style="font-size:15px;"> „Ja need mehed, kas nad maksid sulle?”
„Muidu nad ju oma taimesi ei saa, eks ole?” ütles Henry.
„Sa teenisid ilmselt hästi. Tõepoolest, nende aastatega oled sa küll paraja hunniku raha kokku ajanud.”
Henry oli liiga kaval, et selle peale midagi kosta.
„Mida sa selle rahaga oled teinud, mis sa teenisid, noormees?” käis Banks peale. „Ei saa öelda, et sa oma riietuse peale oleksid kulutanud. Kahtlemata kuulub sinu teenistus Kew’le. Nii et kus see siis on?”
„Läinud, härra.”
„Kuhu läinud?”
„Täringud, härra. Minu nõrkus on hasartmängud.”
See võib olla tõsi ja võib ka mitte olla, mõtles Banks. Aga poisil oli kindlasti rohkem närvi kui ükskõik millisel kahejalgsel olevusel, kellega Banks kunagi kokku oli puutunud. Banksi see huvitas. Lõppude lõpuks oli ta ju mees, kellel oli paganlik metsmees kodus lemmiklooma eest ja kes, kui aus olla, nautis, et tedagi pooleldi paganaks peeti. Tema seisund nõudis, et ta vähemalt teeskleks, et imetleb peeni kombeid, aga salamisi eelistas ta pisut metsikust. Ja oli see Henry Whittaker alles väike metsik kukeke! Banksil oli aina vähem tahtmist seda omapärast eksemplari politsei hoole alla anda.
Henry pilgu eest ei jäänud midagi varjule ja ta nägi, et Banksi näol toimus muutus – ilme pehmenes, uudishimu kasvas, ilmus lootusekiir, et Henry võib eluga pääseda. Kannustatuna enesesäilitustungist, haaras poiss sellest lootuseraasust veel viimast korda kinni.
„Ärge laske mind üles puua, härra,” ütles Henry. „Te kahetsete, kui seda teete.”
„Mis sa siis soovitad mul endaga teha?”
„Kasutage mind ära.”
„Miks ma peaksin?” küsis Banks.
„Sest teist sellist ei ole.”
TEINE PEATÜKK
Nii ei kõlkunudki Henry lõppude lõpuks Tyburnis võllas ja tema isa ei kaotanud tööd Kew’s. Whittakerid pääsesid imekombel karistusest ja Henry lihtsalt pagendati, saadeti ära merele, Sir Joseph Banks lähetas ta avastama, mida maailm temast teha võib.
Oli aasta 1776 ja kapten Cook pidi peagi asuma kolmandale ümbermaailmareisile. Banks sellele reisile minema ei pidanud. Teda lihtsalt ei olnud kutsutud. Teda polnud kutsutud juba teisele reisile ja see oli teda pahandanud. Kapten Cook oli Banksi ekstravagantsuse ja tähelepanu otsimise peale vihastanud ja Banks oli häbiväärselt välja vahetatud. Cook pidi nüüd reisile minema tagasihoidlikuma botaanikuga, kes kergemini allus – mehega, kelle nimi oli härra David Nelson ja kes oli Kew’ uje, kompetentne aednik. Aga Banks tahtis, et tal oleks seal ikka oma mees ka ja ta tahtis kõigest hingest Nelsoni botaanilistel kogumistel silma peal hoida. Seega korraldas Banks Henry Nelsoni abilisena ekspeditsioonile, andes talle juhtnöörid vaadata kõike, õppida kõike, pidada kõik meeles ja kanda hiljem kõigest temale ette. Kuidas veel oleks Henryst rohkem kasu võinud olla, kui temast informaator teha?
Pealegi oli Henry ära merele saatmine hea viis teda mõni aasta Kew’ aedadest eemal hoida ja jätta turvaline vahemaa, et jälgida, missugune inimene Henryst õieti kujuneb. Kolm aastat laeval pakuvad rikkalikult võimalusi poisi tõelise olemuse avaldumiseks. Kui nad peavad Henry viimaks varga, mõrtsuka või mässajana raa külge pooma, noh, siis on see Cooki probleem, mitte Banksi oma. Aga teisalt, poiss võib ka asjalikuks osutuda ja siis saab Banks ta hiljem enda juurde võtta – pärast seda, kui ekspeditsioon on tema metsikust vähemaks rookinud.
Banks tutvustas Henryt härra Nelsonile niimoodi: „Nelson, saage tuttavaks oma uue parema käega, härra Henry Whittakeriga Richmondi Whittakeride hulgast. Ta on kasulik väike nähvits, ja ma olen kindel, et te avastate – igatahes mis puutub taimedesse –, et ta teadis seda kõike juba varem.”
Hiljem andis Banks Henryle nelja silma all veel viimased nõuanded, enne kui poisi merele lähetas: „Iga päev, poja, mis sa pardal viibid, hoia oma tervist energilise liikumisega. Kuula härra Nelsonit – ta on küll tuim, aga teab taimedest rohkem, kui sina kunagi teada saad. Sa oled vanade meremeeste meelevallas, kuid ei tohi kunagi nende peale kaevata, muidu lähevad asjad sinu jaoks halvaks. Hooradest hoia eemale, kui sa ei taha prantsuse haigust saada. Teele asub kaks laeva, aga sina oled Resolutionil, koos Cooki endaga. Ära talle mitte kunagi ette satu. Ära temaga mitte kunagi räägi. Ja kui sa peaksid temaga rääkima, mida sa muidugi teha ei tohi, siis kindlasti ära räägi temaga sellisel moel, nagu sa oled vahel minuga rääkinud. Tema ei pea seda nii lõbusaks kui mina. Me pole sarnased, Cook ja mina. See mees on ikka tõeline draakon. Vaata, et ta sind ei näeks, ja oled palju õnnelikum. Lõpuks pean sulle ütlema, et Resolutioni pardal, nagu ka igal muul Tema Majesteedi laeval elad sa kummalises lurjuste ja härrasmeeste kambas. Ole arukas, Henry. Võta eeskuju härrasmeestest.”
Henry tahtlikult ilmetu nägu ei võimaldanud kellelgi sealt midagi välja lugeda, nii ei saanudki Banks taibata, kui rabavalt see viimane manitsus mõjus. Henry mõistis seda nii, et Banks oli just soovitanud midagi õige tavatut – võimalust, et Henryst võib kunagi härrasmees saada. Isegi rohkem kui võimalus, see võis kõlada lausa nagu käsk, ja sealjuures vägagi meeldiv käsk: mine elus edasi, Henry, ja õpi, kuidas saada härrasmeheks. Rasketel üksildastel aastatel, mis Henry pidi merel veetma, muutub see lihtne väljend Henry peas ainult tähtsamaks. Võib-olla just sellele ta ainult mõtlema hakkabki. Võib juhtuda, et Henry Whittaker, see auahne ja võitlusvaimuga poiss, kes tahab iga hinna eest edu saavutada, hakkab seda meenutama kui lubadust.
Henry asus Inglismaalt teele 1776. aasta juulis. Cooki kolmandal ekspeditsioonil oli kaks eesmärki. Esimene oli purjetada Tahitile ja viia Sir Joseph Banksi lemmik, Omai-nimeline mees, tagasi kodumaale. Omai oli soosikuelust tüdinud ja igatses koju tagasi pöörduda. Ta oli muutunud tusaseks, paksuks ja turtsakaks ning Banks oli oma lemmikust tüdinud. Teine ülesanne oli purjetada edasi põhja mööda Vaikse ookeani Ameerika rannikut, otsides Loodeväila.
Henry raskused algasid kohe. Ta pandi elama laeva sügavusse keset kanakuute ja tünne. Kõikjal Henry ümber hädaldasid kanad ja kitsed, aga tema ei kurtnud. Sooldunud käte ja alasitaoliste randmetega täiskasvanud mehed kiusasid teda, irvitasid tema üle ja tegid talle liiga. Vanemad meremehed sõimasid teda maarotiks, kes ookeanireisi raskustest midagi ei tea. Igal ekspeditsioonil suri mõni mees ja arvati, et Henry sureb esimesena.
Nad alahindasid teda.
Henry oli kõige noorem, aga nagu peagi selgus, mitte kõige nõrgem. See elu polnud just eriti vähem mugav, kui tal alati oli olnud. Ta õppis ära kõik, mida oli tarvis õppida. Õppis, kuidas härra Nelsoni taimi kuivatada ja teaduslikuks aruandeks ette valmistada, kuidas maalida taimi vabas õhus – ajada eemale sääski, kes maandusid värvipigmentidele isegi siis, kui ta neid segas –, aga ta õppis ka laeval kasulik olema. Henry pidi Resolutionil kõik praod äädikaga üle nühkima, teda sunniti vanemate meremeeste voodiriietest parasiite korjama. Ta aitas laeva lihunikul sealiha soolata ja tünni panna ning õppis veedestilleerimismasinaga ümber käima. Ta õppis okset neelama, et mitte näidata kellegi rahuloluks merehaigust välja. Ta elas üle tormid, nii et tema hirmu ei näinud ei taevased jõud ega ükski inimene. Ta sõi haisid ja pooleldi lagunenud kalu, mis olid olnud hai maos. Vankuma ei löönud ta kunagi.
Henry maabus Madeiral, Tenerifel, Table’i lahe ääres. Kapimaal kohtas ta esimest korda Hollandi Ida-India Kompanii esindajaid, kelle mõistlikkus, asjatundlikkus ja jõukus talle muljet avaldasid. Henry nägi, kuidas meremehed mängulauas kogu teenistuse kaotasid. Ta nägi, kuidas inimesed laenasid raha hollandlastelt,
