Höglund seisis ja vaatas aknast välja. Wallander mõtles, et naisel oli läinud lühikese ajaga korda tõestada mainet, mis tema eel käis, kui ta eelmisel aastal Ystadi tuli. Ta oli kõrgemas politseikoolis ilmutanud suuri eeldusi politseitööks. Eeldused olid edaspidi veelgi enam välja arenenud. Teatud osas oli tal õnnestunud täita tühikut, mida Wallander oli tajunud pärast Rydbergi surma mõne aasta eest. Rydberg oli politseinik, kes oli Wallanderile õpetanud suurema osa sellest, mis ta praegu oskas. Mõnikord ta mõtles, et nüüd oli tema kohus Ann-Britt Höglundi samal viisil juhendada.
„Kuidas autodega läheb?” küsis naine.
„Varastatakse,” vastas Wallander. „Sellel organisatsioonil paistab olevat uskumatuid harusid.”
„Kas me saame lõhkumisega hakkama?”
„Me purustame nad,” kostis Wallander. „Varem või hiljem. Mõneks kuuks tekib tühik. Siis algab otsast peale.”
„Ja see ei lõpe kunagi?”
„See ei lõpe kunagi. Ystad asub just siin, kus ta asub. Siit kakssada miili eemal, teispool merd, on olemas arvutu hulk inimesi, kes tahavad endale sedasama, mis meil on. Probleem on ainult selles, et neil puudub maksmiseks raha.”
„Tahaks teada, kui palju varastatud kraami viiakse välja iga praamiga,” tähendas Höglund mõtlikult.
„Parem on seda mitte teada,” kostis Wallander.
Nad läksid koos kohvi järele. Ann-Britt Höglund pidi juba samal nädalal puhkusele minema. Wallander oli aru saanud, et ta kavatses selle veeta Ystadis, kuna ta montöörist mees, kelle tegevusväljaks oli kogu maailm, viibis parajasti Saudi-Araabias.
„Mis sa ise kavatsed ette võtta?” küsis naine, kui tuli juttu eelseisvatest puhkustest.
„Sõidan Skagenile,” vastas Wallander.
„Koos tolle naisega Riiast?” küsis Ann-Britt Höglund naeratades.
Wallander kibrutas jahmunult otsmikku.
„Kust sina teda tead?”
„Kõik teavad,” vastas naine. „Kas sa seda ei aimanud? Võib vahest öelda, et see on pideva sisemise jälitustöö tulemus, mis on politseinike seas kogu aeg käimas.”
Wallander oli siiralt üllatunud. Ta polnud kunagi kellelegi rääkinud Baibast, keda ta oli kohanud mõne aasta eest seoses ühe kuriteo uurimisega. Naine oli tapetud läti politseiniku lesk. Ta oli käinud Ystadis möödunud jõulude ajal pool aastat tagasi. Lihavõttepühade aegu oli Wallander teda Riias külastanud. Ent ta polnud naisest iial rääkinud. Polnud teda kunagi ühelegi kolleegile tutvustanud. Nüüd küsis ta endalt äkitselt, miks polnud ta seda teinud. Isegi kui nende vahekord oligi alles üsna habras, oli naine tirinud ta välja melanhooliast, mis oli teda vallanud pärast lahutust Monast.
„Jah,” kostis ta. „Me sõidame seltsis Taani. Pärast seda kavatsen ma järelejäänud suve isale pühenduda.”
„Aga Linda?”
„Helistas nädala eest ja ütles, et sõidab Visbysse mingitele teatrikursustele.”
„Ma arvasin, et ta tahab saada sadulsepaks?”
„Ma arvasin sedasama. Aga nüüd on ta võtnud pähe, et peab koos ühe sõbrannaga hakkama saama mingi teatrietendusega.”
„See kõlab üsna põnevalt, mis?”
Wallander noogutas kõhklevalt.
„Ma loodan, et ta tuleb juulis siia,” lausus ta. „Pole teda juba ammu näinud.”
Nad läksid lahku Wallanderi ukse juures.
„Astu suvel läbi,” ütles Ann-Britt. „Koos Riia naisega või ilma. Tütrega või üksi.”
„Ta nimi on Baiba,” lausus Wallander.
Seejärel ta lubas, et tuleb külla.
Pärast kõnelust Ann-Britiga istus ta tunni jao laual lebavate paberite kohal küürutades. Helistas kahel korral tulutult Göteborgi politseisse, otsides taga komissari, kes tegeles seal sama asjaga. Kui kell sai kolmveerand kuus, lõi ta aktikaaned kinni ja tõusis püsti. Ta oli otsustanud sel õhtul välja sööma minna. Katsus kõhtu ning tõdes, et jätkab kaalus alla võtmist. Baiba oli nurisenud, et ta on liiga paks. Pärast seda polnud tal enam mingeid probleeme söömise piiramisega. Mõnel korral oli ta sundinud ennast isegi treeningdressi selga tõmbama ja jooksmas käima, olgugi see tema meelest igav tegevus.
Ta pani kuue selga ja otsustas samal õhtul Baibale kirjutada. Parajasti sel hetkel, kui ta oli toast lahkumas, helises telefon. Ta kõhkles viivu, kas jätta toru tõstmata. Tuli siis tagasi kirjutuslaua juurde ja võttis telefoni.
See oli Martinsson.
„Sa pidasid hea kõne,” ütles Martinsson. „Björk paistis päris liigutatud olevat.”
„Seda sa juba ütlesid,” kostis Wallander. „Mis sa tahad? Ma olen koju minemas.”
„Mulle tuli parajasti kõne, mis tundus vähe imelikuna,” lausus Martinsson. „Mõtlesin sinuga nõu pidada.”
Wallander ootas läbematult jätku.
„Keegi põllumees helistas Marsvinsholmi lähedalt talust. Ta väitis, et tema rapsipõllul on keegi naine, kes käitub kummaliselt.”
„Ja rohkem ei midagi?”
„Ei.”
„Naine, kes käitus kummaliselt väljas rapsipõllul? Mida ta tegi?”
„Kui ma õigesti aru sain, ei teinud ta midagi. Imelik oli see, et ta ülepea seal rapsi sees viibis.”
Wallanderil ei tarvitsenud pikemalt mõeldagi, enne kui vastas.
„Saada patrull välja. See peaks olema nende asi.”
„Probleem seisab selles, et kõik paistavad parajasti kinni olevat. Peaaegu üheaegselt on juhtunud kaks liiklusõnnetust. Üks Svarte sissesõidul. Teine Continentali ees.”
„Tõsised?”
„Suuremaid vigastusi ei ole. Aga ilmselt on paras plekipuder.”
„Kas nad ei või sõita Marsvinsholmi, kui vabanevad?”
„Too maamees jättis väga mureliku mulje. Ma ei oska seda paremini seletada. Kui mul poleks vaja lapsi ära tuua, sõidaksin ise kohale.”
„Võin seda teha,” ütles Wallander. „Saame koridori peal kokku, annad mulle nime ja teekirjelduse.”
Mõni minut hiljem sõitis Wallander politseimajast välja. Ta keeras vasakule ja suundus ringilt Malmö poole. Kõrvalistmele oli ta asetanud Martinssoni kirjutatud sedeli. Maamehe nimi oli Salomonsson ja teed Wallander teadis. E65 maanteele välja jõudes keeras ta küljeklaasi alla. Kahel pool teed hällisid kollendavad rapsipõllud. Ta ei mäletanud, millal ta ennast viimati nii hästi oli tundnud kui praegu. Pani sisse kasseti „Figaro pulmaga”, kus Susannat laulis Barbara Hendricks, ning mõtles Baibale, kes peagi Kopenhaagenisse kohtumisele on saabumas. Marsvinsholmi teeotsale jõudes keeras
