kõik oli Nanna süü!
„Küll sina oled alles tõeline väike aarialane,” ütles füürer ning puudutas siis tüdruku blonde lokke. Tüdruk tundis, kuidas mehest hoovas jõudu, just nagu Isa oli Emale kirjeldanud, ja tüdruk küsis:
„Kas ma sain nüüd õnnistuse?”
Mees lasi temast lahti ja läks oma eluruumide poole, Blondi järgnes talle saba liputades. See oli viimane kord, kui tüdruk teda elusast peast nägi.
Muidugi ei olnud tüdruk kogu aeg pilvelossis.
Obersalzbergis viibides elasid nad Isa ja Emaga koos teiste ohvitseriperedega Zum Türkeni hotellis ehk türklases, nagu Ema seda kutsus. „Miks meid türklasesse sokutatakse, aga Goebbels võib üleval Berghofis elada?”
Ema rääkis sageli korterist, mis asus Friedrichstraßel ja mis nüüd täiesti sodiks oli pommitatud. Die verdammten Verbündeten – neetud liitlased.
„Tore, et keegi meist veel selge peaga mõtleb,” ütles ta ja heitis siis ikka Isale terava pilgu, sest Isa oli otsustanud mitte evakueeruda. Tema arvates võrdunuks see füüreri hülgamisega, temasse mitte uskumisega, aga Ema ei jätnud jonni. Ta tegi terve korteri tühjaks ning hoolitses selle eest, et kogu nende kraam toimetataks rongiga Adlerhorsti majja.
Kui venelased lähenesid, tellis Ema Parteist auto ning saatis Printsessi Nanna ja kolme kohvriga, koos kõikide ta ilusate nukkude ja kleitidega Harvestehuder Wegile.
Printsess ei tahtnud minna. Tema tahtis jääda Adlerhorsti, tahtis Lossi sõita.
Aga ema riputas talle sildi ümber kaela, ta oli kidakeelne ja ta nägu hõõgus, kui ta Printsessi kramplikult hüvastijätuks suudles. Selle musi kuivatas Printsess kohe oma põselt ära. Autouks pandi pauguga kinni.
Harvestehuder Wegile nad ei jõudnudki.
Nad peatati mingi linna lähistel, mille nime ta ei teadnud. Sõdurid võtsid ära tema kohvrid ja tirisid Nanna metsa. Autojuhile lasid nad kuuli pähe, nii et Printsessi mantel sai mustaks.
Tal olidki vaid mantel, kleit ja nukk Anna alles, kui ta Jumalatalusse jõudis.
Sest sildile ta kaelas oli kirjutatud onu Gunnari ja tädi Helga aadress:
Gudagården, Sörmland, Schweden, ja sinna Printsess saadetigi, kui ei olnud enam kedagi, kes tema eest hoolitseda oleks võinud.
Ise ma seda ei mäleta, aga sellest on mulle räägitud.
Kuidas onu Gunnar pani rikka-lapse-riided ja nuku taluõuel lõkkehunnikusse, valas petrooleumiga üle ning pistis siis kuhjale tule otsa, jättes leegi võbelema aastakümneteks.
„Patune põleb põrgus,” olevat ta öelnud, ja nii võis see tõesti ka olla.
Rootsi teadeteagentuuri (TT) teadaanne kl 9.13
RIIGIPROKURÖR TAOTLEB KOLMIKMÕRVA VAIDLUSTAMIST
STOCKHOLM (TT). Riigiprokurör (RP) Lilian Bergqvist esitab esmaspäeval taotluse kohtuotsuse edasikaebamiseks nn kirvemõrvari, finantsspetsialist Filip Anderssoni süüasjas, vahendab TT.
Filip Anderssonile mõisteti eluaegne vangistus kolme mõrva eest, mis pandi toime Stockholmis Södermalmi linnajaos. Süüdimõistetu ise on protsessi algusest peale kinnitanud oma süütust.
„Eelmise aasta detsembris, kui tegelik mõrvar tapeti, sai Filip Andersson viimaks tõtt rääkida,” ütles mehe advokaat Sven-Göran Olin. „Nn kirvemõrvad sooritas hoopis Filipi õde, Yvonne Nordin.”
Nelja aasta eest mõisteti Filip Andersson süüdi nii esimese kui teise astme kohtus ja talle määrati kõige karmim võimalik karistus kolme mõrva, ähvardamise, väljapressimise ning hauarahu rikkumise eest. Ohvrid, kaks meest ja naine, tükeldati kuriteopaigas.
Süütõendeid Filip Anderssoni vastu peeti ebapiisavaks juba varasema kohtuprotsessi ajal. Süüdimõistev kohtuotsus langetati rea kaudsete tõendite põhjal, sealhulgas ohvri DNA mehe püksisäärel, sõrmejälg ukselingil ja maksmata võlg.
RP pöördumine ülemkohtu poole sisaldab koondmaterjale tõenditest, millele süüdistajad kavatsevad toetuda.
(jätkub)
© Rootsi Teadeteagentuur või artikli autor
Esmaspäev, 3. jaanuar
ANNIKA BENGTZON PISTIS peatoimetaja pooleldi avatud klaasukse vahelt pea sisse ja koputas uksepiidale. Anders Schyman seisis seljaga Annika poole ja sorteeris lahtiste paberite hunnikuid, mis olid laotatud nii kirjutuslauale kui põrandale. Koputuse peale pööras ta end ringi ja, nähes Annika küsivat näoilmet, osutas vabale toolile.
„Pane uks kinni ja võta istet,” ütles ta, läks siis ümber kirjutuslaua ning vajus oma toolile, mis nagises kurjakuulutavalt.
Annika tõmbas lükandukse kinni, kiikas kahtlustavalt paberikuhja oma jalge ees ja märkas seal midagi, mis võis olla joonis toimetuseruumide paigutuse kohta.
„Ega me siin jälle ümberehitusi tegema hakka?” küsis Annika ja istus.
„Mul on sulle üks küsimus,” ütles Schyman. „Kuidas näed sa oma tulevikku selle ajalehe juures?”
Annika vaatas kiiresti üles ja tabas peatoimetaja pilgu.
„Mis mõttes?”
„Ma ei hakka keerutama. Kas sa tegevtoimetajaks tahad saada?”
Annikal oleks justkui kõri kinni nööritud, ta maigutas suud ja vahtis käsi oma süles.
„Sina hakkad vastutama terve ööpäeva uudislugude eest,” jätkas Schyman. „Viis päeva tööl, viis vaba. Koordineerid meelelahutust ja sporti koos juhtkirjakülje, arvamuse ja uudistega. Sina teed lõpliku otsuse, millisest uudisest saab põhilugu. Iga osakonna tõmbenumbrid arutate koos osakonna juhiga läbi. Veebiväljaande ja muu sellise jama pärast ei pea sina muretsema. Istud juhatuse koosolekutel ja saad volituse kaasa rääkida eelarve ja turundusstrateegiate osas. Ma tahan, et sa alustaksid võimalikult kiiresti.”
Annika üritas küll häält puhtaks köhida, aga sõnad jäid kurku kinni.
Tegevtoimetaja – see juba oli midagi, raske töö igatahes. See tähendanuks, et ta oleks ajalehe juures tähtsuselt teine isik, peatoimetaja otsene alluv, samas käsutades kõiki teisi osakondi. Tema peaks siis juhtima uudistetoimetajaid, meelelahutus- ja sporditoimetajaid ja kõiki teisi tähtsaid ninasid, kes käisid ringi ja rääkisid eriliselt veenva häälega.
„Ma pean ümberkorraldusi tegema,” ütles Anders Schyman tasasel häälel, kui Annika kohe ei vastanud. „Mul peab olema otseste alluvate ring, keda ma usaldada saan.”
Annika vahtis oma käsi edasi. Mehe hääl tuhises üle Annika pea, põrkas vastu seina ja tabas teda viimaks kuklasse.
„Kas sa oled huvitatud?”
„Ei ole,” vastas Annika.
„Palk tõuseks kaks korda.”
Nüüd vaatas Annika üles.
„See
