nendega on möödunud juba palju aega ning nad wõiwad olla sealt mujale liikunud, kuid see on hetkel lähim punkt, mida me teame öelda.»
Taat noogutas Pörkerile, kes tõusis vaevaliselt ja läks tolmuste raamaturiiulite juurde. Sobras seal veidi aega ja sikutas siis välja kulunud ning räbala mapi. Vanim tarkadest ootas, kuni Pörker mapi Jürnole ulatas, ja lausus: «Selles raamatus on tallel, kuidas nendega suhelda, panin kunagi oma käega kirja. Enne seda, jah, enne seda said emadega kõnelejad tihtilugu tõve kaela või hullusid. Mina aga leidsin viisi, kuidas seda ohutult teha.»
Jürno võttis mapi ja avas selle. Vaadates esimest pilti, jooksid tal külmavärinad üle selja.
Tunnike hiljem istusid Muhkard ja Jürno peasaali lähedal asuvas laias tunnelis, Muhkardi töökoja ees, ja uurisid saadud mappi. Nende näod olid üsna õnnetud. Õnnepäev puhastas sealsamas sõidukit, millega nad päev läbi ringi kärutasid. Muhkard oli maoljate parim tehnikamees ja tema tehnosaal oli hiigelsuur, täis hooldust vajavaid masinaid. Käealuseid, kes neid parandasid ja töökorras hoidsid, oli tal kümneid. Praegu oli puhkeaeg ja suur saal püsis vaikse ning mahajäetuna, koopa hämaruses võis vaid aimata kümneid hiiglaslikke masinaid. Paljud neist olid mitte ratastega, vaid jalgadel ning mõnda neist mahtus mitusada maa-alust.
Õnnepäev vaatas seda tohutut masinaparki, mis maa-alust elu hõlbustas ja üldse võimalikuks muutis, ja mõtles, kui palju kasulikku saaksid nood maa peal ära teha, kasvõi põlde kündes. Viimaks sai ta sõiduki ära puhastatud ja võis nüüd pugeda oma kuudikusse. Tema pesa oli siinsamas Muhkardi kivikujudega kaunistatud koobasmaja kõrval. Erinevalt tehnomehe uhkest, paarikümne toaga eluasemest oli vangi osaks väike, kaltsudest kokku lapitud pundar, mille kõrval seisis võimas mootor. Selle mootori eest oli Õnnepäev Muhkardile tänulik. Enne pessa pugemist astus Õnnepäev mootori juurde ja keeras seal rattakesi ning liigutas kange. Siis võttis ta vända, lükkas selle masinale külge ja kukkus keerutama. Mootor kukkus ragisema, turtsuma ja köhima. Kaua kägises hiigelvedru, kui seda üles keerati ja aina enam pinget temasse istutati. Viimaks sai vedru pingumast pingule ja vägilane lükkas ta tööle. Valjult tõksudes nagu hiigelkell hakkas vedrupump rütmiliselt kõhisema. Masina küljest jooksid torud ja voolikud küll lakke, küll Õnnepäeva eluasemesse. Vägimees pani vända käest ja avas ukse. Kisaga ja köhides paiskusid sealt välja Muhkardi lapsed, keda maapinnalt telki pumbatav värske õhk lämmatas.
«Lambapääd,» torises vägilane.
«Kas teitele ei räägitud, et seia ei ronita?»
Ta läks telki ja sulges ukse. Mõne hetkega puhus värske tuul telgi läbi ning Õnnepäev keeras õhusurve väiksemaks. Nüüd viimaks võis ta surma kartmata maski peast kiskuda. Ta nägu leemendas higist ja juuksed ning habe olid sorakil ning turris. Suur kogu langes asemele nagu murdunud puu, mõnuga ahmis ta sisse kuskilt kaugelt vabadusest siia imetavat õhku. Nagu alati, meenus talle jalamaid mees, kelle süül ta oli siia igipimedale mürgimaale elusalt maetud.
«Oota sa, Lehar, reo, kui mia siit välla saan, siis kägistan so raipe ää, vai ei, so viskan elusalt maa alla toda äkki hingama. Hoopis so tõprast poja kägistan ää. Tütre aga…» Ta laskus magusatesse unistustesse, mida kõike võiks lell Lehari tütre Õiega ette võtta. Mis siis, et sugulased, reetmist ei andestata!
4. PEATÜKK:
KUS SELGUB, MIS OLI SEE SUUR TULEKERA TAEVAS, MIDA PROKOFI NÄGI
Kui Kal Kastani lüüsiluugist sisse astus, võttis teda vastu meeskonna paanika.
«Sri kolonel! Nad lasid orbitaalkompleksi alla!» hüüdis Jomka, kes seisis koos teiste meeskonnaliikmetega kohe uste taga, niipea kui Kali nägi. Mehe lühikesed juuksed olid püsti, kõhul, vanemleitnandi tunnuse kõrval, suur toiduplekk.
«Mandurid, mõistate, lasid Ippoliti alla! Kuidas see võimalik on?»Teine leitnant, Aliise, seisis, silmad hirmunult pärani, Jomka selja taga, tema kõrval mureliku näoga vanemseersant Friidu. Kal, kes oli uudist kuulnud juba teekonnal laeva, patsutas navigaatorile rahustavalt õlale.
«Leitnant, sul on kombe määrdunud.»
Jomka tõmbas möödaminnes käega üle rinna.
«Muidugi on, ma pidin toidu kätte ära lämbuma, kui seda kuulsin.»
Kal andis neile üle Prokofilt saadud ja konteineritesse pakitud lapsi kandvate robonautide juhtimise.
«Rahu, ainult rahu. Viige lapsed sõime ja siis tee ennast puhtaks.»
Ta suundus edasi juhtimisruumi poole.
«Kuu nõuab sind sidele,» teatas Los üle võrgu. Ka tema hääles oli ärevust, kuid see oli Jomkast tublisti kontrollitum.
«Juba tulen.»
Laeva ümarad koridorid tervitasid teda tuhmi vaikusega. Pikad koridorid olid kui välja surnud. Pärast Jomka kisa ja põlislaane lõputut kohinat ja kriuksutamist oleks ta nagu hauakambrisse sattunud. Seinu palistasid sissepääsud erakabiinidesse ja seadmeruumidesse. Kaptenikajuti paneel sahises kõrvale ja Kal astus sisse. Kodu, hämar, täis pehmet, pea olematut valgust, taustaks vaikne muusika. Kabiin oli pisike, siin ei olnud kuigi palju esemeid: mõned isiklikud mälestusvidinad magnetiga seina küljes ja nende vahel kaks seinaorva. Ühest paistis Losi kahvatu kehapool.
Los, ühendunud poole kehaga täheri pardaajju, seisis nagu kuju. Kal kooris maskeeringu maha, pakkis selle kappi, astus Losile ligi ja surus oma teisel poolel kätt.
«Hullumaja?»
«Logi end sisse ja vaata ise.»
«Login, kindel see.»
Kal lükkas samuti pool külge seina. Klõpsudes sulgusid ühendused ja voolikuotsad. Sinine, helendav toitelahus siugles mööda läbipaistvaid dreene Kali sisemusse; vana, kasutatud jahutuspasta vahetati uue vastu, vahetus toitelahus, puhas õli sirises kehaõõnsustesse – masinavärk uuendas automaatselt küborgi seisukorda. Sulgusid digiühendused pardaajuga, bittide voog kiirustas Kali kiipidega parendatud aju poole, tasapisi omandas ta kõik vahepeal toimunu üksikasjad ja võttis viimaks vastu kogu aja närviliselt silmanurgas vilkunud kõne Kuult. See oli kindral Raghavanka. Pisikese hindu selja tagant paistis inimesi ja seadmeid täis, Maa missioonide juhtimiskeskuse kitsukesed ruumid, mis asusid Kuul, Ksupakara baasis. Kindrali nägu oli pingul ja tõsine.
«Kandke ette, sri kolonel!»
Kal pööritas mõttes silmi. Raghavanka oleks võinud hoopis sakslane olla, sest ehkki nad olid head tuttavad, rääkis ta alati nii ametlikult.
«Sri kindral. Kosmosejaama, mida juhtis tehisintellekt Ippolit, tabas Maalt, Uus-Kiievist üles saadetud objekt, mille tulemusena kukkus orbitaalkompleks alla. Jaam põles atmosfääri läbides pooleldi ära, kuid oli siiski veel piisavalt suur, et maha prantsatades endast suur kraater järgi jätta. Ippoliti kaitsesüsteemid ei käivitunud, kuna meie spetsialist lülitas need hooldustöödeks välja. Ta tegi Kuult tarkvarauuendusi, keegi ei osanud arvata, et orbitaaljaama võiks Maalt ähvardada mingi hädaoht.»
Raghavanka noogutas mornilt..
«Mandurid lasid orbitaalkompleksi alla? Kuskohast nad sellise tehnika said?»
«Ei tea, neil peab olema mingi seiresüsteem, et oskasid täpselt hetke kasutada, ja raketid… keegi peab olema neid harinud ja seadmetega varustanud.»
«Näib nii, kuid miks siis kohapealne automaatluure ei ole märganud midagi kahtlast?»
Kindral
