olla kokkuvarisenud majas.
Ta jõudis koju oma korterisse pärast kella kahte öösel. Alles siis, kui ta oli istunud diivanile, ilma et oleks tahmunud rõivaid ja poriseid saapaid maha võtnud, varises kaitsekilp. Ta oli kallanud endale klaasi viskit, rõduuksed olid lahti, lastes tuppa suveöist õhku, ning ta purskas nutma kui laps.
Ka see tüdruk, kes ennast surnuks oli põletanud, oli olnud laps. Ta meenutas Wallanderile ta oma tütart Lindat.
Kõigi politseis töötatud aastate jooksul oli ta endas välja arendanud valmisoleku kõige selle vastuvõtuks, mis võis teda ees oodata, kui ta jõudis kohale, kus keegi inimene oli leidnud vägivaldse ja äkilise surma. Ta oli näinud inimesi, kes olid ennast üles poonud, püssitoru suhu surunud, ennast tükkideks lasknud. Mingil moel oli ta õppinud kõike nähtut taluma ja pärast kõrvale lükkama. Aga see ei kehtinud juhul, kui asi puutus lastesse või noorukitesse. Neil puhkudel oli ta niisama kaitsetu, kui kunagi politseis tööd alustades. Ta teadis, et enamik politseinikest reageeris samamoodi. Kui vägivaldselt ja mõttetult lahkusid elust lapsed või noorukid, varises kokku harjumusele tuginev kaitse. Nii pidi see jäämagi senikauaks, kuni ta jätkas tööd politseis.
Kuid selleks ajaks, kui kilp kokku varises, oli ta jätnud seljataha juurdluse sissejuhatava osa, mis oli eeskujulikult toime pandud. Jõudmata veel suudki puhtaks pühkida, oli ta tormanud uskumatult oma põlevat rapsipõldu vahtiva Salomonssoni juurde ja küsinud, kus asub majas telefon. Kuna Salomonsson ei paistnud küsimusest aru saavat, või vahest ei kuulnudki seda, oli ta vanamehe teelt lükanud ja majja tõtanud. Seal võttis teda vastu kasimatu vanamehe eluaseme vänge lehk. Esikust leidis ta telefoni. Ta valis 90 000 ning kõne vastu võtnud telefonist kinnitas hiljem, et ta oli olnud täiesti rahulik, kui kirjeldas toimunut ning kutsus välja täismeeskonna. Põleva põllu kohal tantsivad leegid olid akendest sisse paistnud, otsekui oleksid sel suveõhtul valgust andnud suured prožektorid. Ta helistas Martinssonile koju ja rääkis algul vanema tütre, seejärel naisega, kuni Martinsson kutsuti tuppa aiast, kus ta parajasti muru niitis. Nii lühidalt kui vähegi võimalik oli ta kirjeldanud Martinssonile toimunut ning palunud helistada ka Hanssonile ja Ann-Britt Höglundile. Seejärel oli ta läinud kööki ja loputanud kraani all nägu. Kui ta tagasi õuele jõudis, seisis Salomonsson liikumatult vanal kohal, justkui oleks ta lummatud tema silme ees hargnevast arusaamatust näitemängust. Kohale jõudis auto mõne lähema naabriga. Ent Wallander oli neile karjunud, et nad hoiaksid eemale. Ta ei lasknud neid isegi Salomonssonile ligi. Kaugusest olid hakanud kostma tuletõrjeautode sireenid, need jõudsid pea alati esimesena pärale. Kohe seejärel saabusid kaks välipolitsei autot ja kiirabi. Tuletõrjujate ülemaks oli Peter Edler, selle mehe vastu tundis Wallander suurimat usaldust.
„Mis siin toimub?” küsis too.
„Hiljem seletan,” kostis Wallander. „Ainult ärge põllu peal ringi trampige. Seal lamab surnud inimene.”
„Maja pole ohustatud,” tähendas Edler. „Mis me teha saame, on tule leviku tõkestamine.”
Siis pöördus ta Salomonssoni poole ja küsis, kui laiad on põlluteed ja kraavid üksikute põldude vahel. Selle ajaga oli üks meedikutest astunud Wallanderi juurde. Seda meest oli Wallander varem kohanud, kuid ei suutnud nime meelde tuletada.
„Kas on vigastatuid?” küsis mees.
Wallander raputas pead.
„Ainult üks surnu,” vastas ta. „See lamab seal eemal rapsipõllul.”
„Siis läheb tarvis surnuveoautot,” sõnas ambulantsimees asjalikult. „Mis siin juhtus?”
Wallander ei vaevunud vastama. Selle asemel pöördus ta Noréni poole, keda ta politseinikest kõige paremini tundis.
„Põllul lamab surnud naine,” ütles ta. „Enne, kui tuli kustutatud, ei saa me peale ala sissepiiramise midagi ette võtta.”
Norén noogutas.
„On see õnnetusjuhtum?” küsis ta.
„Pigem on see enesetapp,” kostis Wallander.
Mõni minut hiljem, umbes samal ajal, kui saabus Martinsson, ulatas Norén talle plasttopsi kohviga. Wallander jõllitas oma kätt ja imestas endamisi, millest see küll tuleb, et käsi ei värisegi. Kohe seejärel jõudsid Hanssoni autoga pärale Ann-Britt Höglund ja Hansson ning ta jutustas kolleegidele, mis oli juhtunud.
Kord-korralt kasutas ta üht ja sama väljendit. Ta põles kui tõrvik.
„See on ju kohutav,” lausus Ann-Britt Höglund.
„See oli veel palju hullem,” tähendas Wallander. „Võimatu oli üldse midagi ette võtta. Loodan, et kellelgi teist ei tule kunagi midagi seesugust üle elada.”
Vaikides jälgisid nad tuletõrjujate tööd tule tõkestamisel. Juba oli kogunenud suur hulk uudishimulikke, kuid politseinikud hoidsid neid eemal.
„Kuidas ta välja nägi?” küsis Martinsson. „Kas sa nägid teda lähedalt?”
Wallander noogutas.
„Keegi peaks rääkima vanamehega,” sõnas ta. „Tema nimi on Salomonsson.”
Hansson kutsus Salomonssoni kööki kaasa. Ann-Britt Höglund läks ja rääkis Peter Edleriga. Tuli oli hakanud juba vaibuma. Tagasi tulles ütles ta, et veidi aja pärast on kõik möödas.
„Raps põleb kiiresti,” lausus ta. „Lisaks on põld niiske. Eile tuli vihma.”
„Ta oli noor,” ütles Wallander, „mustade juuste ja tõmmu jumega. Seljas oli tal kollane tuulepluus. Ma usun, tal olid jalas teksad. Jalgade kohta ma ei tea midagi. Ja ta oli hirmul.”
„Mille ees ta hirmul oli?” küsis Martinsson.
Wallander mõtles järele, enne kui vastas.
„Ta kartis mind,” vastas ta seejärel. „Ma ei ole päris kindel, aga mulle paistis, et ta hakkas veelgi rohkem kartma, kui ma hüüdsin, et olen politseist ja et ta peab paigale jääma. Mida ta peale selle veel kartis, seda ma loomulikult ei tea.”
„Niisiis sai ta aru, mis sa ütlesid?”
„Igal juhul sai ta aru sõnast politsei. Selles olen ma kindel.”
Nüüd oli tulest järele jäänud veel ainult paks suits.
„Ega seal põllu peal kedagi teist ei olnud?” küsis Ann-Britt Höglund. „Oled sa kindel, et ta oli üksi?”
„Ei ole,” vastas Wallander. „Kindel ma selles ei ole. Aga mina ei näinud kedagi teist peale tema.”
Nad seisid vaikides ja mõtlesid öeldu üle järele.
Kes ta oli, mõtles Wallander. Kust ta tuli? Miks ta ennast põlema süütas? Kui ta ka surra tahtis, siis milleks ennast piinata?
Hansson tuli välja majast, kus ta oli Salomonssoniga vestelnud.
„Meil peaks olema nagu USA-s,” sõnas ta. „Peaks olema mentooli, mida nina alla tõmmata. Ptüi, kurat, kuidas seal sees haises. Vanamehed ei tohiks oma naistest kauemaks elama jääda.”
„Palu mõnda kiirabimeest temaga rääkida ja küsida, kuidas ta ennast tunneb,” ütles Wallander. „Ta sai ilmselt šoki.”
Martinsson
