Harry otsustas teha asju õiges järjekorras ja kõndis edasi. Möödus Akerselvast. Vaatas sillalt alla. Pruun vesi, mida Harry lapsepõlvest mäletas, oli selge kui mägiallikas. Räägitakse, et siit sai nüüd forelli. Radade ääres kahel pool jõge seisid uimastimüüjad. Kõik on uus, midagi pole muutunud.
Ta kõndis piki Hausmanns gatet. Möödus Jakobkirkest. Vaatas majade numbreid. Silt „Õuduste teater”. Eestvõetud uks, millel seisis smaili. Põlengujärgne tühjaks koristatud lage väljak. Ja seal see oligi. Tüüpiline 19. sajandi Oslo kortermaja. Luitunud, lihtne, neli korrust. Harry tõukas välisust, mis vajus lahti. Lukustamata. Kohe ukse taga asus trepikoda. Seal haises kuse ja prahi järele.
Harry jättis üles minnes meelde kodeeritud märksõnad seintel. Trepikäsipuu logises. Ustel olid jäljed lukkudest, mis olid lahti murtud ja asendatud rohkemate, tugevamate lukkudega. Kolmandal korrusel ta peatus ja mõistis, et oli leidnud kuriteopaiga. Ukse ette olid risti-rästi tõmmatud oranži-valgetriibulised kilelindid. Ta pistis käe taskusse ja otsis välja need kaks võtit, mille ta oli Olegi võtmekimbust võtnud, sel ajal kui Nilsen oli nimekirja lugenud. Harry polnud kindel, millise kahe enda võtmega ta oli need kiirustades asendanud, kuid Hongkongis ei tohiks uute viilimine keeruline olla.
Üks võti oli Abus, mille kohta Harry teadis, et see kuulub tabalukule, kuna Harryl oli endal samasugune. Teine oli Vingi võti. Ta torkas selle lukuauku. See läks poolenisti sisse. Ta proovis suruda. Üritas keerata.
„Neetud.”
Ta õngitses taskust mobiili.
Naise nimi seisis kontaktides B-tähena. Kuna nimekirjas oli vaid kaheksa nime, piisas ühest tähest.
„Lønn.”
Harryle meeldis Beate juures – kes peale selle, et oli üks kahest kõige tublimast kriminaaltehnikust, kellega ta oli koos töötanud – kõige rohkem see, et too piirdus vaid vajaliku infoga, et ta, nagu Harrygi, ei venitanud kunagi asja üleliigsete sõnadega.
„Tere, Beate, ma olen Hausmanns gatel.”
„Sündmuskohal? Mida sa sealt …”
„Ma ei pääse sisse. On sul võti?”
„Kas mul on võti?”
„Sina oled ju luuavabriku direktor, ei olegi või?”
„Muidugi on mul võti, kuid mul pole kavaski seda sulle anda.”
„Muidugi mitte. Aga sul on kindlasti paar asja, mida sa pead sündmuskohal üle kontrollima. Mulle meenuks nagu läbi udu ühe guru ütlus, et tapmiste puhul ei saa kriminaaltehnik kunagi olla liiga põhjalik.”
„Ah või seda sa mäletadki.”
„See oli esimene, mida ta kõigile neile ütles, keda ta välja koolitas. Ma võin ju koos sinuga sisse tulla ja vaadata, kuidas sa töötad.”
„Harry …”
„Ma ei katsu midagi.”
Vaikus. Harry teadis, et kuritarvitas naist. Beate oli rohkem kui vaid kolleeg, ta oli sõber, kuid mis kõige olulisem: ta oli ka ema.
Naine ohkas. „Kakskümmend.”
Ta ei pidanud lisama „minutit”.
Harry ei pidanud ütlema „tänan”. Nii et ta lõpetas lihtsalt kõne.
Politseinooreminspektor Truls Berntsen astus aeglaste sammudega piki organiseeritud kuritegevuse, orgkuri koridori. Kogemus ütles talle, et mida aeglasemalt ta kõndis, seda kiiremini liikus aeg. Ja kui tal midagi küllaga oli, siis oli see aeg. Kontoris ootas teda äraistutud tool ja väike kirjutuslaud raportitega, mis lebasid seal lihtsalt moe pärast. Arvuti, mida ta kasutas peamiselt netis surfamiseks, kuid isegi see oli muutunud igavaks pärast seda, kui saitide arvu, kuhu nad võisid siseneda, oli piiratud. Ja kuna ta töötas narko-, mitte seksuaalkuritegevusega, oleks tal peagi tekkinud raskusi põhjendamisega. Nooreminspektor Berntsen laveeris ääreni täis kohvitassiga üle ukseläve ja pani joogi lauale. Hoolitses selle eest, et mitte tilgutada uue Audi Q5 brošüürile. 211 hobust, SUV, aga ikkagi pakistanlaste auto. Bandiitide auto. Sõitis igal juhul vaevata politsei vana Volvo V70 eest ära. See auto näitas, et sa oled keegi. Näitas naisele sealt Høyenhalli majast, et ta oli keegi. Mitte mõni tühine eikeegi.
Hoia status quo’d. Keskendu hetkele. Säilita saavutatud vilju, nagu Mikael seda oli esmaspäevasel koosolekul kirjeldanud. Mis tähendas hoolitseda selle eest, et tegijaid ei tuleks juurde. „Me võime ju soovida vähem narkootikume tänavatele. Kuid kui me oleme lühikese ajaga saavutanud nii palju, nagu me oleme, on alati oht tagasi langeda. Teate Hitlerit ja Moskvat. Suur tükk ajab suu lõhki.”
Nooreminspektor Berntsen teadis umbkaudu, mida see tähendas. Pikki päevi, jalad laual.
Tuli ette, et ta igatses tagasi tööd kripos. Tapmised polnud narko, seal polnud poliitikat, asi tuli lihtsalt lahendada ja punkt. Kuid Mikael Bellman oli ise nõudnud, et Truls temaga Brynist prefektuuri üle tuleks, sõnas, et tal oli vaenlase territooriumil liitlasi vaja, kedagi, keda usaldada, ja kes teda külgedelt kaitseks, kui teda rünnatakse. Ütlemata sellega välja: nagu Mikael ise oli Trulsi kaitsnud.
Viimati seoses selle poisiga arestimajas, keda Truls oli veidi karmilt kohelnud ja kelle nägemine oli nii neetult õnnetult kannatada saanud. Mikael oli muidugi Trulsi näo täis sõimanud, öelnud, et ta vihkab politseivägivalda, et seda ei tohi tema osakonnas juhtuda, öelnud, et tema kui ülemuse kohus oli Truls peastaabi juristile üles anda, et too saaks otsustada, kas asi sisekontrolliosakonda saata. Kuid poiss oli nägemise peaaegu tagasi saanud, Mikael oli poisi advokaadiga diili teinud, süüdistus narko omamises võeti tagasi ja pärast seda polnud midagi juhtunud.
Täpselt nagu siingi, kus midagi ei juhtunud.
Pikad päevad ja jalad laual.
Ja sinna oligi Truls nende asetamisega ametis, kui ta – nagu ta tegi vähemalt kümme korda iga päev – vaatas Botsparkeni ja keset vangla poole viivat alleed oleva vana pärna suunas.
See oli üles riputatud.
Punane plakat.
Ta tundis, kuidas nahk sügeles. Kuidas pulss kiirenes. Ja tuju paranes.
Ta tõusis kärmelt, tõmbas jaki selga ja jättis kohvi sinnapaika.
Gamlebyeni kirik asus politseihoonest kaheksaminutise kiire kõnni kaugusel. Truls Berntsen sammus piki Oslo gatet Minneparkenisse, keeras vasakule ja ületas Dyveke silla ning jõudis Oslo südamesse. Paika, kust linn oli kunagi alanud. Isegi kirik oli lihtne, peaaegu armetu, ilma vallatute ornamentideta, nagu politseihoone kõrval asuval uusromantistlikul kirikul. Kuid Gamlebyeni kiriku kohta oli vingemaid legende. Isegi siis, kui vähemalt pooledki neist lugudest, mida vanaema oli talle lapsepõlves Manglerudis rääkinud, tõele vastasid. Perekond Berntsen oli kolinud lagunenud kesklinnamajast satelliitlinna Manglerudi, kui see viiekümnendate lõpus ehitati. Kuid kummalisel kombel tundsid just nemad – kolm põlve töölised, tõeline Oslo perekond – end uustulnukatena. Sest viiekümnendatel moodustas satelliitlinna elanikest suurema osa maamehed ja kaugemalt tulnud, kes tulid linna endale uut elu looma. Kui Trulsi isa seitsme- ja kaheksakümnendatel end täis jõi ja istus nende karpmaja korteris ning sõimas kõike ja kõiki, põgenes Truls oma parima ja ainsa sõbra Mikaeli poole. Või Gamlebyenisse vanaema poole. Too rääkis, kuidas Gamlebyeni kirik oli ehitatud 13. sajandist pärit kloostri külge, kuhu mungad olid end katku
