röntgenikiirgust, üks USA uuring oli näidanud, et piloodid ja pardameeskond surid mitu protsenti tihedamini vähki kui ülejäänud elanikkond. Kuid streigiõhutajad polnud midagi öelnud selle kohta, et ka keskmine eluiga oli pikem. Lennukirahvas suri sellepärast vähki, et muusse polnud enam surra. Nad elasid maailma kõige turvalisemat elu. Maailma igavaimat elu.
„Sa tahad nii palju lennata?”
„Ma olen piloot, mulle meeldib lennata,” valetas Tord, tõstis kohvri maha, libistas käepideme välja ja hakkas minema. Naine oli kiirel sammul tema kõrval, tema kontsade klõbin Oslo lennujaama hallil antique fonce marmorpõrandal summutas peaaegu häältesumina puidust ja terasest katusekaare all. Kuid see ei lämmatanud kahjuks ta sosinal esitatud küsimust:
„Kas sellepärast, et naine ära läks, Tord? Kas sellepärast, et sul on liiga palju aega, millega pole midagi peale hakata? Kas sellepärast, et sa ei taha kodus istuda ja …”
„Sest mul on vaja ületunnitasu,” katkestas Tord. See ei olnud vähemalt otsene vale.
„Ma tean, mis tunne see on. Mina lahutasin talvel, nagu sa kuulnud oled.”
„Muidugi,” ütles Tord, kes isegi ei teadnud, et naine oli abielus olnud. Ta heitis naisele kiire pilgu. Viiskümmend? Huvitav, kuidas ta hommikuti välja näeb? Ilma meigi ja jumestuskreemita? Kulunud stjuardess kulunud stjuardessiunistusega. Ta oli üsna kindel, et polnud naist kunagi keppinud. Vähemalt mitte eestpoolt. Kelle vana nali see oligi? Ühe neist endistest pilootidest. Viski-jäägataevasina-silmades jälituspiloot. Üks neist, kes jõudis pensionile minna, enne kui staatus kolinal kokku kukkus. Ta kiirendas sammu, kui nad keerasid ümber nurga koridori, mis viis lennujaama suletud alale. Naine oli hakanud hingeldama, kuid suutis siiski sammu pidada. Kui ta samal kiirusel jätkab, jääb naisel ehk rääkimiseks õhku väheks.
„Tord, kuna me jääme ööseks Bangkokki, äkki me …”
Tord haigutas valjuhäälselt. Ja rohkem tundis kui nägi, kuidas naine solvus. Ta oli eilsest ikka veel veidi uimane, pärast mormoonide lahkumist oli veel natuke viina ja pulbrit kulunud. Mitte et ta oleks neid nii palju manustanud, et oleks joobetestiga vahele jäänud, kuid et juba praegu õudusega mõelda, kuidas ta üheteistkümnetunnise õhusviibimise ajal unega võitleb.
„Vaata!” pahvatas naine idiootliku glissando’ga, millega naised väljendavad, et midagi on üle mõistuse liigutavalt armas.
Ja ta nägi. Seda lähenemas. Väikest, heledakarvalist, pikakõrvalist, kurvasilmset koera, kes ägedalt saba liputas. Inglise springerspanjel. Koera juhtis sobivate blondide juustega, suurte kõrvarõngastega ning ametliku, vabandava poolnaeratusega ja lahkete, pruunide silmadega naine.
„On ju nunnu,” nurrus naine ta kõrval.
„On küll,” lausus Tord roostes häälel.
Koer pistis möödaminnes nina nende ees oleva piloodi hargivahesse. Too pöördus nende poole ja kergitas kulmu ning naeratas virilalt, otsekui vihjates millelegi poisikeselikule, nilbele. Kuid Tord ei suutnud mõtet jälgida. Ei suutnud jälgida kellegi teise kui omaenda mõtteid.
Koerale oli õmmeldud väike kollane vest. Samasugune nagu kõrvarõngastega naisel. Vestil seisis TOLL. CUSTOMS.
Koer lähenes neile, oli neist vaid viie meetrit kaugusel.
See ei tohiks olla probleem. Ei peaks olema mingi probleem. Aine oli pakitud kahekordselt kondoomidesse, mille peal oli kilekott. Mitte ainsatki lõhnamolekuli ei tohiks välja pääseda. Nii et naerata. Võta vabalt ja naerata. Ei liiga palju ega liiga vähe. Tord pöördus enda kõrval vatrava hääle poole, otsekui nõuaks väljuvad sõnad suurt keskendumist.
„Vabandust.”
Nad olid koerast möödunud ja Tord jätkas kõndimist.
„Vabandust!” hääl kõlas teravamalt.
Tord vaatas enda ette. Suletud ala ukseni oli jäänud vähem kui kümme meetrit. Turvalisus. Kümme sammu. Home free.
„Excuse me, sir!”
Seitse sammu.
„Ma arvan, et ta peab sind silmas,” ütles naine.
„Mida?” Tord peatus. Pidi peatuma. Vaatas selja taha näoga, mis ei olnud loodetavasti liiga võltsilt üllatunud. Kollases vestis naine lähenes neile.
„Koer andis sinu kohal märku.”
„Kas tõesti?” Tord vaatas koera. Kuidas? Mõtles ta. Koer vaatas talle vastu ja liputas meeletult saba. Otsekui oleks Tord ta uus mängukaaslane.
„See tähendab, et me peame sind kontrollima. Tule kaasa.”
Naise pruunides silmades oli endiselt lahkus, kuid sõnad polnud esitatud küsimärgiga. Ja samal hetkel mõistis ta, kuidas. Ta oleks äärepealt taskust ID-kaardi haaranud.
Kokaiin. Ta oli unustanud pärast viimase triibu hakkimist kaarti pühkida. See pidi olema sellest.
Kuid tegu oli vaid paari teraga, mida ta võis kergesti põhjendada sellega, et oli ühel peol oma kaarti kellelegi teisele laenanud. Mitte see ei olnud praegu tema suurim probleem. Kohver. See otsitakse läbi. Lendurina oli ta hädaolukorda nii palju treeninud, et ta toimis peaaegu automaatselt. See oligi asja mõte. Et kuigi sind haarab paanika, teed sa ikkagi seda, millest aju muu puudumisel haarab: hädaprotseduuri. Kas ta polnud endale korduvalt ette kujutanud, kuidas tollitöötaja palub tal kaasa tulla. Mõelnud, mida siis teha. Seda mõttes harjutanud. Ta pöördus allaandva naeratusega stjuardessi poole, jõudis lugeda ta rinnasilti. „Mind on vist ära märgitud, Kristin. Võtad sa mu koti kaasa?”
„Kott jääb siia,” ütles tollitöötaja.
Tord Schultz pöördus uuesti ringi. „Minu arust sa ütlesid, et koer andis märku minu ja mitte koti juures.”
„Just nii, kuid …”
„Kotis on lennu paberid, mida teised meeskonnaliikmed läbi peavad vaatama. Kui sa just ei taha vastutada selle eest, et täis Airbus 340 Bangkokki hiljaks jääb.” Ta tundis, et oli end sõna otseses mõttes täis puhunud. Et oli kopsud õhku täis tõmmanud ja rinna vormiriiete all kummi ajanud. „Kui me oma lennuakna kaotame, tähendab see mitmetunnist hilinemist ja firmale sadu tuhandeid kroone kaotust.”
„Ma kardan, et reeglid …”
„Kolmsada nelikümmend kaks reisijat,” katkestas Schultz. „Paljud neist lapsed.” Ta lootis, et naine kuulis ta hääles lennukikapteni tõsist muret, mitte narkokulleri algavat paanikat.
Tollitöötaja patsutas koera ja vaatas talle otsa.
Ta näeb välja nagu koduperenaine, mõtles Tord. Naine, kellel on laps ja vastutus. Naine, kes peaks ta olukorrast aru saama.
„Kott jääb siia,” ütles naine.
Taamal ilmus nähtavale teine tollitöötaja. Seisis seal, jalad harkis ja käed rinnal risti.
„Teeme siis asja ära,” ohkas Tord.
Oslo politseijaoskonna mõrvarühma ülem Gunnar Hagen nõjatus tooli seljatoele ja mõõtis pilguga linases ülikonnas meest. Kolm aastat tagasi oli õmmeldud näohaav olnud veripunane ja mees näinud välja, nagu oleksid ta päevad loetud.
