teist mõtlen. Telekaamerate ees seistes oli ta alati tõstnud selle mõtte – teaksite te ainult, kes ma tegelikult olen ja mis ma teist mõtlen – oma teadvuse pinnale. Kuid keegi polnud seda kunagi tabanud. Tema saladus: ta vihkas ja põlgas parteid, keda ta esindas, vaateid, mida kaitses, ja enamikku inimestest, keda kohtas. Tema saladus pidi jääma varjule kuni ta surmani. Ta oli maailma läbi näinud, tõdenud kogu selle jõuetust, näinud olemasolu mõttetust. Ent keegi ei teadnud midagi ta tõdemusest, ja nii see pidigi jääma. Tal polnud kunagi olnud tarvet jagada kellegagi seda, mida ta oli näinud ja mõistnud.
Ta tundis kasvavat mõnu sellest, mis ootas ees. Järgmisel päeval pärast üheksat pidid saabuma ta sõbrad toonitud klaasidega musta Mercedesega. Nad sõidavad otseteed tema garaaži sisse ja ta ootab nende saabumist ettetõmmatud kardinatega elutoas nagu praegugi. Ta pani tähele, et tema ootus kasvas otsemaid, nii kui ta hakkas kujutlema, kuidas näeb välja tüdruk, kelle nad talle seekord kaasa toovad. Ta oli andnud teada, et viimasel ajal on olnud liiga palju blonde. Mõned neist olid olnud ka ülearu vanad, üle kahekümne. Nüüd soovis ta mõnda nooremat, meelsamini segarassist. Sõbrad ootavad seni keldris, kuhu ta on teleri üles pannud, samal ajal viib ta tüdruku oma magamistuppa. Enne koitu on nad läinud, ning tema hakkab juba kujutlema, missuguse tüdruku nad järgmine kord toovad. Mõte homsele kihutas ta nii üles, et ta tõusis diivanilt ja läks oma kabinetti. Enne tule süütamist tõmbas ta kardinad ette. Lühikese silmapilgu jooksul arvas ta nägevat all rannal inimese kogu. Ta võttis prillid eest ja vidutas silmi. Juhtus sedagi, et hilised ööhulgused eksisid just tema krundile. Mõnel puhul oli osutunud vajalikuks helistada Ystadi politseisse ja kaevata noorukite peale, kes tegid merekaldal lõket ja käratsesid. Tal olid Ystadi politseiga head suhted. Nad sõitsid alati sedamaid välja ja ajasid minema kõik, kes teda häirisid. Sageli mõtles ta sellele, et polnud kunagi osanud endale ette kujutada kõiki neid kogemusi ja kontakte, mis ta justiitsministrina omandas. Mitte ainult see, et ta õppis tundma Rootsi politseis valitsevat erilist mentaliteeti. Ta oli metoodiliselt hankinud endale sõpru Rootsi õiguskaitse masinavärgi sõlmpunktides. Ent niisama olulised olid kontaktid, mis ta lõi kriminaalse sfääriga. Oli intelligentseid kurjategijaid, nii üksikindiviide kui ka suurte kuritegelike sündikaatide juhte, kelle sõpruse ta oli võitnud. Olgugi palju muutunud nende kahekümne viie aasta jooksul, mis tema erruminekust möödunud, tema vanad kontaktid valmistasid talle seniajani palju rõõmu. Näiteks needki sõbrad, kes kandsid hoolt selle eest, et teda iga nädal külastaks sobivas vanuses tüdruk.
Vari rannal osutus kujutluseks. Ta kohendas kardinaid ning avas ühe kapipoole kirjutuslauas, mille oli pärinud oma isalt, kardetud juuraprofessorilt. Võttis välja kallid, kauni ornamendiga kaaned ning lõi need kirjutuslaual lahti. Aeglaselt, peaaegu pühalikult lehitses ta oma pornopiltide kogu fotokunsti algusaastatest. Tema kõige vanem pilt oli tõeline haruldus, 1855. aastast pärinev dagerrotüüpia, mille ta kunagi Pariisist ostis. Pilt kujutas alasti naist koera kallistamas. Ta kogu oli hästi tuntud eksklusiivses, kuid ümbritseva maailma jaoks vähetuntud meeste rühmas, kes jagasid ta huviala. Tema kollektsiooni 1890. aastate Lecadre’i piltidest ületas üksainus kogu, mis kuulus kellelegi Ruhri piirkonna eakale terasetöösturile. Pikkamööda keeras ta albumi kiletatud lehti. Kõige pikemalt peatus ta nende lehekülgede juures, kus modellid olid väga noored ning nende silmade järgi võis öelda, et nad on uimastite mõju all. Ta oli sageli kahetsenud, et polnud varem pildistamisele pühendunud. Oleks ta seda teinud, olnuks ta valduses praegu unikaalne kogu.
Albumi läbi lehitsenud, pani ta selle uuesti luku taha. Ta oli võtnud sõpradelt lubaduse, et need pakuvad tema surma korral pilte ühele Pariisi antikvaarile, kes oli spetsialiseerunud sellelaadsetele müügiülesannetele. Saadud raha pidi minema noorte juristide toetamiseks mõeldud fondile, mille ta oli juba asutanud, aga mis pidi avalikustatama alles pärast tema surma.
Ta kustutas laualambi ja jäi pimedasse tuppa istuma. Merekohin oli üsna nõrk. Jälle arvas ta kuulvat läheduses möödasõitva mopeedi põrinat. Ikka veel oli tal omaenda surma raske ette kujutada, kuigi ta oli juba üle seitsmekümne. Kahel korral oli ta oma reisidel Ühendriikidesse saanud anonüümselt loa hukkamiste juures viibida, kord oli tegemist elektritooli, teine kord juba toona üha haruldasemaks muutuva gaasikambriga. Oli olnud iseäraliku naudinguga täidetud elamuseks pealt vaadata inimeste surmamist. Kuid iseenda surma ei suutnud ta ette kujutada. Ta väljus kabinetist ja kallas endale elutoa baarikapi juures pisikese pitsi likööri. Kell lähenes keskööle. Enne magamaminekut jäi veel teha väike jalutuskäik alla mere äärde. Ta ajas esikus selga jopi, pistis jalad kulunud puukingadesse ning lahkus majast.
Väljas valitses tuulevaikus. Tema maja seisis niivõrd omaette, et ta ei näinud naabrite tulesid. Kåseberga poole suunduvad autod mürisesid taamal. Mööda aiateed suundus ta lukustatud värava juurde, kust pääses alla randa. Oma pahameeleks avastas ta, et värava kõrval posti otsas oli lamp kustunud. Rand ootas teda. Ta otsis võtmed välja ning keeras värava lukust lahti. Astus mõned sammud edasi ja jäi täpselt veejoomel seisma. Meri oli vaikne. Kaugel silmapiiril nägi ta läände suunduva laeva tulesid. Ta nööpis püksiaugu lahti ja laskis vett otse merre, jätkates samal ajal fantaseerimist järgmisel päeval ees ootavast külastusest.
Midagi kuulmata teadis ta äkitselt, et keegi seisab ta selja taga. Ta kangestus ning tundis, kuidas hirm ta oma küüsi haaras. Siis pööras ta järsult ringi.
Mees, kes seal seisis, sarnanes loomaga. Kui püksikud välja arvata, oli ta alasti. Hetkelise hüsteeriataolise õudusega vaatas ta mehele näkku. Ta ei suutnud kindlaks teha, kas see oli moonutatud või maskiga varjatud. Ühes käes oli mehel kirves. Ta mõtles hajusalt, et kirvevart hoidev käsi oli väga väike, mees meenutas kääbust.
Seejärel ta karjatas ja pistis jooksu, tagasi aiavärava poole.
Ta suri selsamal silmapilgul, kui kirvetera lõhestas otse abaluude all ta selgroo kaheks osaks. Ta ei tundnud enam, kuidas mees, kes võib-olla oli koguni loom, põlvili laskus, ta otsmikule sisselõike tegi ning seejärel tugeva tõmbega lahti rebis suurema osa ta juustest ja peanahast.
Kell oli parasjagu üle kesköö jõudnud.
Oli teisipäev, 21. juuni.
Üksik mopeed startis kuskilt lähedusest. Kohe seejärel mootorimürin hääbus.
Kõik oli jälle väga vaikne.
2
21. juunil kella kaheteistkümne paiku kadus Kurt Wallander Ystadi politseimajast. Et keegi tema lahkumist ei märkaks, läks ta minema garaažisissepääsu kaudu. Istus seejärel oma autosse ning sõitis alla sadamasse. Kuna päev oli soe, jättis ta pintsaku kirjutuslaua juurde toolileenile. Nende jaoks, kes teda lähemate tundide jooksul otsima peaksid, oli see märgiks, et ta peab ikkagi majas viibima. Wallander parkis auto teatri juurde. Läks siis sisemuulile ja võttis istet pingil vetelpääste punase baraki juures. Ta oli võtnud kaasa ühe oma märkmeplokkidest. Kirjutama asudes märkas ta äkki, et polnud pliiatsit kaasa võtnud. Ta esimeseks ärritunud reaktsiooniks oli soov visata plokk sadamabasseini ja jätta kõik sinnapaika. Siis aga taipas, et see on võimatu. Kolleegid ei andestaks talle seda.
Nemad need olid, kes tema protestidest hoolimata olid määranud ta nende nimel kõnet pidama, kui nad kella kolme ajal jätavad hüvasti Björkiga, kes pidi sel päeval Ystadi politseiülema ametist lahkuma.
Wallander polnud elus mingeid kõnesid pidanud. Kõige ligilähedasemad olid olnud arvutud pressikonverentsid, mida tal oli tulnud anda ühenduses mitmesuguste juurdlustega.
Aga kuidas peaks ütlema tänusõnu lahkuvale politseiülemale? Mille eest teda õieti tänada? Oli seal ülepea olnud midagi niisugust, mis tänu väärinuks? Kõige parema meelega oleks Wallander tahtnud rääkida oma murest ja nördimusest nende suurte ja pealtnäha plaanitute ümberkorralduste ja kärpimiste pärast, mis politseid järjest suuremal määral tabasid.
Ta
