„Kes lubas sind hingede ajal siia tulla?”
Õnnemeel: „Nüüd pole enam hingede aeg, päike on tõusnud.”
Kotso: „Hm… khm… aga sa olid juba varem siin.”
Õnnemeel: „Ei olnud, olen aus ja ei valeta, tulin peale päikese tõusu.”
Kotso: „Mis vastust sa hiievanalt siis ootad?”
Õnnemeel: „Ootan abi…”
Kotso: „Millist abi?”
Õnnemeel: „Suvalist…”
Kotso: „Selles asjas pööra nõia poole.”
Õnnemeel: „Juba pöördusin, aga ei saanud.”
Kotso: „Lase nõida arbutada.”
Õnnemeel: „Ei aita ka see…”
Kotso: „Mis häda sul siis on?”
Õnnemeel: „Oh, kulla külavanem, seda ma ei julge ütelda, saad ehk vihaseks, kui…”
Kotso: „Seda võib juhtuda, kui soovid midagi roojast.”
Õnnemeel: „Oh ei, külavanem, ei roojast, ei raibet – midagi sarnast, aga too asi puutub sinusse ja sellepärast kardan…”
Kotso: „Tohoo, tuhk ja tuline, kui asi puutub minusse, siis pead ütlema, ma käsen.”
Õnnemeel: „See asi ei puutu just mitte otsemalt sinusse, aga sinu kaunisse tütresse, Lindakesse… ta, ta meeldib mulle…”
Kotso: „Mis sellest, et meeldib.”
Õnnemeel: „Noh, ma tahaksin, et mina meeldiksin ka temale, aga ta ei tee minust väljagi.”
Kotso: „Mis mina sinna parata võin.”
Õnnemeel: „Kas sa, auväärne külavanem, ei saaks teha, et Linda mind tahaks?”
Kotso: „Ja siis?”
Õnnemeel: „Siis kosin ta enesele… võtan kalliks kaasaks…”
Kotso: „Ei! Ei seda ole, minu tütart sa ei saa, oled lihtne harkjalg külas, pole sul õiget talugi, mina oma tütart niisugusele poisile ei anna… ei, ei – jäta see jutt, ja hiievana ka siin ei aita, veel vähem arbutamine.”
Õnnemeele meel sai kurvaks, ta pöördus ümber ja hakkas minema. Tõstis noolevibu õlale ja lausus:
„Siis lähen ma Avispealt minema. Ma ei saa siin elada, kui näen iga päev sinu ilusat tütart ja ei saa teda. Mu sisikond on nagu tuld täis, mis teeb mind haigeks.”
Kuid Kotsole ei meeldinud too jutt. Ta koondas nüüd noori mehi malevasse ja igaüks neist oli vajalik. Nähes noolevibu Õnnemeele õlal, meenus talle, et too on hea laskur. Kuid ta ei olnud näinud selle osavust. Osutas käega vibule ja küsis:
„Olen kuulnud sinu osavust laskmises, oled sa hea kütt?”
„Olen… ja mõõka mõistan tarvitada.”
„See on ka vajalik, aga noole täpsus on tähtsam. Ristirüütlitel on rauast rüü kere ümber ja vasest kiiver peas, sinna ei hakka mõõk, kuid kiivris on kaks auku vahtimiseks – sinna peab noolega tabama, ainult nende väikeste aukude kaudu saab teda rabada, selleks peab olema aga osav laskur.”
„Tühi asi, seda ma võin…”
„Noh, näita siis oma osavust… näe, seal kuuseladvas istub pisikene lind, just silmaaugu suurune, katsu, kas saad pihta.”
Õnnemeel nägi lindu, tundis ära peoleo, kes oli äsja temale laulnud, ja keeldus laskmast. Otsis muud märki ja leidiski kuuse otsas pisikese käbikese.
„Linnukest ma ei taha tappa, aga kas näed, külavanem, seal seda käbikest, tahad, ma näitan oma osavust ja lasen sellele pihta.”
Kotso otsis tükk aega käbi, viimaks leidis, kissitas silmi ja lausus:
„Noh, proovi – katsu, kas saad selle alla,” ütles ta.
Õnnemeel tõstis vibu, sihtis ja nool lendas. Käbi kukkuski sedamaid alla. Kotso sai vaimustatud, patsutas Õnnemeelele õlale ja kiitis osavust. Ta meel muutus rõõmsamaks ja mees hakkas muhelema. Siis tuli ta mõttele proovida Õnnemeele tugevust, sest ta oli ka kuulnud, et too olla tugev kui karu. Ta küsis:
„Kas sa saaksid oma jaksu ka näidata, nüüdne malevlane peab olema ka tugev, kui saad ristirüütlile silma pihta, langeb ta küürakile, siis pead kargama talle peale ja suskama… suskama, kas mõõgaga või piigiga.”
„Pole vaja, kui on silm peast väljas, on ta pime ja oimetu.”
„Oi, Õnnemeel, suskama peab, tapma peab – neil on papid kaasas, kes panevad kohe uue silma asemele, ja siis ta tapab sinu… suskama peab.”
„Ei usu…”
„Usu, usu, Õnnemeel, üks rändmunk seletas siin, et nende papid äratavad isegi surnuid ellu, kui laibal pole veri välja susatud, siis äratavad üles.”
„Noh, siis suskan, kui vaja – jaksu mul leidub.”
Kotsole hakkas Õnnemeele südidus meeldima. Ta vahtis noormeest igast küljest, katsus ta lihaseid ja koputas pea peale. Siis tahtis näha ka ta tugevust. Õnnemeel vaatas ringi ja otsis võimalust oma jõudu näidata. Kargas korraga ühe kuuse tüvest kinni ja ähvardas seda maha murda. Kotso jooksis vahele ja keelas:
„Ära hull ole, need puud on pühad, neid ei tohi puutuda, võta parem see suur kivi ja kanguta seda.”
Õnnemeel haaraski äkilise hooga kivi sülle ja viskas selle prantsatades otse hiieplatsi keskele. Kotso tuju tõusis nüüd ülimale tasemele, ta ei uskunud oma silmi, et noormees võib olla nii tugev. Haaras Õnnemeele ümbert kinni ja kallistas.
„Tubli mees oled sa, Õnnemeel, sinu teen ma Avispea maleva pealikuks ja pealikule annan oma tütre naiseks.”
„Pealikuks ma ei taha, anna ainult tütar, sellest jätkub.”
„Ei, pealikuks pead hakkama, ilma selleta ei anna ma tütart, saa aru, et praegu vajan hädasti osavat meest, kes korraldaks meie maleva ja õpetaks mehi hästi sõdima, saa aru, Õnnemeel.”
„Mul pole selleks aega, talu tahab pidada.”
„Küll Linda peab, ma annan talle paar vaimu ja mõne orja omalt poolt abiks… sina hakka aga pealikuks ja õpetama mehi.”
Õnnemeel nõustus. Hõõrus rõõmu pärast käsi ja kargles, kuid jäi korraga mõttesse ja raputas pead.
„Aga kui Linda ei taha mind, siis ei tule meie kaubast midagi välja?” küsis ta Kotsolt.
„Seda ma temalt ei küsigi ja sinul pole vaja ka küsida, kui mina olen lubanud, siis on lubatud. Sul pole vaja muud teha kui keera tüdruk voodisse, ja kui oled kord keeranud, siis hakkab sind ise tahtma.”
„Kas
