oli keskaja põhiline säilitusaine ja toidulisand. Kui tänapäeval loetakse inimese füsioloogiliseks vajaduseks 3–5 g soola päevas ehk 1,5 kg aastas, siis keskajal kulus ühele inimesele 6 kg soola aastas. Tulu, mis saadi soola vahendamisest Venemaa põhjatule turule, talletati aga Tallinna müüridesse ja majadesse. Sestap ongi Tallinn soolale ehitatud linn.
Kangad olid Tallinnasse läänest toodud kaupade hulgas väärtuselt teisel kohal. Suurem osa kangastest viidi edasi Venemaale. Tallinnas ja Liivimaal jaksasid peent välismaa riiet osta vaid rikkad kaupmehed ja aadlikud.
Kangas, põhiliselt villane kalev, oli kaalult kerge, kuid hinnalt kallis kaup. Kuni 15. saj valitses turgu Flandria kalev. Kangaid eristati valmistamiskoha järgi.
Kõige hinnalisemaks loeti sarlakpunast kalevit (scharlaken), mida toodeti Gentis ja Brügges. See oli jõukate inimeste kangas pidulikuks puhuks, mida ka vene ülikud kõige kõrgemalt hindasid.
Ypres’ linnas toodetud nn ipri kollane, roheline ja muud värvi kallis kalev oli samuti Vene turul hinnas. 15. saj lõpul oli Tallinna saabunud kalevisortide seas kõige populaarsem poperingi kalev ehk Flandria linnas Poperinghe’s toodetud riie, mis oli tuntud mõistliku hinna ja kvaliteedi suhte poolest. 1495. aastal moodustas see lausa 40 % sissetoodud kangastest.
Saksamaalt toodud paksust kalevist õmmeldi ülerõivaid. Linna teenijatele anti odavamat halli Lübecki kalevit. 15. saj tõusis hinda ka Inglismaal toodetud villane riie, nn kersey. Vene turg nõudis järjest enam punast ja rohelist nn londoni kalevit.
Kala osa keskaja inimese toidusedelis oli palju suurem kui tänapäeval. Üheks põhjuseks oli kindlasti katoliku kiriku poolt kehtestatud paast. Koos iganädalase paastunõudega reedel ja laupäeval ning 40-päevase paastuajaga enne lihavõtteid kestis paast terve kolmandiku aastast. Paastu ajal ei tohtinud liha süüa, kala oli aga lubatud. Soolatud või kuivatatud kala säilis hästi ning kannatas transportimist.
Kõige armastatumaks kalaks oli heeringas, mis säilis kaladest kõige paremini ja jõudis Tallinnasse Lübecki kaudu Taani rannavetest. Lisaks heeringale toodi Liivimaale ka kuivatatud soolaturska. Tallinnas oli eriti hinnas Skåne ja Aalborgi heeringas, mida siit 15. saj alguses juba ka Novgorodi veeti. Heeringas oligi Tallinna impordis soola ja kangaste järel kolmandal kohal.
Vett joodi keskajal vähe, kuna puhas joogivesi oli linnas haruldus. Peamiseks keelekasteks olid hapendatud joogid – Tallinnas olid nendeks kali (dunnenber) ning õlu. Tallinnas nagu ka kogu Liivimaal joodi odraõlut. Selleks, et õlu paremini säiliks, lisati õlule humalaid. Ka andsid humalad õllele mõrkja maitse ning soodustasid püsiva vahu tekkimist. Keskajal polnud õlu aga mitte lihtsalt joovastav keelekaste, vaid asendamatu energia- ja vitamiiniallikas – „vedel leib”, nagu teda kutsuti.
Iga linnakodanik, kelle majal oli korralik korsten, pruulis oma tarbeks õlut ise. See oli Tallinna tähtis kodanikuõigus. Müügiks pruulimine seevastu toimus rae range kontrolli all ja oli 15. saj algusest alates sakslastest linnakodanike ainuõigus. Samal ajal hakkas raad ka kodust õllepruulimist piirama. Elu keskajal ei olnud aga õlleta mõeldav, nii pidid linnakodanikud õlut ostma hakkama. Et raad õlle hinda kontrolli all hoidis, oli õlu ka väiksema sissetulekutega linnakodanikele kättesaadav. Nõudlus õlle järele oli väga suur, seepärast kulus õllepruulimisele hulgaliselt humalat. Parimaks peeti Danzigi kaudu Tallinnasse toodud humalat. Ajuti kuulus humalale Tallinna impordis koguni kolmas koht, moodustades tervelt viiendiku sissetoodud kaubast. Sealjuures kulus kõik ära kohalikeks vajadusteks. 16. saj kasvatati humalat ka juba siinsetes mõisates.
Rauast tööriistad ja relvad, tina- ja hõbenõud, tinapronksist kirikukellad ja vaskplekiga kaetud kiriku tornikiivrid, ehted ning rahamündid – metallist tooted olid keskajal vägagi olulisel kohal. Tallinna sadama kaudu liikunud metallidest olid tähtsaimateks Euroopas kaevandatud hõbe, vask ja raud, samuti tina, mida müüdi edasi Venemaale.
Hinnalisimaks metalliks oli keskajal hõbe, mis saabus Tallinnasse Saksamaa, Tšehhi, Ungari ja Rootsi kaevandustest. Tallinnale oligi see tähtis sissetulekuallikas, sest kaupmehed pidid hõbeda pealt maksma kõrget tolli, mis tingis aga ulatusliku salakaubanduse – odavam oli see teiste kaupade hulka peita ning maksta tolli hoopis kauba üldkaalult. Lisaks Venemaa turule ostsid hõbedat ka kohalikud kullassepad, samuti vermiti väärt materjalist kohalikke hõberahasid.
Tina ja vaske kasutati palju just igapäevases majapidamises: tinast kannud, taldrikud, vaagnad, jooginõud, samuti vasest anumad ja kausid kujunesid järgnevatel sajanditel levinud kööginõudeks. Euroopa tuntuimaks vasekaevandamiskeskuseks oli Rootsi, mis varustas vasega kogu Hansa Liidu regiooni. Lisaks vasele eksportis Rootsi ka rauda, mis liikus Tallinna sadama kaudu nii itta kui läände.
Idamaised vürtsid olid keskajal haruldane ja kallis kaup, mida sageli kasutati võrdväärse maksevahendina kulla ja hõbeda asemel. Tähtis oli vürtside roll säilitusainena – liha säilitamiseks aastaringselt kasutati koos soolaga vürtse, mis lisaks liha maitset parandasid. Keskajal tunti ka vürtside tervistavaid omadusi, neil oli oma koht haiguste ravimises. Vürtse usuti aitavat isegi katku vastu, vürtsid olid ka pea ainsaks võimaluseks leida uusi maitseelamusi ajal, mil tee, kohv ja tubakas olid veel tundmata.
Idamaade vürtsid said Euroopas laialdasemalt tuntuks 11. saj ristiretkedelt Lähis-Idasse, kust toodi kaasa ingverit, kaneeli, nelki, pipart, muskaati. Tallinnasse jõudsid vürtsid hansakaupmeeste vahendusel Antverpeni ja Brügge sadamate kaudu. Suurem osa kaubast rändas edasi Novgorodi. Tallinnas müüsid vürtse peale kaupmeeste ka apteekrid.
Safran on olnud läbi aegade kõige kallimaks vürtsiks. 16. saj esimese poole Tallinnas on ühe naela (416 g) safrani hind olnud võrdne ½ säilitise (u 1000 kg) rukkiga. Pipra hinnaks oli keskajal sama kaalujagu kulda. Sellega pälvisidki vürtsikaubandusega hiiglaslikke kasumeid teeninud kaupmehed aadlike poolt hüüdnime Pepersack (piprakott).
Hansalaevadega Tallinnasse saabunud veinivaatidest rändas suur osa edasi Venemaale, kus veini kui luksuskaupa mõistsid hinnata nii kaupmehed kui suurvürstid.
Keskaja Tallinnas oli vein kallis ja peen jook, mida kõrgemgi seltskond vaid pidulikel puhkudel pruukis. Veini müük toimus rae range kontrolli all ning ainult rae veinikeldrites. Arvukate veinisortide hulgas oli Tallinnas kõige armastatumaks valge reinvein (Rienschen), mida saadi Reini ja Moseli piirkonna viinamarjadest. Kõige hinnalisemaks ja luksuslikumaks joogiks oli hansalinnades klarett, mis Tallinnas oli pea kolm korda kallim kui reinvein.
Tallinna tähtsaimaks eksportkaubaks oli teravili, täpsemalt Liivimaalt pärit rukis. Vilja veeti välja peamiselt vahetuskaubana soola vastu. Laadinud soola Tallinnas maha, võtsid soolalaevad peale teravilja. Suurem osa viljast viidi Madalmaadesse, kus see oli nõutud kaup: rehes kuivatatud ja pekstud rukis säilis hästi, sellest jahvatatud jahu jäi kergelt suitsumaitseline. Keskmine vahetuskurss oli 1:2 – üks säilitis rukist kahe säilitise soola eest. Kui palju tegelikult soola vilja vastu saadi, sõltus aasta saagikusest ehk ilmast. Nõudlus vilja järele suurenes järsult 16. saj keskpaiku – põhjuseks Lääne-Euroopa linnade kiire kasv ja tootmise areng. Vilja hind tõusis kiiresti ja tavaliseks vahetussuhteks kujunes 3–5 säilitist soola ühe säilitise vilja eest.
Kohalik kaupmees ostis vilja kokku mõisnikelt ja talupoegadelt. Enamus vilja toodi mõisatest vahetuskaubana soola, kangaste, kala ja muude kaupade vastu sügisel ja talvel. Tallinnas paigutasid kaupmehed vilja kõigepealt hoiule kiviaitadesse või kodanikumajade ülakorrusele, kus olid luugid vilja laadimiseks ja õhutamiseks. Viljakotid tõmmati vintsiga pööningule ja lasti seal põrandaluukide all olevatesse salvedesse. Seal hoiti vilja harilikult kuni soolalaevade saabumiseni kevadel. Siis olid hinnad kõrgeimad.
Vaha oli Lääne-Euroopas nõutud kaup. Vahast valmistati küünlaid, mida kõige enam vajasid kirikud jumalateenistusteks. Peale
