asju, kuni nad on veel noored, näiteks kuidas bridži mängida, kuidas autol ratast vahetada ja kuidas fööniga õigesti juukseid kuivatada. Need asjad ei ole küll iseenesest väga tähtsad, aga nad aitavad hiljem aega ja raha kokku hoida.
Ta andis neile oma meiliaadressi ja ütles, et ootab nendelt sõnumeid kolm või neli korda aastas, ja seda igavesti. Ta loodab, et nad saadavad korda suuri asju. Tüdrukud nutsid ja palusid tal mitte ära minna, aga ta käskis neil uuesti vaadata Shane’i pilti ja küsis siis tõsiselt, kas keegi täie aruga inimene laseks sellise mehe käest libiseda.
Orla kirjutaski preili Dalyle ja jutustas talle Dublinis korraldatavast kursusest, mille ta läbi tegi, ning sellest, kuidas ta oli aasta lõpus medali võitnud. Ta rääkis preili Dalyle, et ta ema on oma väikelinna mentaliteediga absoluutselt väljakannatmatu ning kui Orla Dublinist kodus käib, puhkeb juba kolme päeva pärast nende vahel äge tüli harilikult millestki täiesti tähtsusetust, nagu näiteks Orla riietus või hiline kojutulek. Ta isa palub lihtsalt, et ta neile muret ei põhjustaks. Annaks kõik kergema elu eest. Tädi Chicky, kes tuli Ameerikast koju, on hoopis teistsugune tõeline vabahing ja Orla loodab puhkuse ajal koos Brigidiga talle New Yorki külla sõita. Orla küsis alati ka Shane’i ja aianduskeskuse kohta, aga sellele ta vastust ei saanud. Preili Daly oli huvitatud üksnes oma õpilaste elust, oma lugusid ta neile ei rääkinud.
Siis kirjutas Orla talle, et kogu see reis New Yorki jääb ära, sest onu Walter hukkus kiirteel kohutavas autoavariis. Preili Daly tuletas talle meelde, et tema elu on ta enda kätes. Ta peab oma otsused ise tegema.
Miks mitte leida töökoht kodust eemal ja teha koju ainult lühikesi külaskäike? Seal kaugemal on suur maailm, väljavaateid on seal isegi rohkem kui ainult Dublinisse minnes.
Nii kandis siis Orla ette, et tema ja Brigid lähevad Londonisse.
Brigid sai töökoha avalike suhete agentuuris, mis korraldas kõige muu hulgas ühe ragbiklubi reklaamimist. Neil oli seal tegemist ilmatu hulga meestega. Orla sai tööd firmas, mis organiseeris näitusi ja kaubalaatu. Tohutu vaheldusrikkus: iga hetk oli vaja valmis olla kas tervisliku toidu või vanasõidukitega tegelemiseks. James ja Simon, kaks meest, kes firmat juhtisid, olid mõlemad töönarkomaanid ja õpetasid ka Orlat olema visa ja töötama surve all. Kuu aja pärast leidis Orla, et ta suudab kindlalt ja autoriteetselt rääkida inimestega, kes varem olid ajanud talle hirmu peale.
Tema üllatuseks leidsid nii James kui ka Simon, et Orla on väga kütkestav, ja mõlemad püüdsid talle läheneda. Ta naeris neile peaaegu näkku kaht veel sobimatumat kosilast ei oskaks ta ette kujutada. Abielus mehed, kes vaevalt oma perega kokku saavad ja kelle huviorbiidis on ainult rivaalitsevate firmade võitmine. Ega nad muud ei tahtnudki, kui ainult kohapeal pisut meelt lahutada.
Keeldumise võtsid nad vastu rõõmsameelselt. Orla heitis selle peast kui lapsiku eksisammu ja jätkas aina elust õppimist.
Ta kirjutas oma õpetajale, et preili Daly peaks ta üle uhke olema. Ta töö on juba iseendast nagu terve haridus ja temast on kiiresti saamas asjatundja maksude, veebilehtede ja võrgustiku alal, ühtlasi oskab ta näitusi üles panna.
Orla ja Brigid jagasid korterit Hammersmithis. Kõik oli koduga võrreldes nii toredasti vaba. Ja nii palju oli teha. Nad käisid teisipäeva õhtuti Covent Gardenis stepptantsutundides. Orlal oli igal esmaspäeval lõunatunni ajal kalligraafiatund.
Alguses protesteerisid James ja Simon selle vastu. Ta ei suuda täielikult tööle pühenduda, kui ta nii nõudlikult oma ilukirjaõppimisega peale käib. Orla ei võtnud neid kuulda. Kui ta peab teenima elatist nende töörohkes ja üksluises ärimaailmas, siis on tingimata vajalik, et tal oleks nädala alguses võimalik kaitseventiilina pisut kunstiga tegelda. Pärast seda ei söandanud mehed selle vastu enam ühtegi sõna öelda.
Õhtuti käisid tüdrukud teatris või vastuvõttudel, mida Orla korraldas, või täitsid mitmesuguseid ülesandeid näitusesaalides. Nad olid noored, elavaloomulised ja mõjutamatud ning inimesed armastasid neid. Senini ei olnud kummalgi neist kedagi erilist välja valitud, aga ei Brigid ega Orla kiirustanudki paiksemaks jääma.
Kuni ilmus välja Foxy Farrell.
Foxy oli seda sorti mees, kelletaolist kumbki tegelikult ei sallinud. Valju häälega, enesekindel, suure auto omanik, seljas lambanahkne kasukas, tähtis töökoht kaubanduspangas, endast kõrgel arvamusel. Aga ta oli Brigidist tohutult sisse võetud. Ja veider küll Brigid leidis peagi, et see suhe polegi nii naljakas ja piinlik, kui oli alguses paistnud.
„Põhiliselt on ta ju viisakas, Orla,” ütles ta ennast kaitstes.
„Tean, et on,” lausus Orla pikemalt mõtlemata. „Aga kas sa suudad seda taluda? Tahan öelda, et sa pead ju igal hommikul ta kõrval üles ärkama.”
„Olen seda juba teinud,” ütles Brigid lihtsalt.
„Sa ei ole! Millal?”
„Möödunud nädalalõpul, kui olin Harrogate’is. Ta sõitis pika tee sinna, et mind näha.”
„Nii et see tasus siis ta ajakulu ära.” Orlal käis pea uudisest ringi.
„Ta on tõesti väga kena. See ennast täis uhkeldav hoiak on nende edukäiguks vajalik.”
„Kindlasti on, kui sa teda korralikult tundma õpid …” Orla jäi endise arvamuse juurde kindlaks, ta lootis, et pole veel liiga hilja.
„Ja-ah, noh, kavatsen teda korralikult tundma õppida järgmisel nädalalõpul. Me lähme Pariisi,” teatas elevil Brigid.
„Meil oli ju plaanis pikaks nädalalõpuks koju Stoneybridge’i minna,” protesteeris Orla.
„Tean, et pidime minema. Pead nüüd ka minu eest seal ära käima.”
„Kas sa ei saaks Foxyga mõnel teisel nädalalõpul Pariisi minna?”
„Ei, see on eriline.”
„Nii et mina pean siis ka sinu eest esinema ja selgitama? Mida mul siis tegelikult tuleb selgitada?” Orla oli nördinud. Nad käisid kohusetundlikult koos kodus kolm või neli korda aastas. See oli hind, mida nad maksid oma vabaduse eest. Lihtsalt üks pikk nädalalõpp.
„Oh, praegu seleta seal nii vähe kui võimalik.” Brigid näis selles suhtes olevat muretu ja ükskõikne. „Ma ei taha, et nad hellitaksid väga suuri lootusi.”
„Lootusi hellitaksid? Foxy suhtes?” Orla hääl oli masendavalt umbusklik.
„Kindel see,” lausus Brigid. „Ta on tõeline rikkur. Ma ei suudaks seda lõputut vingumist ära kuulata, kui lasen Foxyl käest libiseda.”
Nii läks Orla Stoneybridge’i üksi ja andis seal ebamääraselt aru, et Brigid on tööga seotud.
Stoneybridge’is palju kunagi midagi ei muutunud, välja arvatud see, et Orla unustas ühtelugu ära, kui ilus on see koht ja kuidas tal jääb hing lausa kinni, kui ta kõnnib piki kaljuradasid ning vaatab liivarandu ja tumedaid sakilisi kaljuservi.
Tädi Chicky oli silmini hõivatud Kivihäärberi korrastamisest ja vana preili Queenie hõljus aina ringi, lobisedes ja heameelest kõige üle käsi plaksutades. Rigger, kes aitas Chickyt kohapeal, ei olnud enam nii tõre kui varem. Ta oli õppinud autot juhtima ning pidas isegi kinni ja võttis Orla peale, kui ta teda teel nägi. Rigger küsis kord temalt, kas ta mäletab tema ema, aga Orla ei mäletanud. Ta oli Nualast küll kuulnud, aga too oli läinud ära Dublinisse juba enne, kui Orla sündis.
„Chicky
