tagasi ja üritas oma õde Kristinat kätte saada. Ta proovis mitu korda, kuid vastuseks olid ikka kinnitoonid. Siis võttis ta lauasahtlist märkmeploki. Järgnenud poole tunni jooksul kirjutas ta kokkuvõtte eelmise õhtu sündmustest. Helistas siis Malmö kohtumeditsiini, ilma et oleks saanud ühendust ühegi arstiga, kes võinuks midagi põlenud laibast rääkida. Viis enne üheksat tõi ta endale tassi kohvi ja läks ühte konverentsiruumi. Ann-Britt Höglund rääkis parajasti telefoniga, sellal kui Martinsson lehitses aiatööriistade kataloogi. Svedberg istus oma tavalisel kohal ja sügas pliiatsiga kukalt. Üks aken oli lahti. Wallander peatus uksel tundega, et on seda situatsiooni kunagi varem juba läbi elanud. Oli nii, nagu astuks ta praegu millessegi, mis oli juba toimunud. Martinsson tõstis pilgu kataloogilt ning noogutas, Svedberg urahtas midagi ebamäärast ja Ann-Britt Höglund paistis olevat kõvasti ametis sellega, et teha midagi selgeks ühele oma lastest. Hansson astus tuppa. Ühes käes oli tal kohvitass, teises kilekotike ehtega, mille eksperdid olid põllult leidnud.
„Kas sa kunagi magad ka?” küsis Hansson.
Wallander märkas, et küsimus ärritas teda.
„Miks sa seda küsid?”
„Oled sa vaadanud, mismoodi sa välja näed?”
„Eile läks hiljani. Ma magan niipalju kui tarvis.”
„Need on need jalgpallimatšid,” tähendas Hansson. „Et nad neid ka öösiti peavad saatma.”
„Mina neid ei vaata,” ütles Wallander.
„Kas sina ei tunnegi huvi? Mina arvasin, et viimane kui inimene istub üleval ja vaatab!”
„Mitte eriti,” tunnistas Wallander. „Aga ma saan aru, et see on pisut nagu ebatavaline. Aga minu teada pole politsei peadirektor seni veel laiali saatnud ringkirja selle kohta, et matšide mittejälgimist tuleks pidada teenistusalaseks lohakuseks.”
„See on vahest viimane võimalus niisugusele asjale kaasa elada,” tähendas Hansson mornilt.
„Kaasa elada millele?”
„Et Rootsi teeb MM-il kaasa. Jääb ainult loota, et asi päriselt kihva ei läheks. Ma tunnen kõige rohkem muret kaitsjate pärast.”
„Ah soo,” lausus Wallander viisakalt. Ann-Britt Höglund rääkis ikka veel telefoniga.
„Ravelli,” jätkas Hansson.
Wallander ootas jätku, aga see jäigi tulemata. Kummatigi sai talle selgeks, et Hansson peab silmas Rootsi väravavahti.
„Mis temaga on?”
„Ma tunnen tema pärast muret.”
„Miks nii? On ta haige?”
„Minu meelest on ta ebaühtlane. Mängus Kameruniga ta küll hästi ei tegutsenud. Imelikud lahtilöögid, kummaline käitumine väravaalal.”
„Eks meiegi ole seda,” arvas Wallander. „Ka politseinikud võivad olla ebaühtlased.”
„Seda saab vaevalt võrrelda,” ütles Hansson. „Meie ei pea alailma langetama silmapilkseid otsuseid, kas söösta välja või jääda väravajoonele.”
„Kurat seda teab,” sõnas Wallander. „Vahest on siiski olemas sarnasus väravast välja sööstva väravavahi ja kutsele järgneva politseiniku vahel.”
Hansson vaatas teda arusaamatuses. Aga ei öelnud midagi.
Jutuajamine vaibus. Nad istusid ümber laua ja ootasid, kuni Ann-Britt Höglund kõne lõpetab. Svedberg, kes hästi ei aktsepteerinud naispolitseinikke, trummeldas pliiatsiga ärritatult vastu lauda andmaks märku, et nad ootavad tema järele. Wallander mõtles, et ta ütleb nüüdsama Svedbergile, jätku ta oma mõttetud demonstratsioonid. Ann-Britt Höglund oli hea politseinik, mõneski mõttes Svedbergist märksa oskuslikum.
Üks kärbes tiirutas ta kohvitassi ümber. Nad ootasid.
Ann-Britt Höglund lõpetas kõne ja istus laua äärde.
„Jalgrattakett,” teatas ta. „Lastel on raske mõista, et nende emadel võib olla tähtsamatki teha, kui otsemaid koju rutata seda parandama.”
„Tee seda siiski,” lausus Wallander äkitselt. „Me võime selle arutluse ka ilma sinuta läbi viia.”
Naine raputas pead.
„Ma ei saa neid harjutada millegi niisugusega, mis ei ole võimalik,” kostis ta.
Hansson asetas kilekotikese ehtega enda ette lauale.
„Keegi tundmatu naine paneb toime enesetapu,” alustas ta. „Me teame, et mingit kuritegu pole toimunud. Peame ainult välja selgitama, kes ta on.”
Wallanderil tekkis tunne, et Hansson oli äkitselt hakanud samamoodi rääkima, nagu rääkis Björk. Ta pidi äärepealt naerma puhkema, ent tal läks korda ennast talitseda. Ta püüdis Ann-Britt Höglundi pilgu. Naine paistis sedasama tundvat.
„On hakatud helistama,” ütles Martinsson. „Panin ühe mehe sissetulevaid kõnesid vastu võtma.”
„Ma annan talle isikutunnused,” lubas Wallander. „Muidu aga peaksime keskenduma inimestele, kelle kaotsiminekust on teatatud. Ta võib olla nende seas. Ja kui teda seal ka pole, avastab keegi varem või hiljem ta puudumise.”
„Ma võtan selle enda peale,” ütles Martinsson.
„Ehe,” lausus Hansson kilekotikest avades. „Jumalaema kujutis ja tähed D. M. S. Minu meelest tundub see olevat ehtsast kullast.”
„Lühendite ja tähekombinatsioonide kohta on olemas arvutiregister,” sõnas Martinsson, kes oli Ystadi politseis parim arvutitundja. „Võiksime kombinatsiooni sisse sööta ja vaadata, kas saame mingi vastuse.”
Wallander sirutas käe ehte järele ning silmitses seda. Ripatsil ja ketil oli ikka veel näha tahmajälgi.
„Ilus asi,” tähendas ta. „Aga enamik inimesi Rootsis kannab ususümbolina ilmselt risti, mis? Jumalaemad esinevad sagedamini katoliiklikes maades.”
„Kõlab nii, nagu räägiksid sa põgenikust või sisserändajast,” arvas Hansson.
„Ma ei räägi millestki muust kui sellest, mida see ehe endast kujutab,” kostis Wallander. „Igal juhul on oluline, et see läheb kirja ühe tunnusena. Kõnede vastuvõtja peab teadma, kuidas see välja näeb.”
„Kas anname ta käest ära?” küsis Hansson.
Wallander raputas pead.
„Veel mitte,” ütles ta. „Ma ei taha, et keegi ilmaaegu šoki saaks.”
Svedberg hakkas äkki metsikult kätega vehkima ja kargas toolilt püsti. Teised vahtisid talle jahmunult otsa. Siis meenus Wallanderile, et Svedberg kartis paaniliselt herilasi. Alles pärast seda, kui putukas oli aknast välja lennanud, istus Svedberg jälle laua äärde.
„Herilaseallergia vastu peaks leiduma ravimit,” arvas Hansson.
„Küsimus pole allergias,” vastas Svedberg. „Küsimus on selles, et ma ei salli herilasi.”
Ann-Britt
