pingilt püsti ja sammus piki muuli sadamakohviku juurde. Hajameelselt tuletas Wallander meelde, et oli kunagi seitsme aasta eest osa võtnud ühe laiba väljatirimisest sadamabasseinist. Kuid ta tõrjus selle mälestuspildi. Hetkel oli hoopis tähtsam see kõne, mis tal tuli Björkile pidada. Üks ettekandjaist laenas talle pastaka. Ta istus välilauakese äärde, võttis tassi kohvi ning sundis ennast kirjutama mõne sõna Björkile. Kui kell sai üks, oli ta kokku saanud pool lehekülge. Mornilt silmitses ta oma töö tulemust. Ent ta mõistis, et ei suudagi seda paremini teha. Ta viipas ligi ettekandja, kes talle kohvi juurde kallas.
„Suvi laseb ennast oodata,” tähendas Wallander.
„Vahest jääbki tulemata,” vastas ettekandja.
Kui see võimatu tervituskõne Björkile kõrvale jätta, oli Wallander heas tujus. Mõne nädala pärast pidi algama puhkus. Oli nii mõndagi, mille üle rõõmu tunda. Talv oli olnud pikk ja väsitav. Ta tundis tõepoolest suurt vajadust puhkamiseks.
Nad kogunesid kella kolmeks politseimaja sööklasse ja Wallander pidas Björkile kõne. Seejärel andis Svedberg kingituseks üle äsjaostetud spinningu ja Ann-Britt Höglund lilled. Wallanderil oli läinud korda rikastada oma kesist kõnet hetkevälgatuse ajel sisse põimitud jutustustega Björki seltsis läbi elatud juhtumitest. Palju nalja valmistas meenutus sellest, kuidas nad olid kunagi ehitustellingute kokku varisedes kukkunud koos sõnnikuhoidlasse. Pärast joodi kohvi ja söödi torti. Björk oli oma vastukõnes soovinud edu oma järglasele. Selleks oli keegi naine nimega Lisa Holgersson, kes tuli ühest Smålandi suuremast politseiringkonnast. Ta pidi sügisest ametisse astuma. Esialgu jäi Ystadi politseiülema kohusetäitjaks Hansson. Kui tseremoonia sai läbi ja Wallander oma tuppa tagasi pöördus, koputas ta poikvel uksele Martinsson.
„Vahva kõne,” ütles ta. „Ma teadsin, et sul tuleb see välja.”
„Ei tulnud ta midagi,” kostis Wallander. „Kõne oli väga kehv. Sa tead seda sama hästi kui ma isegi.”
Martinsson oli võtnud ettevaatlikult istet Wallanderi logiseval külastajatoolil.
„Ei tea, kuidas meil naisülemusega läheb,” ütles ta.
„Miks meil peaks halvasti minema?” küsis Wallander vastu. „Parem võiksid muret tunda, kuidas kõigi nende kärpimistega läheb.”
„Sellepärast ma tulingi,” lausus Martinsson. „Käivad kuuldused, et laupäeviti ja pühapäeviti võetakse Ystadis valvemeeskond maha.”
Wallander silmitses Martinssoni jahmunult.
„See on loomulikult täiesti võimatu,” ütles ta. „Kes hakkab siis valvama vahialuseid, kes meil võivad kinni istuda?”
„Kuulujutud räägivad, et selle ülesande peale kuulutatakse eraturvafirmade vahel välja konkurss.”
Wallander vahtis imestunult Martinssonile otsa.
„Turvafirmad?”
„Nii ma kuulsin.”
Wallander raputas pead. Martinsson tõusis püsti.
„Ma mõtlesin, et sa peaksid seda teadma,” sõnas ta. „Kas sina saad aru, mis toimub politseiga?”
„Ei,” kostis Wallander. „Võta seda vastust kui täiesti siirast ja ammendavat.”
Martinsson viivitas toast lahkumisega.
„Oli veel midagi?”
Martinsson võttis taskust paberilehe.
„Nagu sa tead, on alanud jalgpalli-MM. Kameruniga oli tulemus 2:2. Sina olid pannud 5:0 Kameruni kasuks. Jäid sellega viimaseks.”
„Kuidas saab viimaseks jääda? Tegelikult kas arvad ära või paned mööda, mis?”
„Me teeme statistikat, mis näitab, missugune on meie omavaheline seis.”
„Issand jumal! Milleks see veel hea on?”
„Üks konstaabel oli ainuke, kes pakkus 2:2,” lausus Martinsson Wallanderi küsimust tähelepanuta jättes. „Nüüd on kõne all järgmine kohtumine. Rootsi Venemaa vastu.”
Wallander ei tundnud vähimatki huvi jalgpalli vastu. Selle asemel oli ta mõnikord käinud vaatamas Ystadi käsipallimeeskonna mängu, kes ajuti oli kuulunud Rootsi parimate hulka. Viimasel ajal ei saanud talle kummatigi märkamatuks jääda, kuidas kogu rahvas paistis koondavat oma tähelepanu ühele asjale. Jalgpalli MM oli objekt. Võimatu oli telerit sisse lülitada või ajalehte lahti lüüa, sattumata lõpmatuile oletustele, kuidas võiks Rootsi meeskonnal minna. Samal ajal oli ta tõdenud, et polnud eriti võimalik politsei omavahelisest ennustusvõistlusest kõrvale jääda. Seda oleks võidud tõlgendada üleolekuna. Ta võttis rahatasku välja.
„Mis see maksab?”
„100 krooni. Nagu ennegi.”
Ta ulatas rahatähe Martinssonile, kes tegi oma nimekirja märgi.
„Nii et ma pean ennustama tulemust?”
„Rootsi Venemaa vastu. Kuidas see lõpeb?”
„4:4,” ütles Wallander.
„Jalgpallis lüüakse väga harva nii palju väravaid,” lausus Martinsson üllatunult. „See meenutab rohkem jäähoki skoori.”
„Ütleme siis, et 3:1 Venemaa kasuks,” sõnas Wallander. „Kas see kõlbab?”
Martinsson kirjutas üles.
„Äkki võtame kohtumise Brasiiliaga ka kohe ette?” jätkas Martinsson.
„3:0 Brasiilia kasuks,” ütles Wallander kiiresti.
„Sa ei pane Rootsile just eriti suuri lootusi,” tähendas Martinsson.
„Jalgpallis igatahes küll mitte,” kostis Wallander ja andis talle veel ühe sajalise.
Pärast Martinssoni lahkumist juurdles Wallander kuuldu üle. Ent lükkas siis need mõtted ärritatult eemale. Küll ta veel jõuab teada saada, mis peab paika ja mis mitte. Kell oli saanud pool viis. Wallander võttis kätte kausta juurdlusmaterjalidega varastatud autode organiseeritud väljaveo kohta endistesse idabloki riikidesse. Ta oli tegelnud selle asjaga juba mitu kuud. Siiani oli politseil õnnestunud üksnes ulatusliku afääri üksikute osade jälile jõuda. Ta mõistis, et ei pääse sellest loost veel paljude kuude jooksul. Tema puhkuse ajal pidi Svedberg asja üle võtma. Wallanderil oli üsna tugev aimus, et tema äraolekul ei juhtu suurt midagi.
Ann-Britt Höglund koputas uksele ja astus sisse. Tal oli peas must pesapallurimüts.
„Kuidas ma sinu meelest välja näen?” küsis ta.
„Nagu turist,” vastas Wallander.
„Politsei uued vormimütsid hakkavad niimoodi välja nägema,” ütles naine. „Kujuta ette sõna „Politsei” üleval noka kohal. Ma olen näinud pilte.”
„Mina sihukest küll pähe ei pane,” lausus Wallander. „Vahest peaks rõõmustama, et ma enam konstaabel pole.”
„Võib-olla me veel ühel päeval avastame, et Björk
