üles tema suunas. Harryle meenus midagi, mida tema arukas tööandja Herman Kluit oli öelnud ning mis võib-olla oli ja võib-olla ka polnud suunatud tema ametile. „Rott pole ei hea ega halb, ta teeb lihtsalt seda, mida üks rott tegema peab.”
Oli Oslo talve kõige hullem periood. Kui fjord ei ole veel jääga kattunud ning Oslo keskuse tänavatel lõõtsub soolane ja jääkülm tuul. Seisin nagu tavaliselt Dronningens gatel ja müüsin spiidi, stesoliiti ja rohüpnooli. Trampisin jalgu. Varbad olid tundetud ja kaalusin, kas kulutada päevane teenistus hirmkallitele Freelance’i saabastele, mida olin Steen ja Strømi aknal näinud. Või osta ice’i, mis oli kuuldavasti Platale ilmunud. Või võiksin spiidi pealt koore riisuda – Tutu ei paneks seda tähele – ja saapad osta. Kuid järele mõeldes leidsin, et oli turvalisem saapad varastada ja hoolitseda selle eest, et Odin saaks, mis vaja. Minul oli siiski parem olukord kui Olegil, kes oli pidanud põhjast alustama, müües kanepit jõeäärses külmapõrgus. Tutu oli andnud talle koha Nybrua all, kus ta pidi võistlema tegelastega maailma pärapõrgutest ja oli Ankerbruast sadamabasseinini ilmselt ainus, kes rääkis soravat norra keelt.
Nägin eemal tänaval üht Arsenali särgis tüüpi. Tavaliselt seisis seal Bisken, koera kaelarihmaga vinniline lõunanorrakas. Uus mees, kuid protseduur oli sama. Ta kogus parve kokku. Esialgu seisis tema ees kolm klienti. Jumal teab, mida nad nii väga kartsid. Mendid olid juba ammu siinsele kandile käega löönud ja kui nad ka mõne diileri kinni nabisid, oli see rohkem moe pärast, sest mingi poliitik oli jälle sõna võtnud.
Mingi tüüp, kes oli riides nagu kavatseks ta ristsetele minna, möödus grupist ja ma nägin, kuidas ta vahetas Arsenali särgis tüübiga peaaegu nähtamatu peanoogutuse. Tüüp peatus minu ees. Ferner Jacobseni tolmumantel, Ermenegildo Zegna ülikond ja seitel nagu kirikukoori lauljal. Hiigelsuur.
„Somebody wants to meet you,” Ta rääkis sellist urisevat Vene inglise keelt.
Arvestasin, et tegu oli tavalise värgiga. Ta oli mu nägu näinud, arvanud, et olen müüdav, ning tahtis, et ma suhu võtaks, või panna mu teismelisepersse. Ja ma pean tunnistama, et päevadel nagu täna kaalusin ma tõepoolest ameti vahetamist: soojendusega autoistmed ja praegusega võrreldes pea neljakordne tunnitasu.
„No thanks,” vastasin.
„Right answer is „yes thanks”,” ütles tüüp, haaras mul käest ja pigem tõstis kui tõmbas mu endaga kaasa musta limusiini poole, mis oli hääletult meie kõrval kõnnitee servale libisenud. Tagumine uks avanes ja kuna vastupanu oli mõttetu, hakkasin nuputama õiget hinda. Tasutud vägistamine on siiski parem kui tasuta.
Mind tõugati tagaistmele ja uks langes pehme, hirmkalli klõpsatusega kinni. Aknast, mis väljast oli must ja läbipääsmatu, nägin, et keerasime läände. Rooli taga istus väike tegelane, kelle pea oli liiga tilluke kõige selle jaoks, mis sinna ära pidi mahtuma: brutaalne ninaküngas, valge huulteta haimolu ja punnis silmad otsekui viletsa liimiga liimitud kulmude all. Ka see hirmkallis matuseülikonnas ja seitliga tegelane nägi välja nagu koorilaulja. Ta vaatas mind peeglist. „Sales good, eh?”
„What sales, sitapea?”
Väiksem noogutas sõbralikult ja naeratas. Olin vaikselt otsustanud neile mitte koguse pealt allahindlust teha, kui nad seda küsima peaks, kuid nägin nüüd nende pilkudest, et nad ei tahtnud mind. Vaid midagi muud, mida ma esialgu välja lugeda ei suutnud. Raekoda ilmus nähtavale ja kadus. Ameerika saatkond. Slottsparken. Edasi lääne poole. Kirkeveien. NRK. Ja seejärel villad ja rikkurite aadressid. Peatusime suure künkal oleva puitvilla ees ja matuseagendid juhatasid mu väravast sisse. Vaatasin läbi kruusa tammepuust ukse poole sumades ringi. Hoone oli tohutu suur nagu jalgpalliväljak, ümberringi õuna- ja pirnipuud. Punkrit meenutav tsemendist torn, nagu nad kõrbemaal kasutavad veehoidlana, kahekohaline garaaž raudustega, mis jätsid mulje, nagu oleks nende taga tuletõrjeautod. Kogu hiilgust ümbritses kahe-kolmemeetrine traatvõrk. Ma juba aimasin, kuhu me teel olime. Limusiin, urisev inglise keel, „sales good?”, villakindlus.
Esikus otsis suurem ülikond mu läbi, siis läks ta koos pisemaga ruumi nurgas oleva punase vildist linikuga ja hulga vanade ikoonidega laua juurde, mille kohal seinal rippus terve hulk krutsifikse. Nad tõmbasid kumbki oma püstoli õlakabuurist, asetasid need punasele vildile ja kumbki pani enda omale risti peale. Siis avas väiksem mees ukse järgmisesse ruumi.
„Ataman,” ütles ta ja viipas mu sisse.
Seal olev vanamees oli vähemalt sama vana kui nahktool, millel ta istus. Ma vaatasin teda, silmad pärani. Kondiseid vanamehesõrmi, mis hoidsid musta sigaretti.
Ülisuuruses kaminas praksus rõõmsalt tuli ja ma liikusin sellele piisavalt lähedale, et selga soojendada. Tulest langev valgus leegitses toasolija valgel siidsärgil ja vanamehenäol. Ta pani sigareti käest ja tõstis käeselja, otsekui arvaks, et ma soovin suudelda suurt sinist kivi, mis ta sõrmusel oli.
„Birma safiir,” ütles ta. „Kuus koma kuus karaati, neli ja pool tuhat dollarit karaadi kohta.”
Ta rääkis aktsendiga. Seda polnud lihtne kuulda, kuid see oli olemas. Poola? Venemaa? Igal juhul midagi idapoolset.
„Kui palju?” küsis ta, toetades lõua sõrmusele.
Kulus paar sekundit, enne kui ma mõistsin, mida ta silmas pidas.
„Veidi alla kolmekümne tuhande,” ütlesin ma.
„Palju alla?”
Mõtlesin järele. „Kakskümmend üheksa tuhat seitsesada on pretty close.”
„Dollari kurss on viis kaheksakümmend kolm.”
„Umbes sada seitsekend tuhat.”
„Vanamees noogutas. „Räägitakse, et sa oled hea.” Vanamehe silmad särasid sinisemalt kui föking Birma safiir.
„Eks neile on kohale jõudnud,” ütlesin ma.
„Olen sind tegutsemas näinud. Sul on veel palju õppida, kuid ma näen, et sa oled kavalam kui need teised imbetsillid. Sa suudad klienti hinnata ja tead, mida ta on valmis maksma.”
Kehitasin õlgu. Mõtisklesin, mida ta ise on valmis maksma.
„Räägitakse ka, et sa varastad.”
„Vaid siis, kui ära tasub.”
Vanamees naeris. See tähendab, kuna ma kohtasin teda esimest korda, arvasin ma, et tegu on poolevinnase kopsuvähi tüüpi köhahooga. Mingi mullitus sügaval kurgus, mis pani teda kõlama nagu vana mõnusat kaluripaati. Siis puuris ta mind oma külmade siniste juudisilmadega, öeldes hääletoonil, mis kõlas, nagu informeeriks ta mind Newtoni teisest seadusest: „Siis peaks sa ka järgmise tehtega hakkama saama. Kui sa minult varastad, tapan ma su.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно
