atele vanavanematele Maria ja Lev Handlerile, kes elasid üle esimese maailmasõja, Vene revolutsiooni ja kodusõja, teise maailmasõja, Leningradi blokaadi ja evakueerimise, näljahädad ja puhastuse, Lenini ja Stalini ning oma kuldses vanaduspõlves kakskümmend kliimaseadmeta suve New Yorgis. Jumal õnnistagu teid.
Me asupaik võib olla kaugel sisemaal,
ent ikka, kui on vaikne ilm,
näeb iidset merd me hingesilm.
See tõi meid siia,
kuid ainsa hetkega võib mujalegi viia,
kus lapsed merekaldal mängivad
ning võimsad lained üha voogavad.
ESIMENE OSA
Heletav hämarik
Marsi väljak
Valgust immitses aknast sisse, hommik täitis kogu toa. Tatjana Metanova magas ilmsüütut und, rahutu rõõmu, soojade valgete Leningradi ööde, jasmiinilõhnalise juuni und. Kuid ennekõike magas ta elust joobunud, rikkumatu nooruse sügavat und.
Ta ei maganud enam kuigi kaua.
Kui päikesekiired üle toa libisesid ja Tatjana voodi jalutsis peatusid, tõmbas neiu lina üle pea, et valgus und ei segaks. Magamistoa uks tehti lahti ja Tatjana kuulis põranda naksatust. Tulija oli tema õde Daša.
Darja, Daša, Dašenka, Daška.
Ta esindas kõike, mis oli Tatjanale kallis.
Kuid praegu oleks Tatjana tahtnud õe maha lüüa. Daša püüdis teda äratada ja kahjuks läks see tal korda. Daša tugevad käed raputasid Tatjanat kõigest jõust, samal ajal kui ta oma tavaliselt nii kõlava häälega inetult sisistas: „Tss! Tanja! Ärka üles. Ärka üles!”
Tatjana oigas. Daša tõmbas tal lina pealt.
Nende seitsmeaastane vanusevahe oli kõige ilmsem just nüüd, kui Tatjana tahtis magada, aga Daša oli …
„Jäta järele,” pomises Tatjana selja tagant abitult lina kobades ja seda taas üle pea tõmmates. „Kas sa ei näe, et ma magan? Kes sa enda arust oled? Mu ema või?”
Uks tehti lahti. Põrand nagises kaks korda. Tulija oli ema. „Tanja? Oled sa ärkvel? Tõuse kohe üles.”
Tatjana ei võinud öelda, et ema hääl oleks kunagi kõlav olnud. Irina Metanovas polnud pehmuse varjugi. Ta oli väike, tormakas, tulvil ülevoolavat nördinud tarmu. Tal oli rätik peas, et juuksed näole ei langeks, sest ilmselt oli ta juba, põlvili maas, sinine suvekleit seljas, ühisvannituba küürinud. Ta paistis kurnatud, nagu oleks tema pühapäev juba lõpule jõudnud.
„Mis on, ema?” küsis Tatjana pead padjalt tõstmata. Daša juuksed riivasid Tatjana selga. Daša käsi oli Tatjana säärel ja õde kummardus otsekui selleks, et teda suudelda. Tatjana tundis hetkeks hellust, aga enne kui Daša jõudis sõnagi lausuda, kostis ema kile hääl. „Tõuse kähku üles. Mõne minuti pärast tuleb raadiost tähtis teadaanne.”
Tatjana küsis Dašalt sosinal: „Kus sina öösel olid? Sa tulid alles pärast koitu.”
„Mis ma sinna parata saan,” sosistas Daša rõõmsalt vastu, „et täna öösel oli koit kesköö paiku? Mina tulin koju täiesti siivsal kesköisel tunnil.” Ta naeratas laialt. „Te kõik magasite.”
„Kell kolm hakkas koitma, aga sind ei olnud kodus.”
Daša mõtles järele. „Ma ütlen isale, et jäin teisele poole jõge, kui sillad kell kolm üles tõsteti.”
„Jah, ütle aga. Selgita talle, mida sa kell kolm öösel teisel pool jõge tegid.” Tatjana keeras teise külje. Daša nägi sel hommikul eriliselt vapustav välja. Tal olid tõrksad tumepruunid juuksed ja elav ümmargune tumedate silmadega nägu, mis reageeris kõigele. Praegu reageeris see lõbusa ärritusega. Ka Tatjana ise oli ärritatud, aga mitte nii lõbus. Ta tahtis magada.
Tatjana märkas ema pinevat ilmet. „Mis teadaanne?”
Ema võttis kušetilt voodipesu.
„Ema! Mis teadaanne?” kordas Tatjana.
„Mõne minuti pärast tuleb valitsuse teadaanne. Muud ma ei tea,” ütles ema jonnakalt ja vangutas pead, nagu tahaks küsida: millest sa aru ei saa?
Tatjana ärkas vastutahtsi. Teadaanne. Oli haruldane sündmus, kui muusika katkestati, et valitsus midagi teatada saaks. „Võib-olla tungisime jälle Soomele kallale.” Tatjana hõõrus silmi.
„Tasa,” ütles ema.
„Või siis tungisid soomlased meile kallale. Nad on oma vanu valdusi tagasi tahtnud möödunud suvest peale, kui nad need kaotasid.”
„Meie neile kallale ei tunginud,” ütles Daša. „Möödunud aastal võtsime oma valdused tagasi. Need, mis me suures sõjas kaotasime. Ja sa ei tohiks täiskasvanute jutte pealt kuulata.”
„Meie ei kaotanud oma valdusi,” vastas Tatjana. „Seltsimees Lenin andis need vabatahtlikult ära. See ei lähe arvesse.”
„Tanja, me ei pea Soomega sõda. Tule voodist välja.”
Tatjana ei tulnud voodist välja. „Siis Lätiga? Leeduga? Valgevenega? Kas me ei hõivanud pärast Hitleri-Stalini pakti ka neid maid?”
„Tatjana Georgijevna! Jäta see jutt!” Alati kui ema tahtis Tatjanale näidata, et ta pole naljatujus, kutsus ta tütart ees- ja isanime pidi.
Tatjana tegi tõsise näo. „Mis veel üle jääb? Pool Poolat meil juba on.”
„Ma ütlesin – jäta!” käratas ema. „Aitab naljast. Voodist välja! Darja Georgijevna, kupata oma õde voodist välja.”
Daša ei liigutanud.
Ema väljus torisedes toast.
Daša pöördus kohe Tatjana poole ja sosistas vandeseltslaslikult: „Ma tahan sulle midagi rääkida!”
„Kas midagi head?” Tatjanas tärkas otsemaid uudishimu. Tavaliselt Daša oma täiskasvanuelust kuigi palju ei rääkinud. Tatjana tõusis istukile.
„Midagi oivalist!” ütles Daša. „Ma olen armunud!”
Tatjana pööritas silmi ja vajus taas voodisse.
„Jäta!” ütles Daša talle peale viskudes. „Asi on tõsine, Tanja.”
„Jah, olgu peale. Kas sa tutvusid temaga eile, siis kui sillad üles tõsteti?” Tatjana naeratas.
„Eile saime kolmandat korda kokku.”
Tatjana vangutas pead ja silmitses Dašat, kelle lust oli nakkav. „Äkki jätaksid mind rahule?”
„Ei, ma ei saa sind rahule jätta,” ütles Daša teda kõditades. „Mitte enne, kui sa ütled: „Daša, ma olen õnnelik.””
„Miks ma peaksin seda ütlema?” hüüatas Tatjana naerdes. „Ma pole õnnelik. Jäta järele! Miks ma peaksin õnnelik olema? Mina ju ei ole armunud. Lõpeta ära!”
Ema tuli uuesti tuppa, käes ümmargune kandik kuue klaasiga ja hõbesamovar – kraaniga teekeetmisnõu. „Teie kaks, lõpetage
