inimlikus osas tuksatas rahutult mingi lihas. Uus-Kiiev! Mstislava! Lõpuks ometi vedamine. Väliselt ei lasknud ta midagi välja paista.
«Ma lähen isiklikult kohale.»
«Isiklikult?» imestas Los, segades ülemate jutu vahele. Raghavanka vaatas Kalile etteheitvalt otsa. See ei teinud väljagi. Ta teadis küll, et missioonijuhile ei meeldinud Los, kes oli oma taipamisega pidevalt sammu jagu kõigest maas.
Kindral oli isegi soovinud, et Los jääb seniks Kuule, kuni Kal ära on, kuid Kal keeldus. Nad kuulusid küll ametlikult hindude baasi alla, kuid Lennart Mere nimelise Üksiku Soomusjalaväepataljoni siseküsimustesse ei lasknud Kal kellelgi sekkuda ja personaliküsimus oli üks sellistest. Kindral ignoreeris Losi ja jätkas: «Jälgimissüsteemil on palju tööd, serverid on üle koormatud, mitmed võtmeisikutele paigaldatud kiibid on üles öelnud, uuendad neid.»
«Ja-jah,» noogutas Los.
«Need alieenivärdjad suruvad üha hullemalt peale.»
«Maavõõrikud, mitte alieenid,» parandas Kal masinlikult, ise Mstislavale mõeldes. Ta ei olnud naist kaua aega näinud, kohustused olid teda Kiievist kogu aeg eemal hoidnud. Ippoliti allatulek oli muidugi katastroof, kuid tundub, et väike meetilk leidus selleski tõrvapütis. Raghavanka köhatas kurjalt.
«Lisaks veel üks ülesanne. Orbitaalkompleks Ippoliti kaudu käis meie side Marsiga, see on nüüd kadunud. Teie teiseks ülesandeks jääb see side taastada.»
Nüüd oli Kali kord imestada.
«Kuidas me seda peaks tegema?»
«Mäletate vana Sidebaasi?»
«Ei,» ütles Los. Kal rehmas tema suunas käega.
«Tasa, seersant!»
Kolonel pingutas mälu. Sidebaas – ja-jah, miks ta ei mäletanud, mäletas väga hästi, just sealt tema ihuhädad kunagi alguse saidki2.
«See, kustkaudu peeti sidet Estoniaga?»
«Täpselt. Ekshumaanid ehitasid sinna omal ajal mingid tornid ja on olnud vihjeid, et nad pidasid nende kaudu Marsiga sidet. Las leitnant Jomka uurib välja, kas see on tõsi ja kas me saaksime neid kasutada. Uue sidekeskuse rajamine orbiidile võtab aega, Sidebaas saab seniks meie alternatiivplaaniks.»
«Selge.»
«See on kõik, tegutsege.»
«Sain.»
Kal katkestas side. Sõda viimase lapikese alieenide ksenoformimise alt pääsenud Maa piirkonna pärast käis päeval ja ööl ning muutus üha halastamatumaks. Planeet muutus, oligi juba tundmatuseni muutunud, sinna ei saanud enam midagi parata. Isegi atmosfäär oli juba oma koostist muutnud, nii et ilma skafandrita, kas siis kehasisese või – väliseta, ei olnud maavälistel inimestel enam võimalik kunagisel koduplaneedil ringi liikuda. Kohalikud inimesed olid aastasadade jooksul muutustega kohanenud, neile oli see juba normaalne keskkond. Kuu vestlusvõrgustikes võeti üha tihemini üles küsimus, kas inimesed Maal on enam üldse inimesed? Eks nad ikka olid, homo terrestials vs homo lunatis, kuid inimesed olid nad ikka.
«Aaa, hakkab nagu meenuma,» pomises Los.
«Sidebaas, jajaa. Kas ma võiksin ise seda operatsiooni juhtida?»
«Ei,» keeldus Kal.
«Sina tuled minuga Kiievisse, Sidebaas jääb Jomkale.»
«Jomkale?» imestas Los.
«Miks mitte mulle?»
«Sest ta on auastmelt vanem.»
Sellega oli jutuajamine lõpetatud. Kal tajus küll Losi pettumust, kuid õnnitles end, et polnud Losi kunagi kõrgemale edutanud. Ta tundis kõhus jahutuspasta külmust, jälgis, kuidas toitelahuse dreen välja tõmmati, ka õli sai vahetatud. Kõik need elu pisikesed mõnud, mida küborg tavaliselt nautis, ei rõõmustanud täna ta hinge. Ootamatu sündmus oli kõik pea peale keeranud. Kuidas nad nüüd hakkama saavad, kui peamine maavõõrikute vastane relv oli rivist välja viidud?
«Miks mandurid Ippoliti alla lasid? Minu meelest nad justkui kummardasid seda ju?» küsis Los.
«Peab välja uurima. See peab olema võõrikute mõju.»
Nad jälgisid läbi kaameraliideste kapral Rajurit, kes tõstis sügavunes lapsed ammelas ükshaaval konteinerist hällidesse ja hakkas neile masinkeha ühendusi külge opereerima.
«Poiss on osav.»
Los pöördus töö juurde tagasi.
«Kuskohas meile veel lapsi tuuakse?»
«Siinkandis rohkem ei ole, Mitjakov uputati eelmine kuu pappide poolt sohu.»
Los raputas pead.
«Jälle arusaamatu. Ta ju hankis neile nii vajalikke seadmeid.»
«Seadmed uputati koos temaga.»
«Ma ei hakka neist vist kunagi aru saama.»
Kal kehitas õlgu, talle meenusid Juhan Liivi luuleread:
Koer lakkus kutsikaid õrnasti,
ja seadis neid kõikepidi…
Ei olnud neid vaja kellelgi –
nad ära uputati.
«Järgmine klient on Tõru juures3, see Tarbatu tüdruk, Õie. Ta vend käis Peipsi taga sõjaretkel ja napsas ühe lapse kaasa,» teatas Los.
«Üks ainult? Hmh. Noh, toome selle ära, siis hakkame kindral Raghavanka ülesannetega tegelema.»
«Tead, Kal,» ütles Los.
«Ma vist ikka ei tule sinuga Kiievisse, ma ei taha.»
Kal üllatus. See oli esmakordselt, kui Los midagi sellist ütles, muidu lohises ta alati Kali sabas nagu magnetiga. Tunne, mis oli koloneli juba ammu jälitanud, et nad hakkasid omavahel võõraks jääma, ilmus taas lagedale.
«Miks sa siis tulla ei taha?»
«Mulle ei meeldi see naine, Mstislava. Ta on sihuke ebasiiras. Ma läheks parem ja teeks väikse reidi Tarbatusse, vaataks sealt mingit luuti.»
Kal kujutas endale ette, kuidas Los üksi Tarbatusse läheb ja seal oma juhmuses paraja segaduse korraldab. Hea, kui inimesel on hobi, aga kui see kätkeb endas teiste tagant asjade virutamist siis…
«Mkm, ei, see ei ole hea mõte. Kui sa Kiievisse ei taha, siis mine Jomkaga, aita teda.»
«Jomkaga…» venitas Los. Tema poolmasinnäolt paistis pettumus. Ka Jomkaga ei saanud Los läbi. Tõtt-öelda, ei saanud ta läbi õieti kellegagi peale Kali ja nendegi läbisaamine ei olnud viimasel ajal enam see, mis enne.
«Kui just peab…»
«Peab, me ei ole siin lõbutsemas.»
«Mhm.»
Ja see «mhm»
Täpsemalt saab Kali ihuhädade alguse saamise kohta lugeda Maniakkide Tänava ja Mairi Lauriku loost «Prussakad jäävad», kogumikust «Duumioru lood».
Täpsemalt saab selle kohta lugeda Maniakkide Tänava ja Leila Tael-Mikešini loost «Öönõia laps», kogumikust «Duumioru lood».
