see vastutus kuulub täiskasvanutele.
See ei tähenda, et lastele ei tuleks anda õigust otsuste tegemisel demokraatlikul viisil kaasa rääkida. Kui põhieesmärgiks on tutvustada lastele demokraatia reegleid, siis võivad nad selles osaleda. Olukordades, mis eeldavad laste ja täiskasvanute koostoimimist, on lastele parem, kui täiskasvanud võtavad laste soove ja vajadusi tõsiselt. Nii peres kui ühiskonnas tervikuna on oma tahtmise saamine ja oma vajaduste rahuldamine sageli kaks täielikult ja põhimõtteliselt erinevat asja.
Perekond on juriidiline üksus ainult kahel korral: kui see tekib ja kui see puruneb. Kõigil ülejäänud juhtudel on pere eelkõige eksistentsiaalne ja emotsionaalne üksus. Meil kõigil läheb hästi, kui me respekteerime üksteise õigusi, kuid sellest respektist üksi laste heaoluks ja arenguks ei piisa. Normaalsed lapsed nõuavad enamat kui võrdsust poliitilises ja juriidilises mõttes. Nad nõuavad, et lugupidavalt suhtutaks ka nende isikusse.
Kirjeldatud üleminek totalitaarselt demokraatlikule peremudelile tõi kaasa palju kokkupõrkeid, mille tagajärjel paljud haavatutena lahinguväljale lebama jäid. Ent need muutused toimusid optimistlikul ajal: me uskusime, et küllap tulevikus kannavad meie jõupingutused vilja. Me tahtsime „vanast“ lahti öelda, ilma et oleksime õieti teadnud, kuidas „uus“ välja peaks nägema. Nii mõnedki meie põlvkonna vanemad kahetsevad tänini, et „moodne perekond“ pole veel jõudnud sellise tasemeni, et suudaks lahendada iseenda tekitatud probleeme.
Üldiselt aga sai peagi selgeks, et kui neid demokraatlikke põhimõtteid tegelikus elus rakendama hakata, on nende väärtus piiratud. Igapäevaelus kasutamiseks olid need lihtsalt liiga abstraktsed ja me taipasime üsna pea, et lihtsam on neid mõista, kui nende järgi elada. Sellest räägin kohe ka pikemalt.
Konflikt
Traditsiooniliste perede jaoks oli ideaaliks konfliktide puudumine. Kui konfliktid täiskasvanute ja laste vahel siiski tekkisid, süüdistati lapsi heade kommete puudumises või vanemaid oskamatuses lapsi kasvatada. Demokraatlike lapsevanemate esimesel põlvkonnal polnud rollieeskujusid, ka ei teadnud nad, kuidas läbirääkimisi pidada ja konstruktiivselt konflikte lahendada.
On üsna loomulik, et need lapsevanemad lootsid abi esmajoones poliitiliselt mudelilt ehk võimuvõitluselt. See mudel aga pereelus ei sobi, kuna viib välja selleni, et kellestki saab võitja ja kellestki kaotaja. Selle mudeliga peredes laguneb perekondlik ühtsus. Pole ime, et lahutusi ja ühe vanemaga perekondi on tänapäeval rohkem kui kunagi varem ajaloos.
Võrdsus
Demokraatlikes peredes oli võrdsuse esimeseks avaldumisvormiks püüe loobuda vanadest soorollidest ja need võrdsemaks kujundada. Need pered tahtsid vabaneda stereotüübist, mille järgi mehed on rahateenijad ja naised koduperenaised.
Ent paljud pered – eriti need, kus suudeti soorollid tõhusalt võrdsustada – olid sunnitud silmitsi seisma ebameeldiva reaalsusega: kuigi „võrdsus“ võis praktilises ja organisatoorses mõttes olla õilis eesmärk, ei toonud see üheski muus aspektis meeste ja naiste suhetesse suuremat tasakaalu. Niipea, kui vanad stereotüübid kadusid, tekkisid asemele uued. Kodu ja lastega seonduvate praktiliste ülesannete jagamine ei lahendanud veel küsimust, kuidas jagada emotsionaalset vastutust ja muud pereelu korraldamisega seotut.
Kuna mehed olid vanade totalitaarsete valitsejate otsesed järeltulijad, sai mehe rollile perekonnas osaks äge kriitika. Paljude meeste meelest oli see kriitika kui kastreerimine. Samas peitus kriitikas omamoodi paradoks: mehed kui isad ei olnud siiani peres olulist rolli mänginud, ei kvalitatiivses ega kvantitatiivses mõttes – seega kritiseeriti neid peaasjalikult selle eest, mida nad ei teinud.
Vähem või rohkem kuulekalt võtsid mehed nüüd enda peale rohkem peresiseseid ülesandeid ja vastutust, samas kui naised sisenesid tööturule. Mees lakkas olemast pere ainus rahateenija ning nii mehed kui naised hakkasid nõudma, et mehed käituksid partnerite, armukeste, isade ja pereliikmetena.
Lühikest aega defineeriti võrdsust kui „võrdselt sarnane-olemist“ ja ülistati „pehmet meest“. Peagi aga liikus pendel teise äärmusesse ja ideaaliks sai „macholik mees“. See oli hetk, kui nii mehed kui naised hakkasid mõistma, et „andes naistele seda, mida nad tahavad“, ei õnnestu meil veel tingimata luua demokraatlikku perekonda. Niinimetatud feminiinseid väärtusi, mis kujutavad endast laias laastus üldinimlikke väärtusi, ei saa meestele lihtlabaselt külge pookida.
Tuhandete aastate jooksul olid naised ilma jäetud põhilistest inimõigustest, kuid sellegipoolest suutsid nad säilitada oma inimlikud omadused. Pelgalt rahateenija rolli surutud mehed aga distantseerisid end oma inimlikest omadustest. Selles mõttes on võrdsuse puudumine siiani selgelt tuntav.
Lugupidamine ja aktsepteerimine
„Lugupidamine“ ja „aktsepteerimine“ olid uue sugudevahelise võrdsuse võtmesõnad. Paraku on mõlemat sõna võimalik mõista väga erinevalt. Kas näiteks lugupidamine on miski, mida meie, inimolendid, peaksime tundma üksteise vastu juba pelgalt seetõttu, et me olemas oleme? Või on see miski, mis tuleb esmalt „välja teenida“? Kas ma peaksin respekteerima viisi, kuidas mu partner näiteks lapsi kasvatab, või peaksin kõigepealt ära ootama tulemused ja alles siis hinnangu andma?
Oletagem, et mu partner ütleb: „Sa lihtsalt pead seda aktsepteerima!“ Kas ma peaksin oma mittenõustumist varjama? Kas ma peaksin nõustuma või tegema näo, nagu oleksin nõus? Kas ta saab minult aktsepteerimist „nõuda“? Või on see kink, mille ma saan talle anda, kuna ma teda armastan? Mis juhtub siis, kui ma pean temast lugu ja aktsepteerin tema käitumisviisi, kuid avastan siis äkki, et ma ei suuda temaga koos elada? Kas me peaksime selleks, et teist inimest austada ja aktsepteerida, suutma teda mõista või koguni armastada? Või on niisugune mõistmine liiast?
Selleks, et anda neile abstraktsetele mõistetele konkreetsem kuju ja muuta need pereelus kasutuskõlblikuks, peame kõigepealt suunama oma tähelepanu sissepoole. Me peame õppima aktsepteerima iseennast sellistena, nagu me oleme. Nii saavutame teatava hulga eneseaustust. Selle protsessi käigus õpime, kui absurdne on võtta südamesse seda, kui teised inimesed meid ei respekteeri. See aga viib meid tagasi alguspunkti: kas lugupidamine ja aktsepteerimine on armastuse eeltingimus või tagajärg?
Nõudmised
Nõudmiste esitamine on asjakohane ärimaailmas, juriidilistes kontekstides ja poliitilistes võimumängudes, kuid mitte pereelus. Lahutatud naisel on võimalik nõuda, et tema eksabikaasa maksaks elatisraha, kuid ta ei saa nõuda, et mees jagaks lapsega seonduvat vastutust või pööraks talle tähelepanu. Armastav suhe mehe ja naise või vanemate ja laste vahel on kingitus ja privileeg. See pole asi, mida saaksime üksteiselt nõuda.
Kui üks pereliige midagi nõuab – kas vastutust, lähedust, tähelepanu, seksi, kohustuste täitmist, koosolemist või austust –, siis on see ühtaegu armastuse nõudmine. See on küll igati õigustatud soov, kuid nõudmisena täiesti absurdne.
Siiski on pereelu nõudmistest tulvil. Mõnikord meil veab ja me saame seda, mida küsime. Palju sagedamini on meie tahtmise hinnaks see, et kaotame kontakti inimesega, keda vajame.
Katse perekondi demokraatlikumaks ümber kujundada on kindlasti tubli samm edasi, kuid seda ettevõtmist ei saa siiski pidada täiesti õnnestunuks. See jätab kõrvale ühe olulise mõõtme, mida on pereliikmete heaoluks ja arenguks vaja – nimelt austuse. Idee kohelda inimesi võrdse austusega on poliitilistes manifestides figureerinud juba paarsada aastat, kuigi vaevalt on seda kunagi tegelikus elus rakendatud. Sama raske on seda ideed üle kanda pereelu konteksti, kuna nii vähe on rollieeskujusid ja selgeid näiteid.
Võrdse
