küsisin.” Rigger oli vapustatud.
Nüüdseks oli Rigger hakanud tõsiselt huvi tundma kogu selle hullu plaani vastu muuta vana maja moodsaks külalismajaks. Krundi korrastamine ja raskemad tööd olid kõik juba valmis, aeg oli alustada ümberehitustöödega. Selle jaoks saadi peatöövõtjad. Ta vaatas hämmastusega pealt, kui köögilauale laotati vannitubade ja keskküttesüsteemi plaanid ning Gloria sealt edasi-tagasi üle tatsas. Ta teadis, et peeti koosolekuid pankurite ja kindlustusagentidega, et tulevikus plaaniti palgata ka sisekujundajaid.
Täiesti ootamatult hakkas Chicky muutma ta töölepingu tingimusi.
„Sa oled olnud siin kuus kuud ja sinust on olnud palju abi, Rigger,” ütles ta ühel õhtul, kui preili Queenie oli magama läinud. Rigger oli komplimendist väga meelitatud. Ega talle neid palju ei tehtud. Ta jäi ootama, mis edasi tuleb.
„Kui ehitajad mõne nädala pärast kohale tulevad, siis on mul vaja abi, et viia preili Queenie doktor Dai juurde vastuvõtule ja tervisekliinikusse ning sealt jälle tagasi tuua. Kas oskad autot juhtida?”
„Jah, oskan,” vastas Rigger.
„Aga kas sul load on? Oled sa sõidueksami ära teinud?”
„Kardan, et ei,” tunnistas Rigger.
„Nii et see on siis esimene asi, mida sa pead tegema võtad Dinnylt garaažis mõned tunnid ja teed eksami ära. Kas sa midagi kasvatada oskad?”
„Mida kasvatada?”
„Meil peaksid siin olema oma kartulid, aedviljad, puuvili. Ka kanad.”
„Kas sa räägid tõsiselt?” Mõnikord mõtles Rigger, et Chicky on päris hull.
„Täiesti tõsiselt. Me peame pakkuma hotellikülastajatele midagi erilist; peame laskma neil tunda, et see koht siin valmistab neile road, milleks pole vaja minna linna, et seal kaubahallist kõike kokku osta.”
„Saan aru,” kostis Rigger, kuid tegelikult ei saanud ta millestki aru.
„Ma mõtlesin, et kui ma nimetaksin sind oma majandusjuhiks ja maksaksin korralikku palka, tunneksid sa, et sul on siin suurem kaal. See poleks sulle ainult koht, kus sa ennast varjad. See oleks reaalne töö, reaalne tulevik.”
„Siin? Stoneybridge’is?” Rigger oli hämmastunud, et keegi võis kujutleda tema tulevikku siinsetes paikades.
„Jah, tõepoolest siin Stoneybridge’is. Pole kuigi tõenäoline, et sa lähemas tulevikus Dublinisse tagasi lähed. Lootsin, et sa tahad siin kanda kinnitada, endast midagi teha.”
„Olen tänulik kõige eest, aga…”
„Mis aga, Rigger? Kas näed siis enda ees säravat tulevikku Dublinis, varastades seal lihakeresid ja pekstes läbi korralikke lihunikke, kes püüavad oma äri päästa?”
„Ma pole kedagi läbi peksnud,” pomises Rigger pahaselt.
„Tean seda. Mille muu pärast ma su üldse siia võtsin? Nasey ütleb, et sa päästsid ta elu. Ta on kindlalt seda meelt, et sul tuleb uuesti otsast alustada. Ma püüan sulle seda võimaldada, kuigi see on raske.”
„Kas ma meeldin sulle, Chicky?”
„Tegelikult meeldid. Ma ei arvanud, et sa võiksid mulle meeldida, kuid meeldid küll. Sa oled Queenie vastu väga hea, suhtud kassipoega lahkelt, sul on palju häid külgi. Sa oled veel väga noor. Tahan, et sa saaksid siit mõningaid oskusi kaasa, hoolitsen, et sa õpiksid veidi elu tundma. Aga sina heidad selle kõik mulle tagasi ja ütled, et siinne elu pole midagi väärt. Olen tõesti pisut segaduses.”
„Niimoodi ma oma elu ette ei kujutanud,” lausus Rigger.
„Niimoodi ei kujutanud ka mina oma elu ette, aga kusagil mingis punktis peame me asjad käsile võtma ja neid suunama hakkama.”
„Sinul vähemalt ei olnud su ebaõnn sinu enda viga,” tähendas Rigger.
„Mingil määral ikkagi oli.” Chicky vaatas kõrvale.
„Aga su abikaasa ju hukkus ja kõik see muu sind ei saa selles süüdistada.”
„Ei saagi, see on õige.”
„Mul oleks hea meel sinu juures majandusjuht olla, kui sa mind veel võtad,” ütles Rigger pärast pausi.
„Homme hommikul hakkame kaevama köögiviljaaeda, ja su esimene sõidutund Dinnyga on homme õhtupoolikul. Homme õhtul hakkad õppima liikluseeskirju. Preili Queenie valvab selle järele.”
„Olen valmis,” kostis Rigger.
„Ning mina avan sulle postkontoris arve, panen sinna iga nädal poole su palgast ja teise poole annan sulle sularahas. „Nii saad sa osta endale ilusaid riideid ja viia mõne tüdruku tantsuõhtule või mida iganes.”
„Kas emale ja Naseyle võin öelda?”
„Oo jaa, muidugi võid. Aga ema suhtes ma suuri lootusi ei hellitaks.”
„See oleks esimene hea uudis, mida ta minust on kuulnud,” tähendas Rigger.
„Ei, ta oli ülimalt rõõmus tollal, kui sa sündisid. Ta kirjutas ja jutustas sellest kõigest preili Queeniele. Sa vist kaalusid kuus ja pool naela. Aga nüüd on kõik teistmoodi. Nasey ütleb, et Nualal oleks vaja minna arsti juurde, sest tal on ilmselt depressioon, aga ta ei võta seda nõu kuulda.”
Chicky arvas nägevat pisaraid Riggeri silmis, kuid ta polnud päris kindel.
Sõidutunnid läksid hästi. Dinny ütles, et Rigger ei karda, kuid on hoolimatu, reageerib kiiresti, aga on kannatamatu. Liikluseeskirjad olid raske katsumus, ent preili Queeniele päris meeldis teda igal õhtul testida.
„Mida tähendab linnast väljasõidul liiklusmärk, millel on ring kaldjoonega läbi tõmmatud?” küsis ta.
„Et võid sõita nii kiiresti, kui tahad?” pakkus Rigger.
„Ei, vale, see tähendab, et võid sõita maanteedel ametlikult lubatud kiirusega,” hüüdis preili Queenie võidukalt.
„Seda ma mõtlesingi.”
„Sa ütlesid, et võid sõita nii kiiresti, kui tahad,” märkis preili Queenie. „Nad oleksid su läbi kukutanud.”
Rigger tegi eksami ära ilma igasuguste probleemideta.
Ta sõidutas preili Queeniet igale poole: doktor Dai juurde vastuvõtule, haiglasse analüüse tegema, veterinaari juurde Gloriat steriliseerima.
„Kahju temast, et ta enam poegi ei saa,” oli preili Queenie öelnud, silitades väikest kassi oma süles.
„Aga meil poleks ju siis muud teha, kui aina otsida neile kodusid, preili Queenie. Meil ei tohi ju maja kasse täis olla, kui külastajad tulevad.” Rigger taipas, et oli hakanud ennast pidama kogu selle projekti osaks.
„Kas sina tahaksid ühel päeval endale lapsi, Rigger?” Ta küsis alati imelikke ja otsekoheseid küsimusi, nagu ei keegi teine.
„Ma ei
