Tema hääl oli tasane, nagu poleks tema organism mõnda naishormooni veel tootma hakanud. Igatahes oli see neid tootma hakanud alles hiljuti. Kuupuhastus oli tal käima hakanud alles möödunud aastal ja sellest hoolimata … ei käinud see kuigi sageli. Pigem võinuks seda kvartalipuhastuseks nimetada. See tuli talvel, otsustas, et talle see aastaaeg ei meeldi, ja ootas sügiseni. Sügisel tuli see uuesti ja püsis, nagu ei tahakski enam lahkuda. Sestpeale oli Tatjana seda kogenud kaks korda. Võib-olla siis, kui päevad tihedamini käima hakkavad, muutub ka Tatjana hääl tähendusrikkaks nagu Dašal. Daša kuupuhastuse järgi võis kella õigeks panna.
„Darja! Sinuga ma selles küsimuses vaidlema ei hakka!” hüüatas isa. „Su vend ei jää Leningradi. Paša, pane riidesse. Pane püksid jalga ja kena särk selga.”
„Isa, palun.”
„Paša! Ma ütlesin, et pane riidesse. Meil pole aega raisata. Ma võin kihla vedada, et need poistelaagrid saavad tunni ajaga täis, ja siis sa sinna enam ei pääse.”
Võib-olla tegi isa vea, kui Pašale nii ütles, sest Tatjana polnud oma venda iial aeglasemalt liigutamas näinud. Ta otsis oma ainukest särki kümmekond minutit. Kõik pöörasid pilgu ära, kui Paša riidesse pani. Tatjana pani jälle silmad kinni, otsis oma aasa, meeldivat suvist kirsi- ja nõgeselõhna. Ta tahtis mustikaid. Tatjana sai aru, et tal on kõht tühi. Ta tegi silmad lahti ja vaatas toas ringi. „Ma ei taha minna,” kurtis Paša.
„Ainult natukeseks ajaks, poeg,” ütles isa. „See on ettevaatusabinõu. Laagris oled väljaspool ohtu, kindlas kohas. Oled seal võib-olla kuu aega, kuni selgub, kuidas sõjaga läheb. Siis tuled tagasi, ja kui hakatakse evakueerima, saadame sinu ja su õe minema.”
Jah! Seda oli Tatjana kuulda tahtnud.
„Georg.” Deda rääkis vaikselt. „Georg.”
„Jah, papotška,” ütles Tatjana isa lugupidavalt. Keegi ei armastanud deda’t nii nagu isa, isegi mitte Tatjana.
„Georg. Sa ei saa poissi mobilisatsiooni eest hoida. Ei saa.”
„Muidugi saan. Ta on kõigest seitsmeteistkümneaastane.”
Deda raputas oma uhket halli pead. „Just nimelt – seitsmeteistkümneaastane. Ta võetakse sõjaväkke.”
Üle isa näo käis lõksupüütu hirmunud ilme. „Ei võeta, papotška,” ütles isa kähedalt. „Ma ei saa aru, millest sa räägid.” Oli ilmselge, et ta ei suuda välja öelda seda, mida tunneb: jätke jutt ja laske ma päästan oma poja, nii nagu oskan. Deda nõjatus kušetipatjadele.
Tatjana, kes tundis isa pärast kohmetust ja tahtis aidata, alustas: „Me pole veel …”, kuid ema katkestas teda: „Pašetška, võta kampsun kaasa, kullake.”
„Ma ei võta kampsunit, ema,” hüüatas poeg. „Praegu on südasuvi.”
„Kaks nädalat tagasi oli öökülm.”
„Ja praegu on kuum. Ma ei võta kampsunit.”
„Kuula ema sõna, Pavel,” ütles isa. „Tolmatševos on ööd külmad. Võta kampsun kaasa.” Paša ohkas sügavalt, mässumeelselt, kuid võttis kampsuni ja viskas kohvrisse. Isa pani kohvri kinni ja lukku. „Kuulake kõik. Minu plaan on selline …”
„Mis plaan?” küsis Tatjana veidi pettunult. „Ma loodan, et selle plaani juurde kuulub ka toit. Sest et …”
„Ma tean, miks,” kähvas isa. „Olge nüüd vakka ja kuulake. See puudutab ka teid.” Ta hakkas neile seletama, mida nad peavad tegema.
Tatjana viskus taas voodile. Kui nad kohe ei evakueeru, siis ei tahtnudki ta rohkem kuulata.
Paša käis igal suvel Tolmatševos, Luugas või Gattšinas poistelaagris. Tatjana eelistas Luugat, sest seal lähedal oli nende datša – suvila, ja ta sai vennal külas käia. Luuga laager oli otse läbi metsa minnes nende datša’st kõigest viie kilomeetri kaugusel. Tolmatševo aga oli Luugast kahekümne kilomeetri kaugusel ning sealsed kasvatajad olid ranged ja nõudsid, et poisid juba päikesetõusu ajal ärkvel oleksid. Paša ütles, et see meenutab veidi sõjaväge. Noh, ongi siis peaaegu sama mis sõjaväkke minna, mõtles Tatjana isa juttu kuulamata.
Daša näpistas valusalt tema jalga. „Ai!” ütles Tatjana nimme valjusti, lootes, et õel tuleb tema kiusamise pärast pahandusi. Keegi ei teinud väljagi. Keegi ei lausunud sõnagi. Tatjanale ei heidetud isegi pilku. Kõigi pilk oli keset tuba seisval Pašal, kes nägi oma hilise teismeea õhetuses, pruunide pükste ja kulunud beeži särgiga vibalik ja kohmakas välja, ent kõik armastasid teda. Ja Paša teadis seda.
Ta oli kõigi lemmiklaps, lemmiklapselaps, lemmikvend.
Sest ta oli ainuke poeg.
Tatjana hiivas end voodist püsti ning läks ja jäi Paša kõrvale seisma. Ta pani vennale käe ümber ja ütles: „Pea püsti. Sul veab. Sa lähed laagrisse. Mina ei lähe kuhugi.”
Vend astus temast veidi eemale, kuid vaid veidi; Tatjana teadis, et Paša ei astunud eemale sellepärast, nagu oleks end tema kõrval ebamugavalt tundnud, vaid kuna vend ei arvanud, et tal veab. Õde teadis, et Paša tahab üle kõige sõjaväelaseks saada. Ta ei tahtnud mingisse tobedasse laagrisse minna. „Paša,” ütles Tatjana lõbusalt, „kõigepealt pead sõjamängus minust jagu saama. Siis võid sõjaväkke minna ja sakslasi peksta.”
„Ole vait, Tanja,” ütles Paša.
„Ole vait, Tanja,” ütles isa.
„Isa,” ütles Tatjana, „kas mina võin samuti oma kohvri ära pakkida? Mina tahan ka laagrisse minna.”
„Paša, kas sa oled valmis? Lähme,” ütles isa, vaevumata Tatjanale vastama. Tüdrukutelaagreid polnud.
„Ma räägin sulle ühe anekdoodi, armas Paša,” ütles Tatjana, kes ei tahtnud alla anda ega lasknud venna tõrksusel end rööpast välja viia.
„Ma ei taha su tobedaid anekdoote kuulda, armas Tanja.”
„See peaks sulle meeldima.”
„Miks ma küll selles kahtlen?”
Isa ütles: „Tatjana! Praegu pole anekdootide rääkimise aeg.”
Deda astus Tatjana kaitseks välja. „Georg, las tüdruk räägib.”
Deda’le noogutades alustas Tatjana: „Sõdurit viiakse hukkamisele. „On vast sant ilm,” ütleb ta konvoeerijatele. „Vaata aga, kes kurdab,” vastavad nemad. „Meie peame tagasi ka minema.””
Keegi ei liigutanud. Keegi isegi ei muhelnud.
Paša kergitas kulme, näpistas õde ja sosistas: „Tubli töö, Tanja.”
Tüdruk ohkas. Ühel päeval saab mu hing tiivad, mõtles ta, aga mitte täna.
„Tatjana, ei mingit pikka hüvastijättu. Sa näed oma venda kuu aja pärast. Tule alla ja hoia meile välisust lahti. Su emal on selg haige,” ütles isa, kui pereliikmed asusid Paša asju ja laagrisse kaasa võetava toidu kotte kandma.
„Olgu, isa.”
Ühiskorter
