Ta hoidis alles ka kõik taimejoonistused, mida suursugused härrad talle teinud olid, ning uuris neid, kuni tundis ihaldatud taimede igat tolmukat ja kroonlehte.
Nagu kõik head vargad, hoolitses Henry erilise hoolega oma julgeoleku eest. Oma saladust ei usaldanud ta kellelegi ning teenistuse mattis Kew’ aedades mitmesse peidikusse. Mitte iialgi ei kulutanud ta sellest pennigi. Ta lasi hõbedal mullas koguneda, kuni see sealt lõpuks tohutu summana välja purskab ja annab Henryle õiguse rikkaks meheks saada.
Aastaga tekkis Henryl mitu pidevat klienti. Üks neist, vana orhideekasvataja Pariisi botaanikaaiast, tegi poisile ilmselt tema elu esimese komplimendi: „Sa oled üks kasulik väike nähvits.” Kahe aastaga käis Henryl juba aktiivne äritegevus, ta müüs mitte ainult tõsistele botaanikutele, vaid ka mitmele Londoni jõukale aristokraadile, kes ihaldasid oma kogudesse eksootilisi taimi. Kolme aastaga smugeldas ta taimi juba Prantsusmaale ja Itaaliasse, ta pakkis pistikud osavalt sambla ja vaha sisse, et need ikka kindlasti teekonna üle elaksid.
Lõppude lõpuks, pärast seda, kui Henry Whittaker oli kolm aastat seda kuritegelikku äri ajanud, jäi ta vahele – ja omaenda isale.
Härra Whittaker, kes tavaliselt magas sügavalt, märkas ühel ööl, kuidas poeg pärast südaööd majast välja hiilib, isalikud instinktiivsed kahtlused panid tal südame valutama, ta läks Henry kannul kasvuhooneni ja nägi, kuidas poiss valis, varastas ja osavalt pakkis. Ta tundis kohe röövli seadusevastase hoolikuse ära.
Henry isa polnud mees, kes oleks oma poegi peksnud, isegi kui nad keretäie ära olid teeninud (ja nad tõepoolest teenisid selle sageli ära), ning selgi õhtul ta Henryle kere peale ei andnud. Ta ei nõudnud poisilt ka silmast silma aru. Henry isegi ei teadnud, et ta vahele jäi. Ei, härra Whittaker tegi midagi hoopis hullemat. Kohe järgmisel hommikul palus ta Sir Joseph Banksil ennast nelja silma all vastu võtta. Polnud just tavaline asi, et selline vaene vennike nagu Whittaker paluks ennast jutule võtta sellisel härrasmehel nagu Banks, aga Henry isa oli Kew’s kolmekümne aasta väsimatu tööga just nii palju austust ära teeninud, et sissetungi õigustada, kas või see ainus kord. Ta oli tõepoolest vana ja vaene mees, kuid ta oli ka Õunamaag, kuninga lemmikpuu päästja, ja see tiitel avas talle ukse.
Härra Whittaker tuli Banksi ette peaaegu põlvili, pea langetatud, kahetsev justkui pühak. Ta pihtis poja häbiväärset tegu ja avaldas kahtlust, et Henry on ilmselt juba aastaid varastanud. Ta pakkus, et lahkub karistuseks Kew’st, kui poiss ainult vahistamisest või muust halvast pääseb. Õunamaag lubas terve perega Richmondist ära kolida ja hoolitseda, et Whittakerid enam mitte kunagi Kew’ ega Banksi nime ei määri.
Banks, kellele avaldas muljet aedniku kõrgenenud autunne, lükkas lahkumispalve tagasi ja saatis noore Henry järele. Kui juba see oli imelik, et Sir Joseph Banks oma kabinetis kirjaoskamatu aedniku vastu võtab, siis oli lausa äärmiselt haruldane, et ta kohtub kirjaoskamatu aedniku vargast pojaga. Arvatavasti oleks ta pidanud poisi lihtsalt arreteerida laskma. Aga vargus oli poomisega karistatav kuritegu ja hoopis nooremadki lapsed kui Henry olid köie kaela saanud – ning hoopis väiksemate üleastumiste eest. Kuigi Banksi vihastas tema kollektsiooni rüüstamine, tundis ta poisi isale siiski nii palju kaasa, et uurida asja ise, enne kui kohtuametnik kutsuda.
Sir Joseph Banksi kabinetti kõndiv pahategija osutus olevat vibalik punakate juuste, kitsaste huulte, loiu pilgu, laiade õlgade ja sisselangenud rinnaga poisike, kelle kahvatu nahk oli juba liigsest tuulest, vihmast ja päikesest karedaks muutunud. Poiss oli alatoidetud, kuid pikka kasvu, tema kämblad olid vägevad ja Banks mõistis, et Henry kasvab veel suureks meheks, kui korralikult süüa saab.
Henry ei teadnud täpselt, miks ta Banksi kabinetti oli kutsutud, aga tal oli küllalt oidu, et kahtlustada kõige hullemat, ja ta oli vägagi ärevil. Üksnes puhta kangekaelsuse toel astus ta kabinetti ilma silmanähtavalt värisemata.
Aga jumal hoidku, kui ilus kabinet see oli! Ja kui uhkesti oli Joseph Banks riides, sile parukas peas ja särav sametülikond seljas, kingapandlad läikima löödud ja valged sukad jalas. Henry oli vaevalt uksest sisse saanud, kui ta oli juba mõttes ära hinnanud peene mahagonist kirjutuslaua ja riiulitele kadedustäratavalt vaatamiseks välja pandud uhked karbid, ning vaadanud imetledes seinal rippuvat nägusat kapten Cooki portreed. Sa pühade vahe, juba ainult selle portree raam maksab oma üheksakümmend naela kindlasti!
Erinevalt isast Henry ei kummardanud Banksile, vaid seisis selle tähtsa mehe ees ja vaatas talle otse silma. Banks, kes ise istus, lasi Henryl vaikides seista, võib-olla oodates ülestunnistust või õigustusi. Aga Henry ei tunnistanud üles ega hakanud keerutama, ta ei langetanud ka häbistatult pead, ja kui Banks arvas, et poiss on nii loll, et hakkab sellises teravas olukorras esimesena rääkima, siis ta küll Henry Whittakeri ei tundnud.
Pärast pikka vaikust käskis Banks: „No ütle mulle siis, miks ma ei peaks laskma sind Tyburnis oksa tõmmata?”
Nii et ongi kogu lugu, mõtles Henry. Vahele jäin.
Sellest hoolimata haaras ta plaani järele. Tal oli vaja peent taktikat ja see tuli leida üheainsa lühikese hetke jooksul. Mitte ilmaaegu polnud ta eluaeg lasknud vanematel vendadel end oimetuks kolkida, ta oli võitlemise kohta üht-teist kõrva taha pannud. Kui suurem ja tugevam vastane on andnud esimese hoobi, ei ole sul muud võimalust kui tagasi põigata, enne kui sind sodiks klobitakse, ja sul oleks hea millegi ootamatuga välja tulla.
„Sest ma olen üks kasulik väike nähvits,” ütles Henry.
Banks, kellele meeldisid ebatavalised olukorrad, pahvatas üllatunult naerma. „Pean tunnistama, et mina ei näe, mis kasu sinust võiks olla, noormees. Mulle pole sa muud teinud, kui röövinud minu raskelt kätte tulnud varandust.”
See polnud küsimus, aga Henry vastas sellest hoolimata.
„No natuke ehk pügasin,” ütles ta.
„Sa ei salgagi seda?”
„No seda ei muudaks ka kogu maailma kisa.”
Jälle hakkas Banks naerma. Ta võis ju arvata, et Henry eputas võltsvaprusega, aga Henry vaprus oli tõeline. Nii nagu tema hirmgi. Ja kahetsuse puudumine. Henry oli terve elu arvanud, et patukahetsus on nõrkus.
Banks muutis taktikat. „Peab ütlema, noormees, et sa oled isale küll üks tõeline kirstunael.”
„Ja tema mulle ka, härra,” andis Henry vastu.
Taas puhkes Banks üllatunult naerma. „Ongi nii? Mida halba see tubli mees sulle ometi teinud on?”
„Ta on mind vaeseks teinud, härra,” ütles Henry. Siis sai Henryle korraga kõik selgeks ja ta lisas: „See oli tema, eks? Kes teile minu peale keelt kandis?”
„Oli tõesti. Sinu isa on auväärne hing.”
Henry kehitas õlgu. „No minu suhtes igatahes mitte.”
Banks mõtles järele ja noogutas, nõustudes suuremeelselt Henry seisukohaga. Siis küsis ta: „Kellele sa minu taimi oled müünud?”
Henry hakkas näppude peal nimesid üles lugema: „Mancini, Flood,
Willink, LeFavour, Miles, Sather, Evashevski, Feuerle, lord Lessig, lord Garner…”
Banks katkestas teda käeviipega. Ta vaatas poissi avaliku hämmastusega. Kummalisel kombel olnuks Banks tagasihoidlikuma nimekirja puhul ilmselt vihasem. Aga need olid tol ajal botaanikamaailmas kõige lugupeetumad nimed. Mõnda neist pidas Banks oma sõbraks. Kuidas Henry nad leidnud oli? Mõni mees polnud juba aastaid Inglismaal käinud. Poiss oli pidanud eksportima. Mis äri see tegelane küll otse
