nukumajaks, asukad kurtsid, et öösiti kõndisid koridorides mungarüüdes mehed. Ja kui üks patsient oli ühel mungal kapuutsi peast rebinud, oli nähtavale ilmunud kahvatu, tühjade silmaavadega ja rotihammustustega nägu. Kuid Trulsile meeldis üle kõige lugu Askild Øregodist. Too elas ja suri üle saja aastat tagasi, kui Kristianiast oli saanud korralik linn ja nad olid sellele kohale juba ammu kiriku ehitanud. Räägiti, et ta kummitas kodukäijana surnuaial, ümbritsevatel tänavatel, sadamas ja Kvadraturenis. Kuid mitte kunagi kaugemal, sest tal oli vaid üks jalg ja ta ei tohtinud minna hauast väga palju eemale, et ta jõuaks sinna enne päikesetõusu, ütles vanaema. Askild Øregod oli kaotanud ühe jala pritsumeeste vankri all, kui ta oli kolmeaastane, kuid vanaema ütles, et selle võis küll Ida-Oslo huumori arvele kirjutada, et ta sai oma hüüdnime hoopis suurte kõrvade järgi. Ajad olid rasked ja ühe jalaga lapse karjäärivalik ilmne. Nii et Askild Øregod kerjas ja temast sai kasvavas linnas tuntud tegelane, kui ta ringi lonkas, alati lahkelt ja valmis paar sõna juttu puhuma. Eriti nendega, kes päeviti kõrtsides istusid ja kellel polnud tööd. Kuid kellel võisid korraga taskud raha täis olla. Sellest pudenes tihti ka natuke Askild Øregodile. Kuid Askild Øregodile kulus vahel rohkem raha ära ja siis võis ette tulla, et ta rääkis politseile, kes oli viimasel ajal eriti helde olnud. Ja kes, jõudnud juba neljanda klaasi põhjani – ja panemata tähele kahjutut kerjust, kes pingi serval istus –, rääkis, et neid oldi kutsutud osalema Karl Johans gate kullassepaäri või Drammeni puiduäri röövis. Hakkasid liikuma kõlakad Askild Øregodi tõepoolest heade kõrvade kohta ja peale ühe röövlibande paljastamist Kampenis, Askild Øregod kadus. Teda ei leitud kunagi, kuid ühel talvehommikul lebasid Gamlebyeni kiriku trepil kaks kõrva ja kargud. Askild oli maetud kusagile surnuaeda, kuid kuna ükski kirikuõpetaja polnud tema surnukeha õnnistanud, sai temast kodukäija. Nii et pärast pimeduse laskumist võis Kvadraturenis või kiriku ümbruses kohata lonkavat meest, müts kõrvuni pähe tõmmatud, kes palus to øre1! Ja kerjusele paari mündi andmisest keeldumine tähendas õnnetust.
Vanaema oli nii öelnud. Kuid Truls Berntsen ignoreeris ikkagi kõhna, võõrapärases hõlstis ja parkunud nahaga kerjust surnuaia väravas, astus edasi piki kalmudevahelist kruusateed ja loendas haudu, keerates vasakule, kui oli lugenud seitsmeni, ja paremale, kui oli jõudnud kolmandani, jäädes neljanda juures seisma.
Kivisse tahutud nimi ei öelnud talle midagi. A. C. Rud. Ta oli surnud just siis, kui Norra sai 1905. aastal iseseisvaks, kõigest kahekümne üheksa aastaselt, kuid peale sünni- ja surma-aasta kivil muud teksti polnud, ei standardset käsku rahus puhata või teisi luulelende. Võib-olla sellepärast, et kivi oli nii väike, et sinna ei mahtunud teab kui palju teksti, kuid hauakivi tühi ja kare pind oli ideaalne kriidiga teadete jätmiseks, eks nad sellepärast olidki selle valinud.
LTZHUDSCORRNTBU
Truls dešifreeris teksti lihtsa koodi järgi, mida nad kasutasid, et suvalised möödujad seda mustvalgel ei näeks. Ta võttis kaks viimast tähte, hüppas kolm kohta vasakule, luges kolm, hüppas kaks, luges kaks, hüppas kolm, luges kolm, hüppas kaks, luges kaks, hüppas kolm, luges kolm.
BURN TORD SCHULTZ
Truls Berntsen ei kirjutanud seda üles. Polnud vaja. Tal oli hea mälu nimedele, mis viisid ta lähemale Audi Q5 2.0 nahkistmetele ja kuuele käigule. Ta kasutas sõnumi kustutamiseks jakivarrukat.
Kerjus tõstis pilgu, kui Truls temast möödus. Neetud pruunid koerasilmad. Tal oli kindlasti kusagil terve kerjustearmee ja viimase peal auto. Mercedes, see neile vist meeldis? Kirikukellad lõid. Hinnakirjas seisis, et Q5 maksis 666 000. Kas selles peitus ka mingi varjatud vihje, ei jõudnud Trulsile kohale.
„Sa näed hea välja,” ütles Beate, võtit lukuauku surudes. „Sõrmega ja puha.”
„Made in Hongkong,” ütles Harry, hõõrudes titaanist juppi. Ta vaatas uurivalt väikest kahvatut naist. Õhukesed lühikesed juuksed olid juuksekummiga patsi pandud. Nahk oli nii õrn ja läbipaistev, et võis näha oimukohal peent veresoontevõrku. Naine meenutas talle karvutuid laborihiiri, kelle peal tehti vähiuuringuid.
„Kuna sa kirjutasid, et sündmuskoht oli Olegi elukoht, arvasin ma, et pääsen tema võtmetega sisse.”
„Siin olnud lukk oli kindlasti juba ammu katki,” ütles Beate ja lükkas ukse lahti. „Kes tahes võis sisse astuda. Meie panime selle luku ette, et ükski narkar tagasi ei tuleks ja sündmuskohta ei risustaks.”
Harry noogutas. Tavaline narkopesa, korter, kus sõltlased koos elasid. Lukul polnud mõtet, see lõhuti kohe ära. Esiteks murdsid narkarid sisse kohtadesse, kus nad teadsid, et elanikel võis aineid olla. Teiseks andsid isegi need, kes ise narkopesas elasid, parima, et teiste tagant varastada.
Beate lükkas eralduslindid kõrvale ja Harry puges sisse. Esikus rippusid nagis riided ja kilekotid. Harry vaatas ühte kilekotti. Paberirullide papist sisu, tühjad õllepurgid, märg vereplekkidega T-särk, hõbepaberitükid, tühi suitsupakk. Ühe seina äärde olid laotud tühjad Grandiosa karbid, viltune pitsatorn, mis ulatus poolenisti lae alla. Siin seisis ka neli ühesugust valget riidenagi. Harry murdis tükk aega pead, enne kui välja mõtles, tegu oli muidugi varastatud kraamiga, mida polnud õnnestunud maha müüa. Talle meenus, et sõltlaste korterites sattusid nad tihti asjade peale, mille eest keegi oli kunagi lootnud raha saada. Ühest kohast olid nad leidnud kotist kuuskümmend ajast ja arust mobiili, teisest poolenisti koost võetud mopeedi, mis oli kööki pargitud.
Harry astus tuppa. Siin lõhnas higi, õllega niisutatud puidu, märja tuha ja millega imala järele, mida Harry ära ei tundnud. Toas polnud tavamõttes mingit mööblit. Põrandal lebasid neli madratsit nagu lõkke ümber. Ühest aluskotist turritas välja üheksakümnekraadise nurga all painutatud Y-kujulise otsaga terastraat. Neljakandiline vaba põrandalapp madratsite vahel oli tühja tuhatoosi ümber põletusmärkidest must. Harry eeldas, et selle oli tühjendanud mõrvarühm.
„Gusto lebas siin, köögiseina ääres,” ütles Beate. Ta seisis toa ja köögi vahelise ukse avas ning näitas käega. Kööki astumise asemel jäi Harry ukselävele seisma ja vaatas ringi. Harjumus. Mitte kriminaaltehniku harjumusest sündmuskoht väljastpoolt läbi töötada, alustades äärealade läbikammimisega, liikudes samm-sammult laibale lähemale. See ei olnud ka esimesena sündmuskohal oleva valvepolitseiniku või patrullauto harjumus, kes teadis, et võis omaenda jälgedega sündmuskoha reostada või halvimal juhul hävitada jäljed, mis seal olid. Siin olid Beate inimesed juba ammu teinud, mis vaja. See oli uurija taktikaline tava. Kes teadis, et tal on vaid üks võimalus lasta esmamuljel, peaaegu nähtamatutel detailidel rääkida oma lugu, jätta jäljed, enne kui tsement kuivab. See pidi juhtuma praegu, enne kui aju analüütilisem osa võimust võtab, nõudes valmis fakte. Harry tavatses seletada intuitsiooni kui lihtsaid, loogilisi otsuseid, mis põhinesid tavalisel meelte infol, mida aju ei suutnud või jõudnud selgesse keelde panna.
Kuid siinne sündmuskoht ei rääkinud Harryle toimunud tapmise kohta suurt midagi. Kõik, mis ta nägi, kuulis või haistis, oli koht vähem või rohkem juhuslike elanikega, kes kogunesid, narkootikume tarbisid, magasid, vahel harva sõid ja mõne aja pärast kadusid. Teise pesasse, varjupaika, parki, konteinerisse, odavasse magamiskotti silla all või siis valgeks võõbatud puitkasti ühe hauakääpa all.
„Me pidime siin muidugi omajagu koristama,” ütles Beate vastuseks küsimusele, mida tal ei olnud vaja esitada. „Kõik kohad olid prügi täis.”
„Narkot?” päris Harry.
„Kilekott keetmata vatitopsudega,” ütles Beate.
Harry noogutas. Kõige piinatumad ja lagedamad narkarid tavatsesid alles jätta vati, mille läbi tõmbasid nad narkot süstlasse, et nii jääkainetest vabaneda. Ühel vihmasel päeval võis vatid läbi keeta ja keeduse sisse süstida.
„Pluss
Norra keeles
