hävingut Teises maailmasõjas. Sarkofaagi kohal seinal on kivist epitaaf.
Loe lisaks: Giidi käsiraamat „Lood ja legendid Tallinnast”.
Kuulsa väepealiku õnnetu lõpp. Parknaha kaupmees.
Rootsi õuemarssali Olof Ryningi hauasammas, meister Hans von Aken. Hauaplaadil on lahkunu puhkav kuju rüütlivarustuses, pea toetatud paremale käele, paremal rüütli kohal kiiver ja kindad.
Caspar von Tiesenhauseni ja tema abikaasa Märta Oxenstjerna hauaplaat, meister Arent Passer.
Mitmevärviline marmorobelisk krahv ja vene armee adjutant Ferdinand von Tiesenhausenile. Ta sai surmavalt haavata 1805. aastal Austerlitzi lahingus. All on kiri: „Isalt pojale.”
Kantsel on valmistatud meister Ackermanni poolt tammepuust. Teda kannab Moosese kuju. Kantslil õlivärvidega maalitud apostlite ja evangelistide pildid.
Lõpetamata sarkofaagid 17. saj on Fabian von Fersenile ja läänepoolne Otto Reinhold von Taubele, meister Johann Gustav Stockenberg
Admiral tõi Katariina II võite türklaste ja rootslaste üle. Luterlasena maeti ta Tallinna Toomkirikusse. Carrara marmorist hauasamba fassaad kujutab nelja sambaga templit, ülaosas kannavad kaks inglit tema perekonnavappi. Katariina II korraldusel tellitud monumendi autoriks on Peterburi arhitekt itaallane Giacomo Quarenghi.
Vähem õnnestunud pseudogooti stiilis hauasammas skulptor Johann Gottfried Exnerilt on saanud osaks tuntud eestimaalasest admiralile, esimesele Vene ümbermaailmapurjetajale ja maadeavastajale, kes purjetas ümber maailma aastatel 1803–1806 laeval „Nadežda”. Ta on tsaari nõusolekul maetud siia kirikusse, kuigi 1772. a keelati kirikutesse matmised. Seinal Püha Andrease lipud, mis ei ole küll originaalid, kuid selliste vene laevastiku lippude all toimus ümbermaailmareis.
Loe lisaks: Lisa 3. A. J. von Krusenstern
Kiriku tagaosas on põrandas kaks hauaplaati 18. sajandist. Üks neist kuulus lihunike tsunftile Toompeal. Siin näeme ümmargust Tallinna suurt vappi kolme lõviga, all härg. Kingseppade hauaplaadil on näha saabas. Perekond Taube hauaplaat 16. saj on ratsutaja kujuga.
Orelirõdu all asuvalt puitseinalt avanevad meile suurejoonelised dekoratiivsed maalingud – illusoorne sammastik, mida raamistavad kullatise ning marmoreeringutega kaetud arhitektuursed puitdetailid. Nende avastamisele aitasid kaasa kirikus valitsenud ebasoodsad kliimatingimused, mistõttu maalingut varjanud värvikihid olid kooruma hakanud. Kolmas, põhjapoolne laudisväli on kaetud vapp-epitaafide restaureerimise töökoja seinaga.
Maalingute autor on teadmata, kuid Toomkiriku orelirõdu aluse seina ehitamise kohta on säilinud Ajalooarhiivis ehitusleping, mille sõlmimisaeg on 10. jaanuar 1780. Lepingus otseselt seina maalimise nõuet ja aega ei mainita. On aga tõenäoline, et maal valmis vahetult pärast seina ehitamist.
Seinamaaling on osa tolleaegsest terviklikust interjöörikäsitlusest. Maalitud sammastega ruum jätkub reaalsete sammastega kiriku interjööris, kandvad postid ja nendevahelised joonia kapiteelidega pilastrid on üleminekuks illusoorsest ruumist tegelikku. Vaadeldes kompositsiooni kiriku altari poolt, asetuvad reaalsed sambad ühtsele perspektiivijoonele maalitud sammastega, kaotades nii tajutava piiri reaalse ja illusoorse vahel.
Seinamaalinguga samaaegselt kujundati tõenäoliselt kogu kiriku interjöör: maalide arhitektuurse raamistuse sarnaselt on ilmselt olnud marmoreeritud kiriku pingistik, loožid, orelirõdule viivad trepid ja seda toetavad sambad.
Maalingud olid varjatud kohati kuni seitsme ülevärvingu kihi alla, mistõttu võib oletada, et maalingu olemasolust puudusid andmed juba pikka aega. Seinale oli tekitatud pöördumatuid kahjustusi, näiteks soojus, mis oli kontsentreeritud orelirõdu alla, sest radiaatorid kinnitusid keskmise välja külge, millega omakorda vigastati aluspinna konstruktsiooni.
Maalingualused laudisväljad on männi-, ülejäänud konstruktsioon vastavalt 1780. aasta ehituslepingule aga kuusepuidust. Seinapinda kunstnik enne maalimist ei tasandanud, mistõttu maali aluspind on viimistlemata ja küllaltki robustne. Arhitektuursed maalingud olid kaetud šellakiga, mis jättis marmoriimitatsioonile kõrgpoleerituse mulje.
Taastades töö esteetilise terviklikkuse, säilitati samal ajal teose ajalooline paatina ning kogu maalingu väärikas arhailisus. Avamist ootavad seina põhjapoolne maalinguväli ning pilastrite kapiteelid, et taastada oletatavat 1780. aastatel tegutsenud meistri loodud ruumiefekt. Selleks aga, et saada ettekujutus kiriku tolle perioodi interjööri terviklikust dekoratiivsest lahendusest, tuleks läbi viia kirikupinkide ja orelirõdu marmoriimitatsioonide, illusoorset ruumi jätkavate sammaste ja teiste puitdetailide dekooriuuringud.
SLV valitsus, Tallinna linn ja Eestimaa Rüütelkond toetasid vappepitaafide restaureerimist ja konserveerimist, mis lõppes 2009. a. 107 puidust nikerdatud ja rõõmsavärvilist vappepitaafi enamasti saksa soost aadliperekondadele kaunistavad kiriku seinu. Vappepitaafi traditsioon ulatub tagasi 14. saj, kuid muutub eriti populaarseks 17. saj.
Esialgu olid vapid väikesed (läbimõõduga pool meetrit), nii et üks sulane suutis seda matuserongkäigu ees kanda. Peale kadunukese hauakambrisse matmist paigutati vappepitaaf kiriku seinale. Õiguse eest omada kirikus hauakambrit ja riputada perekonnaliikmete vapp kirikuseinale tuli kogudusele maksta – mida lähemal altarile, seda rohkem. Alguses lihtsa sümboolikaga vappide all oli alati tekst lahkunu mälestuseks: nimi, elukutse, sünni- ja surmakuupäev, sõjaväeline auaste, ordenid ja autasud, tema valduses olnud mõisad. Selliseid vappepitaafe oli küll kerge kanda, kuid seinal ei avaldanud need piisavalt muljet.
17. saj teisel poolel tekkis nõudlus suurte ja dekoratiivsete vappepitaafide järele. Christian Ackermann viis selle kunsti õitsengule. Tema ja tema õpilaste poolt on valmistatud suur enamus kirikus asuvatest vappidest, mõned läbimõõduga kuni 2,6 m. Vappepitaafide värvimiseks kasutas ta lüstermaalingu meetodit, st kriidist kruntvärv kanti puidule, siis kaeti pind osaliselt lehtkulla või – hõbedaga ja sellele kanti värv. Vaid lüstervärvilised vapid suutsid hämaruses kaugelt pilku püüda.
Loe lisaks: Lisa 2. Heraldika. Giidi käsiraamat „Lood ja legendid Tallinnast”. Balti parunid.
Toomkiriku põrand koosneb paljudest hauaplaatidest ja nende all olid hauakambrid. Ostetud matmispaiga peal oli hauaplaat, mille alla maeti selle perekonna liikmeid. Tavaline oli, et aadli matused võisid toimuda, kuid peale maetava surma. Selle põhjuseks olid muidugi tollased liiklusolud, mis ei võimaldanud väga aktiivset reisimist ja nii püüti ühendada ühe reisimisega mitu sündmust ning peapõhjuseks oli tavaliselt rüütelkonna maapäev, mida peeti kolm korda aastas ja kuhu kogunes valdav osa kohalikust aadlist. Maapäevade aegu sängitati peakirikusse perekonna hauakambrisse need, kes olid sellest ilmast lahkunud kahe maapäeva vahelisel ajal ja selliseid järelmatuseid võis ühe maapäeva kokkutuleku ajal toimuda mitu. Kui perekond suri välja või kolis ära ilma ametlikke korraldusi kirikule jätmata, müüdi matmiskoht edasi ja olemasolevad sargad maeti maha. Hauaplaati ei asendatud aga alati uuega, vaid sellele lisandus teine, kolmas ja vahel isegi neljas kiri. Enamusel juhtudest ei oldud aga eriti peenetundelised, vana kiri raiuti välja ja uus peale. 1772. a keelati Senati korraldusel matmine kiriku hauakambritesse ja kirikuhoovi. Sellest ajast alates ei tellitud ka enam nii massiliselt vappepitaafe.
Messingkroonlühtrid on valminud peatselt pärast 1684. a tulekahju.
4. Toomkool
Esimesed kirjalikud teated 1319, kui Taani kuningas Erik
