ja vaatas ringi. Kuhu ta ka pilgu heitis, igal pool laiusid kollendavad rapsipõllud. Samal ajal avanes majauks. Trepil seisev mees oli väga vana. Käes hoidis ta binoklit. Wallander mõtles, et vanamees on kindlasti kõik välja mõelnud. Juhtus vägagi tihti, et üksikud vanurid helistasid maalt politseisse omaenda kujutluste tagantõhutusel. Ta läks trepi juurde ning noogutas.
„Kurt Wallander Ystadi politseist,” esitles ta ennast.
Mees majatrepil oli habemetüükas ning tal olid jalas katkised puukingad.
„Edvin Salomonsson,” lausus vanamees luidrat kätt ulatades.
„Jutusta, mis juhtus,” käskis Wallander.
Mees osutas majast paremale jääva rapsipõllu suunas.
„Avastasin ta täna hommikul,” alustas ta. „Ma ärkan vara. Ta oli seal juba kell viis. Alguses ma arvasin, et see on mõni hirv. Siis nägin binokliga, et see on naisterahvas.”
„Mis ta seal tegi?” küsis Wallander.
„Seisis.”
„Ei midagi muud?”
„Seisis ja vahtis.”
„Vahtis mida?”
„Kust mina tean.”
Wallander ohkas endamisi. Tõenäoliselt oli vanamees näinudki hirve. Seejärel oli fantaasia võimust võtnud.
„Sa ei tea, kes ta niisugune on?” küsis ta.
„Ma pole teda kunagi varem näinud,” vastas mees. „Oleksin ma teadnud, kes ta on, ma poleks politseisse helistanud.”
Wallander noogutas.
„Sa nägid teda esimest korda täna hommikul vara,” jätkas ta. „Aga politseisse helistasid sa alles hilisel pärastlõunal?”
„Ei taha ju ilmaaegu tülitada,” kostis mees lihtsalt. „Ma oletan, et politseil on tegemist küllalt.”
„Niisiis, sa nägid teda binokliga,” lausus Wallander. „Ta oli väljas rapsipõllul ja sa polnud teda varem kunagi näinud. Mis sa siis tegid?”
„Panin riidesse ja läksin välja talle ütlema, et ta kaoks. Ta ju tallab rapsi maha.”
„Mis siis juhtus?”
„Ta jooksis minema.”
„Jooksis minema?”
„Peitis ennast rapsi sisse ära. Kükitas maha, nii et ma teda enam ei näinud. Alguses ma arvasin, et ta läks minema. Pärast avastasin ta binokliga uuesti. Nii juhtus mitu korda järjest. Lõpuks ma väsisin ja helistasin teile.”
„Millal sa teda viimati nägid?”
„Just enne seda, kui teile helistasin.”
„Mis ta siis tegi?”
„Seisis ja vahtis.”
Wallander heitis pilgu põllule. Ta ei näinud midagi muud peale hälliva rapsi.
„Politseinik, kellega sa rääkisid, ütles, et sa olid olnud murelik,” ütles Wallander.
„Mida teeb üks inimene rapsipõllul? Siin peab ju midagi korrast ära olema, mis?”
Wallander mõtles, et peab lõpetama jutuajamise nii ruttu kui võimalik. Talle oli nüüd päris selge, et vanamees on kõike seda endale lihtsalt ette kujutanud. Ta otsustas kohe järgmisel päeval sotsiaalametiga ühendust võtta.
„Ega ma ei saa siin kuigi palju ära teha,” lausus Wallander. „Ta on kindlasti juba kadunud. Igal juhul pole põhjust muretsemiseks.”
„Kuhugi pole ta kadunud,” väitis Salomonsson. „Ma näen teda praegugi.”
Wallander pööras kiiresti ümber. Ta vaatas Salomonssoni osutatud suunas.
Naine oli umbes viiekümne meetri kaugusel rapsipõllul. Wallander nägi, et naise juuksed olid väga tumedad. Need joonestusid teravalt välja kollase rapsi taustal.
„Ma räägin temaga,” ütles Wallander. „Oota siin.”
Ta võttis auto tagaluugist paari saapaid. Seejärel suundus ta rapsipõllu poole tundega, et kogu situatsioon on ebatõeline. Naine seisis täiesti liikumatult ning jälgis teda. Lähemale jõudes ta nägi, et mitte ainult naise pikad juuksed polnud mustad, vaid et ta oli ka jumelt üsna tõmmu. Põllupeenrale jõudes ta peatus. Tõstis käe ja üritas naist lähemale viibata. See seisis ikka veel täiesti liikumatult. Kuigi naine jäi temast veel üsna kaugele ja õõtsuv raps varjas ajuti naise nägu, aimas Wallander, et ta on väga ilus. Ta hüüdis naisele, et see tema juurde tuleks. Kui see ennast ikka veel ei liigutanud, tegi ta esimese sammu rapsipõllule. Naine kadus sedamaid. See käis nii kähku, et tuletas meelde põgenevat looma. Samaaegselt pani Wallander tähele, et hakkab ärrituma. Ta jätkas oma teed läbi rapsi ja vahtis igale poole. Kui ta naise uuesti avastas, oli see liikunud edasi põllu idapoolse nurga suunas. Et naine uuesti minema ei lipsaks, hakkas ta jooksma. Naine liikus edasi väga kiiresti ning Wallander pani tähele, et ta ise kipub hingetuks jääma. Kui ta naisele umbes kahekümne meetri lähedusele oli jõudnud, asusid nad rapsipõllu keskel. Wallander hüüdis naisele, et see peatuks.
„Politsei!” karjus ta. „Paigal seista!”
Ta hakkas minema naise poole. Seejärel nõksatas ta järsult paigale. Nüüd toimus kõik väga kiiresti. Äkitselt tõstis naine pea kohale plastnõu ja hakkas kallama mingit värvitut vedelikku oma juustele, näole ja kehale. Wallander mõtles kiiruga, et ta pidi seda kogu aeg kaasas kandnud olema. Ka mõistis ta, et naine on kohutavalt hirmul. Ta silmad olid pärani ning ta jõllitas pilku pööramata Wallanderile otsa.
„Politsei!” hüüdis Wallander uuesti. „Ma tahan sinuga ainult rääkida.”
Samal silmapilgul lõi talle vastu bensiinilehk. Äkitselt oli naisel käes põlev välgumihkel, mille ta pani oma juuste vastu. Wallander karjatas hetkel, kui naine lõi tõrvikuna leegitsema. Halvatuna vaatas ta pealt, kuidas naine tuikus mööda rapsipõldu ringi ja tuli ta kehal leegitses ning särtsus. Wallander kuulis iseenda karjumist. Ent põlev naine oli vait. Tagantjärele ei suutnud ta meenutada, et oleks kuulnud naist karjumas.
Kui ta püüdis naise poole tormata, lahvatasid leegid üle kogu rapsipõllu. Korraga oli ta ümbritsetud suitsust ja leekidest. Käsi näo ette lüües pistis ta teed valimata jooksu. Põllupeenrale jõudes ta komistas ja kukkus kraavi. Ta pööras ennast ringi ning nägi naist veel viimast korda, enne kui see kukkus ja ta vaateväljalt kadus. Naine oli käed pea kohale sirutanud, otsekui paluks ta armu temale suunatud relva ees.
Rapsipõld põles.
Kuskil enda taga kuulis ta Salomonssoni karjumist.
Wallander ajas ennast värisevatele jalgadele.
Pööras siis kõrvale ning oksendas.
3
Tagantjärele mäletas Wallander põlevat tüdrukut rapsipõllul nii, nagu meenutatakse tohutute raskustega kauget luupainajat, mida kõige parema meelega tahaks unustada. Hoolimata sellest, et ta paistis kogu selle
