sis> et aitaksid ellu viia universumi jumalikku eesmärki. Sa oled sedavõrd oluline!
EESSÕNA
Loojuva päikese oranžikaskollased kiired, mis on mähitud siniselgesse taevasse, võivad meid lummatult sõnatuks jätta. See hunnitu hetk on nii vapustav, et sunnismõtetest tulvil mõistus vakatab ja me leiame end hetkest, mis on siin ja praegu. Justkui avaneks helendav värav teise reaalsusesse, mis on alati olemas, kuid mida me nii harva märkame.
Abraham Maslow nimetab neid hetki „tippkogemuseks” (peak experiences), sest need on elu tipphetked, mil oleme õnnelikud väljaspool igapäevase harjumise kammitsaid. Sama hästi oleks ta võinud neid nimetada „piilumiskogemuseks” (peek experiences), sest neil erilistel hetkedel saame võimaluse piiluda iseendaks olemise igavesse kuningriiki. See hetk on põgus, aga selle jooksul leiame kontakti oma Tõelise Minaga.
„Ah,” võib ju ohata, „nii suursugune … kui ma ainult saaksin jääda. Aga kuidas seda teha?”
Viimased kümme aastat olen ma pühendanud selle väljaselgitamisele. Oma otsingutes on mul au olnud vestelda mõne meie aja kõige vaprama, inspireerivama ja arukama selle paradigma teerajajaga meditsiini, teaduse, psühholoogia, äri, religiooni/vaimsuse ja inimvõimete valdkonnas. Seda erilist seltskonda ühendab sõnum: inimkond on oma evolutsioonilises arengus tegemas kvanthüpet. Selle muutusega kaasneb ka nihe maailmavaates-arusaamas, mida me endas kanname selle kohta, kuidas asjad on. See maailmavaade püüab leida vastust kahele põhiküsimusele: kes me oleme ja missugune on selle universumi olemus, kus me elame? Vastused neile küsimustele dikteerivad meie isiklike suhete kvaliteedi ja iseloomu pere, sõprade ja tööandja või töötajatega. Laiemas mõistes määravad need ka ühiskonnakorralduse.
Ei tohiks olla eriti üllatav, et kujunev maailmavaade seab küsimärgi alla paljud tänapäeva läänemaailma tõekspidamised.
Müüt nr 1. Inimkond on jõudnud arengu tippu.
Religiooni, meditsiini, antropoloogia ja spordi võrdlevuuringutest lähtudes on Esaleni kaaslooja Michael Murphy esitanud suure väljakutse ja väidab, et inimarengus on olemas veel kõrgemaid tasandeid. Kui inimene läheneb neile vaimse küpsuse kõrgematele tasanditele, puhkevad õide erilised võimed: võime armastada, elada, areneda, kehaliselt ja intuitiivselt tunnetada, tajuda, suhelda ning oma tahet avaldada.
Esimene samm: tuleb nende olemasolu tunnistada. Enamik inimesi ei tee seda. Tunnistamise järel saab teadlikult kasutada erinevaid meetodeid.
Müüt nr 2. Meil pole midagi ühist üksteise, looduse ega kosmosega.
See „mitte-mina” müüt on põhjustanud sõdu, planeedi kuritarvitamist ja kõiki inimliku ülemkohtu vorme. Tõepoolest, missugune arukas olend teeks häda omasugusele, kui ta tunnistaks, et tegemist on osaga temast endast? Stan Grof ütleb oma teadvuse ebatavalisi seisundeid käsitlevas uuringus nii: „Kokkuvõttes on meie kõigi psüühika ja teadvus üks kõigega, mis on olemas”, sest keha/ego ja eksistentsi kõiksuse vahel ei ole absoluutseid piire.”
Dr Larry Dossey Era-3, kus ühe inimese mõtted, hoiakud ja paranemissoovid võivad mõjutada teise inimese psühholoogiat (võrreldes Era-2-ga, mis käsitleb valdavalt mõistuskeha), leiab tuge palve raviva mõju teaduslikest uuringutest. See pole võimalik traditsioonilise füüsika ega maailmavaate seisukohast. Ometi kinnitavad kaalukad tõendid, et nii see on.
Müüt nr 3. Peale füüsilise maailma pole olemas midagi muud.
Traditsiooniline materialistlik teadus eeldab, et mida ei saa mõõta, laboris testida, viie meele või meelte tehnoloogiliste pikendustega katsuda, seda pole olemas, sest see „pole reaalne”. Tulemus: kogu reaalsus on ahenenud füüsiliseks reaalsuseks. Vaimsed (mina ütleksin „mittefüüsilised”) reaalsuse dimensioonid on maha salatud.
See räägib vastu „ajatule filosoofiale”, filosoofilisele konsensusele, milleni on läbi aegade jõutud erinevates religioonides, traditsioonides ja kultuurides. Kirjeldatud reaalsuse erinevad dimensioonid ulatuvad kõige tihedamast ja kõige vähem teadvustatud mateeriast kõige hõredama ja kõige teadvustatuma niinimetatud vaimseni.
Huvitav on see, et selle laiendatud, mittemõõtmelise reaalsuse mudeli pakuvad välja ka kvantteoreetikud. Näiteks Jack Scarfetti, kes kirjeldab ülevalguskiirusel liikumist. Reaalsuse teisi dimensioone kasutatakse kirjeldamaks liikumist, mis toimub kiiremini ülima kiiruse piirist − valguse liikumise kiirusest. Või võtame näiteks legendaarse füüsiku David Bohmi tööd seletava (füüsilise) ja järeldava (mittefüüsilise) multidimensionaalse reaalsuse mudelist.
See ei ole pelgalt teooria. 1982. aastal demonstreeris Prantsusmaal korraldatud eksperiment Aspect, et kaks kord ühendatud kvantosakest jäid mingil moel ühendatuks ka lahutatuna kaugete vahemaade taga. Ühe kvantosakese muutumisel muutus silmapilk ka teine. Teadlased ei suuda seletada, kuidas saab toimuda valguse kiirusest kiirem liikumine, kuid mõne teoreetiku arvates toimub see kõrgematesse dimensioonidesse avanevate teede kaudu.
Niisiis, vastupidiselt sellele, mida võivad mõelda need, kes kinnitavad oma truudust traditsioonilisele paradigmale, tundsid need mõjuvõimsad ja otsijahingega isiksused, kellega mina vestlesin, et me ei ole veel jõudnud inimarengu kõige kõrgemale tasandile, et me oleme pigem ühendatud kui üksi ja et kogu teadvusspekter hõlmab nii reaalsuse füüsilisi kui ka arvukaid mittefüüsilisi dimensioone.
Olemuslikult eeldab see uus maailmavaade enda, teiste ja kogu elu nägemist mitte meie tillukese maise, ajas elava ja ajas sündinud olemuse silmade kaudu, vaid pigem hinge, meie olemuse „tõelise mina” silmade kaudu.
Oma raamatuga „The Power of Now” on Eckhart Tolle õigustatult hõivanud koha selles maailmaklassi õpetajate grupis. Eckharti sõnum on, et inimkonna probleem peitub sügaval inimmõistuses. Ehk väärsamastumises mõistusega.
Meie triiviv teadvus, meie kalduvus minna kergema vastupanu teed ja võõrduda olevikuhetkest tekitavad tühjuse. Aega takerdunud mõistus, mis on loodud meile abiliseks, kompenseerib seda sellega, et kuulutab end peremeheks. Nagu liblikas, kes lendab õielt õiele, liigub mõistus minevikukogemuste ja tulevikuplaanide vahel. Harva leiame end olevikuhetke ookeanisügavustest. Aga just siin olevikuhetkes leiame oma tõelise mina, mis on meie füüsilise keha, kõikuvate emotsioonide ja pidevalt vatrava mõistuse taga.
Inimkonna arengu ülim saavutus pole mitte võime arutleda ja mõelda, kuigi just see eristab meid loomadest. Intellekt, nagu ka instinktid, on vaid üks etapp teekonnal. Meie lõppeesmärk on taasühinemine meie algse olemisega, erakordse ja jumaliku tõe väljendamine tavalises füüsilises maailmas igal saabuval hetkel. Lihtne öelda, kuid neid, kes on jõudnud inimarengu kõrgemale tasandile, on väga vähe.
Õnneks on olemas teejuhid ja õpetajad. Õpetaja ja teejuhina ei ole Eckharti jõud mitte tema meisterlikus oskuses lugusid vesta, abstraktne konkreetseks muuta või kasulikke nippe pakkuda. Tema vägi on pigem tema isiklikus kogemuses. Selle tulemusena on tema sõnades parimatele vaimsetele õpetajatele omane jõud.
Ja mis juhtub, kui ka teised tema tasemeni jõuavad? Päris kindlasti muutub maailm paremaks, kui see praegu on. Muutuvad väärtused kaduvate hirmude vrakis, mille pühib minema olemise tuulispask. Sünnib uus tsivilisatsioon.
„Kus on selle kõrgema reaalsuse tõestus?” küsite teie. Ma toon ühe analoogia: tulevad kokku teadlased ja pajatavad teaduslikust tõestusest selle kohta, et banaanid on kibedad. Tegelikult pole vaja teha muud, kui üht banaani proovida. Lõppkokkuvõttes pole tõestus mitte intellektuaalsetes väidetes, vaid kokkupuutes selle püha olemusega.
Eckhart Tolle annab meile meisterlikult selle võimaluse.
Rusell
