nad armastavad ja usaldavad ning kellest nad sõltuvad – sõltumata sellest, kuidas antud täiskasvanu käitub. Teiseks on nüüd, kui me teame nii palju vägivalla pikaaegsetest emotsionaalsetest ja psüühilistest mõjudest, lihtsalt ebaeetiline õigustada vägivalla kasutamist väitega, et lühemas perspektiivis see toimib.
Ehk teisisõnu – meile ei piisa enam pelgast väitest, et miski „toimib“. Me peame esmalt uurima, miks ja kuidas see toimib. On aeg hakata esitama vähem primitiivseid küsimusi teemal, kuidas me teineteist kohtleme. On vaja hakata mõtlema sellele, millist inimlikku ja sotsiaalset hinda meie, meie lapsed, kliendid, patsiendid ja teised ühiskonnaliikmed peavad tegelikult maksma selle eest, mis näib pealtnäha tõhusa koostöö saavutamise vahendina. Kui selleks hinnaks on mõne inimese isikliku terviklikkuse ohverdamine, siis on see hind liiga soolane. See on lihtne ja inimlik eetiline põhimõte.
Kunagi, kui me uskusime, et lapsed sünnivad ebakompetentsete poolinimestena, oli nende isikliku terviklikkuse kahjustamist veel võimalik kuidagi õigustada. Võimul olevatel täiskasvanutel oli voli reaalsust omatahtsi tõlgendada ja kirjeldada. Samuti teadsid täiskasvanud kõhklusteta, mis on nende lastele parim. Nad teadsid, mida on lastele vaja selleks, et suureks kasvada ja tõelisteks inimesteks saada.
• „Kui sa ükskord suureks saad, küll sa siis aru saad, kui vajalik see oli!“
• „See on kõik sinu enda huvides!“
• „Küll tuleb päev, kui sa mulle selle eest veel aitäh ütled!“
• „See teeb mulle rohkem haiget kui sulle!“
Need on vaid mõned klassikalised väited, mille saatel täiskasvanud laste ja noorte isiklikku terviklikkust hävitasid. Kui me vaatleme neid lauseid võimalikult mõistvas valguses, siis annavad need meile aimu suurest ebamugavusest, mida täiskasvanud tundsid, arvates, et nad on sotsiaalselt kohustatud just nii käituma.
Nüüd oleme targemad. Me teame nii seda, et lapsed on asjatundlikud, kui ka seda, et nad:
• on sünnist saati sotsiaalsed olendid;
• suudavad väljendada oma isikliku terviklikkuse sisu ja piire;
• teevad sidusat koostööd täiskasvanute igasuguse käitumisega, hoolimata sellest, kas see on neile kasulik või kahjulik;
• väljendavad asjatundlikult – nii verbaalselt kui mitteverbaalselt – emotsionaalseid ja eksistentsiaalseid dilemmasid, mis nende vanemaid vaevavad.
Lühidalt kokku võttes on lapsed oma vanemate elu ülimalt väärtuslik komponent, kuigi neid kiputakse üldiselt pidama selle kõige tülikamaks osaks.
Selles raamatus üritan ma seda mõnevõrra provokatiivset tähelepanekut näitlikustada ja tõestada. Ühtlasi on see seisukoht uut tüüpi lapsevanemate ja laste vaheliste suhete üks nurgakive. Olgu siinkohal esitatud ainult kolm näidet.
Üheteistkuuse Nicolase vanematel on tõsine abielukriis. Sageli tülitsevad nad kuni varaste hommikutundideni.
Igal ööl, kui see juhtub, ärkab Nicolas üles ja hakkab nutma. Vanemad võtavad ta sülle, et teda rahustada, kuid miski ei paista aitavat. Kõigist jõupingutustest hoolimata jääb poiss lohutamatuks. Mida rohkem vanemad üritavad mõistatada, mida laps vajab, seda klammerduvamaks ja ärritunumaks too muutub, kuni uinub umbes tund aega hiljem suurest väsimusest. Järgmisel hommikul on Nicolas tavaliselt tusane ja ärev.
Nicolase vanemad, kes on kursis laste kompetentsusega, teavad, et Nicolas ei käitu nii selleks, et „tähelepanu saada“ või neid segada. Üritades poja käitumist mõista, meenub neile seoses tema nutuhoogudega üks sarnane ilming: Nicolas ärkab sageli üles ka siis, kui nad armatsevad, kuid neil kordadel on ta rõõmus ja heatujuline ning teda pole üldse raske uuesti magama panna. Selles valguses hakkavad nad märkama, kui laastavad on nende hilisõhtused tülid. Peale selle, et nende hääletoon muutub tüli ajal kiiresti süüdistavaks ja ebameeldivaks, ei jõua vaidlused ka kunagi mingite lahendusteni. Mõlemad tunnevad end lõpuks lihtsalt väsinud, haavatud ja heidutatutena.
Mõne nädala jooksul hakkavad vanemad leidma konstruktiivsemaid viise oma lahkarvamustest ja erinevustest rääkides. Nicolas ärkab nüüdki öösiti pisut pahase ja õnnetuna üles, kuid olles viis või kümme minutit vanemate juures istunud ja nende vestlust pealt kuulanud, rahuneb ta ja uinub uuesti.
Suhtudes oma poja reaktsiooni tõsiselt, said Nicolase vanemad olulise õppetunni, mille selgeks saamine oleks neil muidu võinud kesta aastaid. Nad õppisid, et poisi tusatuju ja rusutus tähendab: „Armsad ema ja isa, mulle ei meeldi viis, kuidas te üritate oma probleeme lahendada. See tekitab minus hirmu ja muudab mu õnnetuks. Kas te ei saaks leida mõnda paremat viisi, kuidas seda teha?“ Pärast seda, kui poisi vanemad muutsid oma suhtlemisviisi, muutis ka Nicolas oma sõnumit: „Ma olen ikka veel pisut hirmul ja õnnetu, kui te vaidlete, aga viis, kuidas te asju lahendate, rahustab mind!“
Louise on raskestikasvatatav ja nõudlik üheksa-aastane laps. Hiljuti on ta hakanud käituma ennastkahjustavalt: lõikab endale kääridega näppu, torgib noaga kõhunahka või lükkab endale nõela ninna, et nina verd jooksma hakkaks. Tal on vanem vend, kellega ta end sageli võrdleb. Juba mitu aastat on tüdruk vanematele öelnud: „Miks te ei armasta mind sama palju kui Thomast?“ Louise’i kunstlikult tekitatud ninaverejooksud algasid varsti pärast seda, kui Thomas käis arsti juures ninaveresooni kõrvetamas, sest tal olid tõsised iseeneslikud ninaverejooksud.
Louise’i vanemad on kompetentsed täiskasvanud, kes armastavad oma tütart väga. Nad on teinud kõik endast oleneva selleks, et suhet tütrega parandada. Nad on tähelepanelikud ja mõistlikud; nad üritavad anda lapsele kõik, mida ta nõuab. Teised täiskasvanud, kellega nad tütre käitumist arutanud on, soovitavad kehtestada kindlad piirid. Kuid Louise’i häiriv käitumine ei muutu. Mõnikord palub ta vanematel otsesõnu osaleda „koosolekul“, kus ta ütleb: „Me ei saa nii jätkata, me ei tohi üksteist nii kohelda. Kas me ei võiks edaspidi omavahel head sõbrad olla?“
Probleemid jätkuvad. Mõlemad vanemad tunnevad, et nad on pingul, väsinud ja nõutud. Nad pole vihased ega ärritunud tütre peale ega nõua, et ta „läbi vaadataks ja korda tehtaks“. Ent kui Louise jõuab enesevigastamiseni, võtab nende tunnetes võimust õnnetu süütunne ja nad mõistavad, et aeg on abi otsida.
Kui see pere teraapiasse tuli, hakkasime me lähemalt uurima Louise’i läbisaamist oma vanematega tema sünnist alates. Ilmnesid järgmised asjaolud.
• Emal oli olnud probleemne rasedus ning valus ja keeruline sünnitus.
• Louise oli algusest peale raske laps – rahutu, lärmakas ja kehv sööja. Ema tundis ennast ebakompetentsena ja tõmbus kaitsesse.
• Emal oli olnud probleeme vähese rinnapiimaga. Teised samas palatis olnud emad olid vaadanud teda ja Louise’i etteheitvalt.
• Louise’i isa oli ülimalt tööle keskendunud, kuna oli just loomas oma firmat. Tema enda sõnul läks tal mitu aastat, enne kui ta üldse oma tütrega tõsisemalt tegelema hakkas ja aru sai, et tema naisel on raskusi harmoonilise suhte loomisel oma tütrega.
Sünnist saadik puudus Louise’il baasturvatunne, mida lapsed normaalseks arenguks vajavad. Eelkõige puudus tal tunne, et ta on turvalistes, kompetentsetes kätes. Tema ema oli suurema osa ajast kaitseseisundis ja tundis end oma probleemidega üksi olevat.
Kujunenud olukorras oli beebi-Louise’il kaks võimalust: kas alla anda ja muutuda niinimetatud „kergeks“ lapseks
