kas Louise’i tahtejõuline ja väljakutsuv loomus tulenes tema geenidest või oli see tema erilaadne viis teha koostööd. Oluline on hoopis see, kuidas lapsevanemad tajuvad oma laste iseloomu ja energiahulka. See määrab ära, kas lapse iseloom leiab konstruktiivse või ennasthävitava väljenduse.
Näiteks Louise tegi oma emaga nii käitudes koostööd, soovides sellega öelda: „Kallis ema, näib, et sa oled pisut nõutu ja ebakindel selle suhtes, kuidas minu eest hoolitseda, seetõttu pean ma end võimalikult selgelt väljendama. Seega hoolitsen ma selle eest, et tõstaksin protesti iga kord, kui sa teed midagi sellist, mis mulle ei meeldi, ja esitan selgeid nõudmisi asjade suhtes, mida ma tahan!“
Sõnalisel tasandil üritas ta väljendada oma dilemmat lausega: „Miks te ei armasta mind sama palju kui Thomast?“ Traditsiooniline psühholoogia (ja terve mõistus) tõlgendaks seda küsimust armukadeduse väljendusena, kuid see ei ole seda. Louise tahab öelda hoopis seda, et teda ei armastata õigesti. See tekitab temas tunde, justkui ei peaks vanemad teda väärtuslikuks – aga oma vanemate jaoks väärtuslik olla igatseme me kõik.
Kui lapsed (või täiskasvanud) ei tunne end väärtuslikuna, muutuvad nad ärrituvaks, agressiivseks ja rusutuks. Toimetulek selliste keeruliste tunnetega on enam, kui üks laps oma oskuste ja küpsusega kanda suudab. Kas suudate kujutleda nelja-aastast Louise’i, kes ütleb vanematele: „Vaadake siia! Meie vahel on midagi valesti. Ma tean, et te mind armastate ja ma teen kõik endast oleneva, et seda armastust ära teenida, aga enamiku ajast ei tunne ma ennast armastatuna. Kui vaatan seda, kuidas te suhtlete mu vennaga, siis näen ma, et saate temaga palju paremini läbi kui minuga. Minu meelest on väga raske selle peale mitte armukadedaks muutuda.“ Just nimelt! Lapsed lihtsalt ei räägi nii!
Aga kui lapsevanemad ja spetsialistid tõlgendavad Louise’i kogemust vääralt ja kleebivad sellele ekslikult külge „armukadeduse“ sildi, siis tunneb Louise end eksiteele viiduna ja intensiivistab oma „armukadedat“ käitumist veelgi. Samasugune nõiaring toimib ka täiskasvanute puhul.
Louise’i isa ja ema reageerisid nagu enamik armastavaid lapsevanemaid. Kuuldes tütre arvamust, et nad armastavad tema venda rohkem, vastasid nad: „Aga Louise, see ei vasta kohe kindlasti tõele! Me armastame sind täpselt sama palju kui Thomast.“ See vastus ei ole aus ega ka tõsi. See võib küll olla mõeldud armastavalt, kuid selle mõju on risti vastupidine: Louise tunneb end veelgi rohkem üksiku ja eksinuna. Louise võib endale öelda: „Ma näen, et nad mind armastavad, ja ma kuulen, et nad mind armastavad. Aga ma ei tunne, et nad mind armastavad. Järelikult on minuga midagi valesti.“
Pöördugem hetkeks tagasi tüdruku algse koostööviisi juurde, milleks oli nõudlikkus. Ta vajab pidevat tähelepanu. Sageli nõuab ta lihtsalt võimatut – näiteks tahab ta keset talve ainult üht kindlat jäätisesorti. Igal ööl kutsub ta kümme kuni viisteist korda vanemad oma voodi juurde. Aeg, mille nad koos veedavad, kulub draamadele, mis tekivad sellest, et vanemad ei suuda või ei taha lapse nõudmisi täita. Louise lihtsalt ei lase end ignoreerida!
Ka sellist käitumist tõlgendatakse sageli vääriti. Selliste laste vanematel soovitatakse „kehtestada piire“, „endale kindlaks jääda“, „öelda ei“, „olla järjekindel“ jne. Häda on selles, et need lastekasvatusmeetodid puudutavad ainult probleemi pealispinda – samamoodi nagu on pealiskaudne seletus see, kui tõlgendame lapse armastusevajadust armukadedusena. Tegelikult on probleem selles, et lapsed ei tea, mida nad vajavad. Sageli teavad nad ainult seda, mida nad tahavad. See ei tähenda, nagu ei oskaks lapsed oma vajaduste rahuldamiseks võimalusi leida. Pigem tähendab see seda, et lastel pole asjakohast perspektiivi ega piisavaid keelelisi oskusi ennast väljendada. Seetõttu loodavad nad, et vanemad väljendavad seda, mida nemad ise ei suuda.
Kuid isegi kui lapsed ei oska oma vajadusi väljendada, teavad nad ometi eksimatult, millal nende vajadused pole rahuldatud. Samuti suudavad nad anda täiskasvanutele selle kohta kompetentset tagasisidet – mõnikord oma meeleheitliku („raske“) käitumise, teinekord aga apaatsuse ja passiivsusega.
Aktiivsed ja tarmukad lapsed nagu Louise nõuavad impulsiivselt kõike, mis pähe tuleb. Sõltumata sellest, kui palju neile antakse, nende nõudmised aina suurenevad ja muutuvad üha absurdsemateks. Loomulikult peavad täiskasvanud sellist käitumist provotseerivaks. Neis kultuurides, kus jätkuvalt hinnatakse „vanamoodsaid“ lastekasvatuse põhimõtteid, võidakse selline käitumine kas füüsilise ja/või verbaalse väärkohtlemisega alla suruda. Suure tõenäosusega lapse irratsionaalne käitumine selle peale lakkab, kuid ainult selleks, et täiskasvanueas uuesti välja lüüa.
Mõned pered üritavad kasutada arvestavamat ja demokraatlikumat kasvatusviisi. Kahjuks oleme aga viimase kümne või viieteistkümne aasta jooksul kohanud aina enam peresid, mida türanniseerivad lapsed, kes on ilmselgelt äärmiselt enesekesksed ja mittesotsiaalsed. Seda juhtub just sellistes peredes, kus vanemad kardavad käituda autoritaarselt, kuid ei oska oma isikliku autoriteedi ja kindlate piiride kehtestamiseks läbirääkimisi pidada. Asi lõpeb sageli sellega, et vanemad käituvad nii, nagu oleksid nad oma laste teenijad. Paraku saavad aga lapsed nii liiga palju seda, mida nad tahavad, ja liiga vähe seda, mida nad vajavad. Vähe sellest – kui vanemad suhtlevad lastega neid teenindades, hakkavad mõlemad pooled end üsna varsti üksildasena tundma. (Mõned lapsed pole kunagi saanud seda, mida nad vajavad. Liberaalsemate hoiakute tõttu lastekasvatuses ja suuremate majanduslike võimaluste pärast on muutunud vaid see, et üha rohkem on lapsi, kes saavad liiga sageli seda, mida nad tahavad. Eriti silmatorkav on selline nähtus alles hiljuti demokraatliku riigikorrani jõudnud Ida-Euroopa riikides, kus võrdlemisi väike rühm inimesi on äkki jõukaks saanud. Loomulikult suunavad vanemad nendes peredes osa oma jõukust lastele, sageli just sotsiaalset staatust näitavate materiaalsete hüvede näol.)
Louise kasutas kolme käsitlusviisi, et vanematele märku anda, et ta ei tunne end nende silmis väärtuslikuna. Esiteks muutus ta üha nõudlikumaks, seejärel hakkas ta oma tundeid sõnastama. Kumbki käsitlusviis ei toiminud. Mõlema vanema energia, loovus ja vastastikune armastus oli ammendatud nende tulutus püüdes luua harmoonilisemat suhet tütrega. Siiski polnud nende jõupingutused asjatud. Asjaolu, et lapse võitlus oli väga energiline ja tema vanemad üritasid sama energiliselt probleemi lahendada, on heaks endeks lapse hilisemale kasvule ja arengule. Tema tulevikuväljavaated olnuksid märksa kehvemad, kui ta ise ja vanemad oleksid lihtsalt alla andnud.
Endale kahju tegemine oli Louise`i kolmas ja viimane katse oma vanemate tähelepanu pälvida. Tema teod kandsid sõnumit: „Teiega koosolemine teeb mulle haiget… ma jooksen verd!“ Seekord vanemad kuulasid teda.
Selle perega vesteldes sain ma teada, et Louise’i ema oli kogu lapsepõlve pidanud taluma oma isa füüsilist vägivalda.Tema viis koostööd teha oli muutuda armsaks ja kuulekaks tüdrukuks, kes rahuldas alati teiste vajadusi. Seetõttu ei olnud ta kunagi endale teadvustanud enda vajadusi ega õppinud neid väljendama. Niisiis pidi ta nüüd koos Louise’iga oma õppetundi kordama: kuidas ära tunda ja väljendada oma vajadusi ja piire nii, et tema tütar saaks õppida tegema sedasama. Iroonilisel kombel oli just Louise see, kellelt ema sai julguse lapsepõlves kogetud väärkohtlemisele näkku vaadata. Selles mõttes oli tütre käitumine – teatud sügavamal, eksistentsiaalsel tasandil – nii tema ema elu kui tema vanemate kooselu seisukohalt väärtuslik. Sellist äratundmist poleks kunagi saabunud, kui Louise’i nõudlik käitumine oleks kuulutatud lihtsalt „kasvatusprobleemiks“. Parimal juhul oleks mõni pealiskaudsem pedagoogiline strateegia ehk aidanud kooselu lapsega kergemaks muuta ja tema vanemad oleksid tundnud end enesekindlamana. Ent Louise’i kuulekuse eest oleks tulnud maksta väga karmi hinda – see oleks kaasa toonud lapse eneseaustuse pöördumatu hävingu.
Aga vaadakem veel üht näidet, mis tõestab laste oskust anda asjakohast emotsionaalset tagasisidet.
Puhkusel viibiv hästiriietatud enesekindel Itaalia perekond läks restorani sööma. Lapsevanematest ja kahest tütrest vanuses neli ja kümme
