lapsed kopeerima oma vanemaid üks-ühele.
• Lapsed, keda on koheldud lugupidavalt, kohtlevad ka teisi lugupidavalt,
• Lapsed, kelle eest on hoolitsetud, hoolitsevad ka ise teiste eest.
• Lapsed, kelle isiklikku terviklikkust pole ohtu seatud, ei sea ohtu ka teiste inimeste isiklikku terviklikkust.
Ümberpööratud moel koostööd tegev laps käitub viisil, mis näib vastuhakuna, kuna ta suunab oma käitumise sissepoole. Teda motiveerib aga siiski soov teha koostööd.
Samuti pole sugugi haruldane, et sama pere kaks last teevad koostööd erineval viisil. Sageli üllatab see nii lapsevanemaid kui erialaasjatundjaid, kuna lastel on sama taust ja nad on saanud samasuguse kasvatuse.
Horvaatia põgenikelaagris elav noor ema pöördub psühhosotsiaalset abi pakkuva meeskonna poole, kuna tema seitsmeaastane poeg on võimatu, tõrges, vinguv ja klammerduv ehk teisisõnu, sõnakuulmatu ja pole koostööaldis. Naise väitel on tema teine, kaheteistaastane poeg abivalmis, täiskasvanulik ja koostööaldis. Poisi õpetajate sõnul on poiss endassetõmbunud, kuid taibukas ja püüdlik.
Selle pere elus on toimunud palju keerulisi sündmusi. Naise abikaasa sai poole aasta eest Bosnia rindel surma. Tema pere jäänused on mööda põgenikelaagreid ja asüülitaotlejate keskusi laiali pillutatud. Ema on otsustanud läbielatud kaotustega toime tulla samal moel nagu enamik lapsevanemaid: spontaanselt, soovist säästa oma lapsi, hoiab ta oma leina endas. Ta küll nutab mõnikord, aga ainult üksi olles. Selline armastav ja headest kavatsustest ajendatud käitumine on väga levinud, kuid paraku kahjustab see nii ema kui lapsi.
Vanem poeg teeb emaga koostööd, käitudes nii nagu tema. Poisi elu on kaotanud sära, kuid ta hoiab oma kurbuse endale. Ta käib kühmus selja ja robotliku kõnnakuga, näol kivistunud ilme. Täiskasvanutelt, keda ta kohtab, pälvib ta kaastunnet ja hoolitsust. Tunded, mida ta välja ei näita, kuid mida ta sellegipoolest ema vastu tunneb, annavad neile mõlemale rahu ja jõudu. Minu teooria järgi on siin tegemist otsese koostööga.
Noorem vend teeb samuti koostööd, kuid ümberpööratud moel. Ta käitub risti vastupidi. Ta on ainus pereliige, kes väljendab aktiivselt oma kurbust, meeleheidet, rusutust ja igatsust seltsiliste järele. Ta üritab nähtavaks muuta tundeid, mida ema alla surub. Ema ei suuda aga korraga tunnistada oma tundeid ja olla samas avatud poja tunnetele – selleks on nende emotsioonid liiga sarnased. Ka noorem poeg sooviks teha samamoodi koostööd nagu vanem vend, kuid ta ei suuda end sundida nii käituma. Tema poolenisti lämmatatud ängi väljendused ei ärata täiskasvanutes kaastunnet, vaid puhuvad lõkkele neis endis peituva abitus- ja ärritustunde. Teda ei peeta „suureks ja mõistlikuks“ nagu tema venda, vaid „väikeseks ja üleannetuks“. Kõigi kolme koostöö toimub nende tervise arvelt. Kuid ainult nooremal poisil on varuks võti elutervema pereeluni jõudmiseks. Tema on siin teenäitaja.
Õnneks on ema piisavalt terane ja mõistab, et ta vajab abi. Ta tajub ohumärke ja võtab neid piisavalt tõsiselt, et teistele täiskasvanutele oma probleemist rääkida. Lõpuks tutvustatakse talle samasuguse saatusega naistele mõeldud tugigruppi. Kui ema suudab leppida oma leinaga, saab ta anda ka vanemale pojale võimaluse seda väljendada. Selle tulemusel rahuneb lõppkokkuvõttes ka noorem poeg.
Selliseid ümberpööratud koostöövorme kohtame ka peredes, kus isa on naise ja laste vastu vägivaldne. Sageli matkib üks lastest isa, muutudes väliselt vägivaldseks ja teisi kahjustavaks, ema matkiv laps aga suunab oma vägivaldsuse sissepoole. Niisugused lapsed muutuvad kas väliselt ennasthävitavateks – hakkavad kasutama narkootikume, muutuvad seksuaalselt lodevateks või teevad enesetapukatseid – või on vaiksed ja endassetõmbunud, ei suuda luua isiklikke suhteid ja võtavad enda kanda liiga suure vastutuse teiste inimeste eest. Pange tähele, et paljusid neist käitumisviisidest peetakse ekslikult „hea kasvatuse“ märgiks.
Selleks ajaks, kui niisuguste perede lapsed jõuavad teismeikka, on nende käitumine muutunud juba radikaalselt teistsuguseks. Poisid kipuvad nüüdki kasutama vägivalda, tüdrukud aga harrastavad ennasthävitavat käitumist. Tüdrukud võtavad sageli eeskuju emast ja teevad seetõttu koostööd tema ennasthävitava käitumismudeli järgi. Ent lähemal vaatlusel võib selguda, et tegelikult on kõik lapsed hakanud oma vanematega teistmoodi suhtlema. See kehtib nii suhtlemise iseloomu kui kvaliteedi kohta.
Järgnev ülevaade aitab paremini aru saada otsesest ja ümberpööratud matkimisest ehk koostööst.
• Lapsed, keda on kritiseeritud, muutuvad ka ise kas teiste või iseenda suhtes kriitilisteks.
• Lapsed, kes kasvavad üles vägivaldses kodus, muutuvad kas vägivaldseteks või ennasthävitavateks.
• Lapsed, kes kasvavad üles emotsionaalselt vaoshoitud perekonnas, muutuvad kas väga vaikseteks või väga jutukateks.
• Lapsed, kes kogevad füüsilist või seksuaalset vägivalda, muutuvad kas liialdustesse kalduvateks ja ennasthävitavateks või liialdustesse kalduvateks ja vägivaldseteks.
Minu hinnangul kasutavad lapsed, kes on kokku puutunud oma vanemate destruktiivse käitumisega, umbes pooltel kordadel ümberpööratud koostööd. Ülejäänud kordadel teevad nad otsest koostööd, mistõttu neid peetakse „probleemseteks“. Ma mainin selle ära, rõhutamaks tõsiasja, et meil kõigil on oma põhjused, miks me käitume just nii, nagu me käitume. Me kõik oleme jõudnud oma kahjustavate/ennastkahjustavate käitumismaneerideni ise seda tahtmata.
Paljud täiskasvanud käituvad viisil, mida nad peavad armastavaks ja hoolitsevaks, kuid mis seda tegelikult ei ole. On ka selliseid täiskasvanuid, kel on kavatsus käituda armastavalt, kuid pelgast kavatsusest jääb väheks. Varem, kui perekond kujutas endast autokraatlikku võimustruktuuri, oli vanematel kergem laste kompetentsust alla suruda. Õnneks on see nüüd tunduvalt raskem – lapsed ja noored on enesekindlamateks muutunud, vanemad on paindlikumad ning ühiskond tervikuna on hakanud iga konkreetse lapse heaolu tõsiselt võtma.
Isiklik terviklikkus
Mõiste „isiklik terviklikkus“ all mõtlen ma füüsilist ja vaimset terviklikkust ja rikkumatust. Isiklikust terviklikkusest rääkides puutume kokku ka identiteedi, piiride ja isiklike vajaduste küsimustega. Enamikul juhtudel ei ole lastel vanematega suheldes võimalik oma isiklikku terviklikkust kaitsta. Sellega ei taha ma siiski väita, nagu ei suudaks nad seda üldse kuidagi teha; tegelikult saavad lapsed üsna suures ulatuses oma piire kehtestada. Ma väidan, et juhul, kui laste vajadused lähevad nende vanemate omadega vastuollu, jätavad lapsed sageli oma vajadused unarusse. Nad pigem teevad koostööd kui mõtlevad enda peale.
Siinkohal on sobiv näide intsest. Laste või kasulaste seksuaalne kuritarvitamine isa või ema poolt on lapse füüsilise ja psüühilise terviklikkuse räige rikkumine. Kui intsestiohvrid kirjeldavad tundeid, mis neid rünnaku ajal valdasid, ütlevad nad sageli, et teadsid, et toimuv on ülimalt vale, ning et nad üritasid end verbaalselt ja mitteverbaalselt kaitsta. Armastav täiskasvanu ei suuda selliseid lugusid kuuldes ettegi kujutada olukorda, milles üks teine täiskasvanu oleks võimeline jääma kurdiks lapse palvetele rünnak lõpetada. Seega on kõik intsestiohvrid koostöö tegemise nimel loobunud oma piiridest. Enamgi veel – ähvarduste või manipuleerimise peale annavad intsestiohvrid kurjategijale lubaduse juhtunu ainult enda teada hoida. Mõnikord kestab kuulekas vaikimine aastaid, vahel terve elu.
Ilmselgelt on see ennastkahjustav reaktsioon ebaõiglusele, mida ühiskond ei pea mitte ainult seadusevastaseks, vaid ka moraalselt ülimalt laiduväärseks. Pole vaja kuigi head fantaasiat, et kujutleda, kuidas vaiksed ja ennasthävitavad lapsed käituvad elus ette tulevate mõõdukamate ülekohtuvormide puhul – ehk siis kõige selle puhul,
