ei märganud ei autojuht ega ta koer, kes magasid juhikabiinis. Ärgates oli autojuhil peavalu ja väga halb enesetunne. Politsei kahtlustas, et mees oli mingi gaasiga uimastatud. Võimalike jälgede tuvastamiseks oli autojuhilt võetud ka vereproov.
See juba läheb, mõtles Annika ja keris ekraanil teksti edasi.
„Vargad uimastasid koera gaasiga – Stockholmis on eramajadesse sissemurdmiste arv tõusnud,” luges ta järgmiseks. See artikkel oli ilmunud ajalehes Metro vaid paari nädala eest.
Ta sisenes oma ajalehe arhiivi ja jätkas otsingut.
„Vargad kasutasid turistide peal gaasi – Neli inimest uinutati autosuvilas – Heksaan võib suurtes kogustes põhjustada tõsiseid kahjustusi” ja siis veel „Märulifilmide režissööri rööviti gaasiga – „See oli kohutav!””
Artiklis kirjutati rootsi filmirežissöörist, keda rööviti tema korteris Hispaanias Costa del Solil. Ta oli koos tüdruksõbraga hommikul ärgates avastanud, et kõik uksed on pärani lahti ja terve korter tühjaks tehtud.
„Nii et nüüd oleme jälle tühipaljad reamehed,” ütles Berit ja pani oma käekoti kohale Annika vastas.
„Head uut ja kõike sedasamust,” vastas Annika.
„Kuidas sul läheb?” küsis Berit oma mantlit tooli seljatoele sättides.
Annika lasi kätel klaviatuurile vajuda.
„Tänan küsimast,” vastas ta, „ülihästi. See aasta peaks kindlasti tulema parem kui eelmine, sest muu poleks lihtsalt võimalik…”
Berit pani oma sülearvuti kirjutuslauale ja vaatas toimetuses ringi.
„Kas ainult meie sinuga olemegi jäänud? Kas kõik teised on juba ümber struktureeritud?” uuris ta.
Annika järgis tema pilku.
Patrik seisis hoogsalt telefoniga rääkides eemal spordiosakonna juures, mõned IT-poisid vilksatasid kohas, kus varem oli olnud meelelahutusosakond, aga mis nüüd tootis materjali küberruumi tarvis, üks pühapäevalisa toimetaja askeldas fotolaua juures. Valvur Tore, mees, kes oli rahulolematuse kehastus, sättis venivate liigutustega päeva põhiuudiseid kuulutustetahvlile üles.
„Ajakirjandussõda on nagu kõik muud tänapäeva sõjad,” ütles Annika. „Maaväge vähendatakse ja pigem panustatakse tehnikale ning nutikatele pommidele. Millal Schyman sinuga rääkis?”
„Reedel. Kas see kõlbab juua?”
Berit Hamrin osutas Annika kohvitassile.
„Ei kõlba. Mulle helistas ta täna hommikul. Kas sind taheti kaasata juhtide ridadesse?”
„Uudistetoimetajaks,” vastas Berit. „Ma vastasin ei, aitäh.”
Annika suunas pilgu arvutiekraanile. Schyman oli talle kõrgemat kohta pakkunud.
„Aga nüüd ma siin siis istun ja uurin ühte Hispaania gaasimõrva,” ütles ta. „Terve pere sai ühe Päikeserannikul toimunud röövi käigus surma.”
Berit pani arvuti käima ja läks kohviautomaadi juurde.
„Helista Rickard Marménile,” ütles ta üle õla. „Mul ei ole ta numbrit, aga kõik, mis Päikeserannikul huvipakkuvat toimub, on talle teada.”
Annika võttis toru ja valis välismaa numbriinfo.
Kinni.
Siis läks ta jälle Google’isse, mõtles natuke ja kirjutas siis buscar numero telefono españa. Kas seda kirjutati ikka nii? Otsida telefoninumber Hispaania?
Esimene tulemus viitas millelegi nimega Paginas Blancas, valged leheküljed.
Bingo!
Ekraanile ilmus otsinguankeet, kuhu ta sisestas koha ehk Malaga provintsi ja nimed Rickard ja Marmén, ning klõpsas nupul encontrar3.
No kas sa näe!
Selgus, et mees elas Avenida Ricardo Sorianol Marbellas ja et tal oli nii lauatelefon kui registreeritud mobiiltelefon.
Berit istus laua taha topsi aurava kohviga.
„Kes see Rickard on selline?” küsis Annika telefonitoru hoides.
„Mu õemehe vana tuttav. Ta on seal juba pea kakskümmend aastat elanud, õnne proovinud ja ebaõnnestunud nii umbes kõiges, mida ette võib kujutada. Kord oli tal päevitustoolide laenutus, siis pidas ta tõutäkkude talli ja siis oli tal kõrts ka veel. Mingi aeg oli ta osanik ettevõttes, mis tegeles palkmajade müügiga.”
„Hispaania Päikeserannikul?” küsis Annika kõhklevalt.
„Nagu ma ütlesin – ta projektid tavaliselt ebaõnnestuvad.”
„Mis on Hispaania suunakood?”
„Kolmkümmend neli,” vastas Berit ja tegi tahtmatu grimassi, kui oli kohvi maitsnud.
Annika alustas lauatelefoniga. Peale viit kutsungit hakkas rääkima elektrooniline hääl, mis ütles midagi arusaamatut hispaania keeles, ja Annika pani toru ära. Seejärel valis ta mobiilinumbri ja kaks sekundit hiljem vastas vali meeshääl: „Si, dígame!4”
„Rickard Marmén?”
„Hablando!5”
„Ee, mina olen Annika Bengtzon ja helistan Stockholmist Õhtulehe toimetusest. Kas ma räägin selle Rickard Marméniga, kes… kas sa rootsi keelt ikka räägid?”
„Muidugi räägin, kullake. Mida ma saan sinu heaks teha?”
Ta rääkis sulaselget Göteborgi dialekti.
„Ma helistan sulle, sest kuulsin, et sina oled kursis kõigega, mis Päikeserannikul toimub,” ütles Annika ja heitis kiire pilgu Beritile. „Ma tahtsin uurida, et ega sa ei tea midagi ühest gaasiröövist kuskil sealkandis?”
„Gaasiröövist? Ühest gaasiröövist? Sõbrake, siinkandis muud liiki rööve viimasel ajal enam polegi. Kõik röövid on gaasiröövid. Gaasiandurid on Nueva Andalucía villades tavalisemad kui suitsuandurid. Kas oli veel küsimusi?”
Taustal mühises ja kolises midagi, tundus, nagu oleks mees keset kiirteed seisnud.
„Ahah, selge,” pomises Annika, „aga ehk sa seletaksid, mis see gaasirööv üldse on?”
„Vargad lasevad mingit uinutavat gaasi akna või kliimaseadme kaudu majja, ja samal ajal kui pererahvas magab, otsivad tüübid terve putka läbi. Tihti leitakse aega ka maha istuda ja köögis natuke süüa, veini rüübata.”
„Nii et tegemist on kõige levinuma sissemurdmisviisiga, ütled sa?” küsis Annika.
„Sellest on kujunenud lausa epideemia. Hakkas viis-kuus aastat tagasi pihta, kuigi üksikuid gaasitamisi tuli varemgi ette.”
„Miks see just
otsi (käsklus otsingumootoris) (hisp. k)
Jah, halloo! (hisp. k)
Ma kuulen. (hisp. k)
