Vardis on haavatud,” lausus ser Rodrik tõsisel häälel.
Catelynile polnud vaja seda öelda; tal olid endal silmad peas ja ta nägi heledat vereniret, mis mööda rüütli kätt voolas, märga läiget küünarnukiliite sisemuses. Iga tõrje oli nüüd pisut aeglasem ja pisut madalam kui eelmine. Ser Vardis pööras külje vaenlase poole, püüdes lööke mõõga asemel kilbiga tõrjuda, kuid Bronn lipsas tema vastasküljele, kärmelt nagu kass. Tundus, nagu oleks rändsõdur jõudu juurde saanud. Tema löögid hakkasid nüüd jälgi jätma. Sügavad läikivad reiad valendasid üle kogu rüütli turvise – tema paremal reiel, nokaga kiivril, risti-rästi rinnaplaadil, üks pikk sälk tema soomuskrae esisel. Kuu ja pistrikuga rondell ser Vardise parema käsivarre kohal oli puhtalt pooleks raiutud ja ripendas rihma otsas. Pealtvaatajad kuulsid tema hingeldamist, mis kähinal läbi näokatte õhuaukude tungis.
Olgugi kõrkusest pimestatud, mõistsid isegi Oru rüütlid ja isandad, mis seal all aias sünnib, kuid Catelyni õde ei mõistnud seda. „Küllalt, ser Vardis!” hõikas emand Lysa alla. „Tehke talle nüüd lõpp, mu lapsuke hakkab ära väsima.”
Ja ser Vardis Egeni auks olgu öeldud, et ta jäi oma emanda käsule truuks – kuni viimase hetkeni. Ühel hetkel vaarus ta tagasi, oma räsitud kilbi taga poolküürus; järgmisel hetkel ta ründas. See äkiline sõge sööst tabas Bronni ootamatult. Ser Vardis paiskus talle otsa ja virutas rändsõdurile kilbiservaga näkku. Bronn oleks peaaegu – peaaegu – tasakaalu kaotanud… ta vaarus tahapoole, komistas ühe kivi otsa ja haaras nutvast naisest kinni, et mitte kukkuda. Kilbi kõrvale heitnud, sööstis ser Vardis talle järele, mõõk kahe käega üles tõstetud. Tema parem käsi oli nüüd küünarnukist sõrmedeni verine, kuid tema viimane metsik löök oleks Bronni kaelast nabani lõhki raiunud… kui rändsõdur oleks seda ootama jäänud.
Kuid Bronn nõksatas tagasi. Jon Arryni kaunilt graveeritud hõbedane mõõk põrkas nutva naise marmorküünarnukilt tagasi ja murdus kolmandiku kõrguselt pooleks. Bronn surus õla vastu raidkuju selga. Alyssa Arryni luitunud raidkuju vankus ja langes vägeva mürina saatel maha ja ser Vardis Egen jäi selle alla.
Silmapilgu pärast oli Bronn tema juures ja lõi purunenud rondeeli jäänused jalaga kõrvale, paljastades nõrga koha käsivarre ja rinnaplaadi vahel. Ser Vardis lamas nutva naise murdunud torso alla kiilutuna külili maas. Catelyn kuulis rüütli ägamist, kui rändsõdur mõõga kahe käega üles tõstis ja selle siis kogu oma kehajõuga läbi vastase roiete surus. Ser Vardis Egen vappus ja jäi liikumatuks.
Kotkapesa kohal lasus vaikus. Bronn kiskus endal poolkiivri peast ja lasi sellel rohule kukkuda. Kohas, kuhu kilp oli teda tabanud, oli ta huul verine ja lõhki ja tema süsimustad juuksed olid higist läbimärjad. Ta sülitas suust ühe murdunud hamba.
„Kas see on nüüd läbi, ema?” küsis Kotkapesa isand.
Ei, tahtis Catelyn talle öelda, nüüd kõik alles algab.
„Jah,” vastas Lysa mornilt, hääl sama külm ja elutu nagu tema relvasalga pealik.
„Kas ma võin nüüd selle väikese mehe lendama saata?”
Tyrion Lannister tõusis aia vastasküljel püsti. „Seda väikest meest küll mitte,” ütles ta. „See väike mees sõidab koos kaalikatega tõstukis alla, olge te ette tänatud.”
„Kui te eeldate…” alustas Lysa.
„Ma eeldan, et Arrynite koda mäletab oma tunnuslauset,” sõnas Paharet. „Kõrge kui au.”
„Sa lubasid, et ma võin ta lendama saata!” kriiskas Kotkapesa isand oma emale. Ta hakkas värisema.
Emand Lysa nägu õhetas raevust. „Jumalad arvasid heaks ta süütuks tunnistada, laps. Meil ei jää muud üle, kui ta vabaks lasta.” Ta kergitas häält. „Valvurid. Viige aulik isand Lannister ja tema… tööriist mu silma alt minema. Saatke nad Verise Väravani ja laske nad vabaks. Hoolitsege selle eest, et nad saaksid hobused ja Kolmjõeni jõudmiseks vajaliku moona, ja vaadake, et neile kõik nende asjad ja relvad tagasi antaks. Neid läheb neil maanteel tarvis.”
„Maanteel,” kordas Tyrion Lannister. Lysa lubas endale kerge rahuloleva naeratuse. See on teistmoodi surmaotsus, mõistis Catelyn. Tyrion Lannister sai sellest kahtlemata samuti aru. Ometi tegi kääbus emand Arrynile pilkava kummarduse. „Sündigu nõnda, mu emand,” ütles ta. „Tee peaks meile tuttav olema.”
JON
„Te olete sama lootusetud nagu kõik poisid, keda ma elu jooksul õpetanud olen,” kuulutas ser Alliser Thorne, kui nad kõik olid õuele kogunenud. „Teie käed on loodud sõnnikulabidate, mitte mõõkade jaoks, ja kui see minu teha oleks, läheksite te kogu kambaga sigu karjatama. Aga eile õhtul sain ma kuulda, et Gueren tuleb mööda kuningateed siiapoole, kaasas viis uut poissi. Mõni neist on ehk rohkem väärt kui koera kusi. Et nende jaoks ruumi teha, otsustasin ma kaheksa tükki teie seast ülempealiku käsutusse anda ja las ta siis teeb teiega, mida heaks arvab.” Ta hakkas ükshaaval nimesid hõikama. „Kärnkonn. Kivipea. Tarvas. Armuhull. Vistrik. Ahv. Ser Logard.” Viimasena vaatas ta Joni poole. „Ja Sohik.”
Pyp huilatas ja viskas oma mõõga õhku. Ser Alliser naelutas ta oma roomajapilguga paigale. „Teie kohta hakatakse nüüd ütlema „Öise Vahtkonna mehed”, aga te olete suuremad lollpead kui Kometimängija Ahv siin, kui seda uskuma jääte. Te olete ikka veel nolgid, rohelised ja suvelõhn küljes, ja kui talv tuleb, kõngete te nagu kärbsed.” Ja nende sõnadega lahkus ser Alliser Thorne nende juurest.
Teised poisid kogunesid nende kaheksa ümber, kelle nimed välja oli hõigatud, naerdes ja kirudes ja neid õnnitledes. Halder laksas Kärnkonnale mõõgaga lapiti vastu tagumikku ja hüüdis: „Kärnkonn Öisest Vahtkonnast!” Pasundades, et must vend vajab hobust, kargas Pyp Grenni turjale ja nad lendasid käkaskaela maha, veerlesid ja huilgasid ja togisid teineteist. Dareon tormas relvakotta ja tuli sealt tagasi, kaasas lähker haput punast veini. Nad andsid seda käest kätte, irvitades ise nagu tolvanid, Jon Samwell aga märkas Tarlyt, kes seisis üksinda hoovinurgas kidura kuivanud puu all. Jon ulatas talle lähkri. „Lonks veini?”
Sam raputas pead. „Tänan, ei, Jon.”
„On sinuga kõik korras?”
„On küll, ausalt,” valetas paks poiss. „Mul on kõigi teie pärast väga hea meel.” Tema ümmargune nägu värahtas, kui ta naeratuse näole manas. „Ükskord saab sinust Esimene Maakuulaja, nagu su onu oli.”
„On,” parandas Jon teda. Ta keeldus tunnistamast, et Benjen Stark on surnud. Enne kui ta midagi rohkem öelda jõudis, hõikas Halder: „Kavatsed kõik ise ära juua või?” Pyp haaras tal lähkri käest ja kargles naerdes eemale. Kui Grenn tal käest kinni rabas, pigistas Pyp lähkrit ja peenike punane juga pritsis Jonile näkku. Halder pistis hea veini raiskamist nähes ulguma. Jon puristas ja ühines kähmlusega. Matthar ja Jeren ronisid müürile ja hakkasid teisi lumepallidega loopima.
Kui Jon ennast lõpuks lahti rebis, juuksed lumised ja ülekuub veiniplekke täis, polnud Samwell Tarlyt enam näha.
Samal õhtul valmistas Hobb Kolmsõrm poistele piduliku sündmuse puhuks erilise õhtusöögi. Kui Jon söögisaali jõudis, juhatas kojaülem ise ta kolde juurde pingile istuma. Vanemad mehed patsutasid talle õlale, kui ta neist mööda läks. Kaheksale peatsele vennale pakuti piduroaks restil küüslaugu ja ürtidega küpsetatud ning mündivõrsetega garneeritud lambaliha ja selle juurde kollast naeriputru ohtra võiga. „Ülempealiku enda laualt,” teadustas Bowen Marsh. Lauale toodi
