noorpaar. Ta oli tülitsenud mehega vaid korra, pärast esimest abieluaastat ja kaht enam-vähem sugulist toimetamist. Juudit oli kaua mõelnud, kuidas küsida mehelt, kas too on käinud arstil või vähemalt mõne ravitseja juures. Lause potsatas keset õhtusöömaaega ja Nelsoni kotlette. Mees oli jahmunud, ta pani kahvli ja seejärel noa käest, aga jätkas mälumist. Kastmekausis virvendas vaikus, mees nihutas kompotilusikat. „Aga mille jaoks? Mul pole ju midagi viga.”
„Sa pole ju normaalne!”
Tool kukkus põrandale, vineer kriipis lauda ning Juudit jooksis magamistuppa, sulges enda järel ukse ja lükkas tooli lingi alla.
Arstirohtusid hoiti kummutisahtlis, aga sealt ei leidnud ta peale Hufelandi köhapulbri midagi. Ta kallas kõik suhu ja tänas jumalat, et Johan oli koos abikaasaga sugulaste juures.
Mees koputas ukse taga.
„Kallis, tee lahti. Teeme selgeks, mis sul on.”
„Sa tuled minuga arsti juurde.”
„Kas sul on midagi viga?”
„Sa pole ju mees!”
„Kallis, mul on tunne, et sa oled hüsteeriline.”
Mehe hääl oli kannatlik. Ta rääkis aeglaselt, et läheb segab oma naisele klaasi suhkruvett, nagu mamma oli alati teinud, kui nad olid väiksed ja ärkasid luupainajate peale. See rahustab. Seejärel on vaja mõelda, kas Juudit ei peaks mitte närviarstile minema.
Juudit pani ise Greiffenhageni erakliinikus aja kinni. Doktor Otto Greiffenhagenist teati rääkida, et tegu on pädeva meestearstiga ja et tema kliinik on kindlasti linna moodsaim. Kui sealt abi ei saa, ei saa seda kusagilt. Juudit rääkis vastuvõtul katkendlikult, neelatades ja kähisedes oma murest.
Doktor ohkas.
„Võib-olla peaksite mõlemad minu juurde tulema. Koos. Teie mees võib muidugi ka üksi tulla.”
Juudit tõusis, et lahkuda.
„Armas proua, loomulikult on olemas erinevaid preparaate. Näituseks võib abi olla Testovironi ampullidest. Kõigepealt pean siiski teie abikaasa läbi vaatama.”
Kuid Juuditil ei õnnestunudki saada oma meest Greiffenhageni vastuvõtule, ei saanud Testovironi ega ka midagi muud, isegi mitte esimest lennusõitu. Üsna pea jättis ta minemata inglise keele vestlustundidesse, ja varsti ka kihluse ajal päevaplaani lisatud prantsuse keelde. Toona oli ta arvanud, et lenduri naisele tuleb kosmopoliitse keeleoskuse arendamine kasuks.
Juba kaugelt kostis sauna ree nagin ja nõtkumine: Edgar saabus suure mühinaga oma linnaafääridelt. Kui regi pidama jääb, hakatakse kohe, rind kummis, sakslastest rääkima. Teadsin seda ja hoidsin targu oma suuvärgi koomal. Hommikul olin justkui muuseas ette pannud, et lähme käime Rosalie juures, olin neil aidanud siga tappa ja teadsin, et Edgarile oli frikadellisupp mokkamööda, nüüd võiks seda teha, aga ta oli vist juba emalt teada saanud, kes külla tuleb. Edgar ütles ei ja läks oma teed. Tädipoja suhtumine oma naisesse polnud ainus asi, mis mind tema juures vihastas. Hobustest ei mõistnud ta mõhkugi, sellepärast läksin talle välja vastu; rakmed pidin ikkagi mina ära võtma. Mu ruun oli väsinud, ta sõõrmed aurasid, kiirus oli ilmselgelt olnud liiga suur. Nagu ikka oli Edgar unustanud kaeru panna, peakotis oli neid paar liitrit alles, vähemalt oli eelmisel õhtul reele kuhjatud põlluheinast osa kadunud. Sellegipoolest jätsin tädipoja reipale tervitusele vastamata. Ta jäi poole sammu pealt seisma, lumi krudises ebakindlalt jalgade all. Ma ei teinud seda märkamagi, viisin hoopis ruuna talli, keskendusin lumekamakate eemaldamisele kapjadest ja harjasin näljast aukus külgi, mis tal alati kõige rohkem kihelesid. Edgar järgnes mulle, tümistas viltsaabastega, et mu tähelepanu köita. Miski oli tädipojal ilmselgelt südamel. Aga vaevalt, et ta uudised olid seotud heintega, ma ei tundnudki suuremat huvi, sest olukord oli üsna hull. Leonida oli lubanud, et talveks jätkub heina kahekümne saadu jagu, kuid juba nüüd pidi neid õlgedega segama, kuigi mu ruunamolu neelud käisid timuti järele. Armi talu tallis polnud asjad sugugi paremal järjel, sakslaste suured hobused olid küla loomad kõhnaks söönud ja vaevalt et Edgar oma reisidel kusagilt lisa oleks hankinud, kui ma just ema selles asjas oma nõusse ei saa. Ema aga ei palunud kunagi Edgarilt midagi. Kohe, kui kodukohta tagasi jõudsime, tormas Edgar mamma juurde, keda oli ilmselgelt igatsenud. Ema naeratus läikis nagu rasvatatud panni põhi ja Edgar paistis tundvat kergendust, nähes oma mammat Rosalie hoole all. Pealegi õnnestus tal veenda Leonidat ja ema, et nad tema tagasituleku salajas hoiaksid – teistele ikka veel ei kõssugi, kaasa arvatud Edgari naisele. Ema arust oli võimalik, et kui Edgar küla peal ära tuntakse, võetakse ta kinni kui kommunist, sellest ma küll aru ei saaud, sest kommunistid ei teinud nõukogude korra ajal selliste õnnetukestega nagu Simsoni talu mingit tegemist. Sellest sain aru, et tädipoeg tahtis maha salata Punaarmeest ärakargamise, aga milles nüüd siis asi oli? Küla peal liikus teisigi Punaarmee desertööre ja meie, Staffanil käinud, olime ju bolševikega võidelnud. Ema ei tahtnud muidugi meid kumbagi rindele lasta ja tema närvid olid nõnda nõrgad, et ma ei jaksanud tema hirmupisaratele vastu panna. Ta oli alati nii rõõmus, kui Edgar oma mammakest vaatamas käis, ja hakkas kohe puljongi jaoks soolaliha praadima või midagi muud maitsvat lauale otsima. Sellegipoolest ei uskunud ma, et Edgar endale asja ees, teist taga uued isikuandmed välja sahkerdas. Tädipoja uus nimi, Fürst, oli sobivalt saksapärane, kena nagu kunstsiidist pluus, minu suus muutus see Vorstiks ja tekitas jälle kahtluse, et tädipojal on mingit saladus. Rosalie kaalus, kas saata sõnum Edgari naisele, aga Edgar keelas selle ära, seejärel ema ja teiste sabas ka Leonida. Mida rohkem aega Edgari tagasitulekust mööda läks, seda raskem tundus Juuditile asjast rääkida.
Tädipoeg kobistas ikka veel mu selja taga. Mul polnud kiiret kuhugi, patsutasin talli hämaruses oma ruuna talvekarva külgi.
„Kas sa ei küsigi, kuidas läks,” kohmas ta, krabistas kotis lehtedega ega läbenud oodata, et läheksime tallist tuppa, vaid hakkas tormilaterna valgel vesiste silmadega lugema, kuidas Tallinnas lasti vabaks kakssada kuus poliitilist vangi ja et see oli Eesti kindralkomissari jõulukink nendele süütutele naistele ja lastele, kes olid pärast pere ülalpidaja vangistamist raskustesse sattunud. Tädipoja hääles oli tähtsust, kahvatusinistes silmades rohkem värvi.
„Kas sa kuuled? Kas mõni teine suhtuks oma vastaste peredesse nõnda leebelt? Või on su mõtted jälle oma pinutaguse juures?”
Enne kui meenus, et mul polnud kavas Edgariga rääkida, olin juba nõustuvalt mörisenud. Vaatamata oma tegemistele polnud Edgar suutnud Simsonite eluolu kuidagi parandada. Isast polnud midagi kuulda, Simsonite põllud olid ikka veel valedes kätes. Mind ei lasta neile kartulit panema, kuigi juba kolmandat aastat kasvanud ristikust oli jäänud mulda korralikult lämmastikku, kartulile just paras. Sakslased olid tubaka kasvatamise ära keelanud ning ega Rosalielgi polnud võimalik kusagilt tubakataimi hankida, aga Armi talu maadelt aeti vähemalt minema bolševikega tulnud vusserdajad ja konfiskeeritud põllulapid kuulusid jälle algsetele omanikele. Käisin ja pritsisin Armide viljapuid Estoleumiga, olin keelitanud seda aegsasti varuma. Rosalie isa oli vihje eest tänulik, Akslile olin ma nagu oma poeg. Olin talle öelnud, et Estoleum on parem kui pariisi roheline, tänu sellele jagub õunu ka turule, aga see oli ka kõik, mida Simsoni talu noorperemees oma mõrsja heaks teha sai, omaenda majapidamise heaks ei suutnud ma sedagi. Need asjad vaevasid mind väga. Edgar polnud kunagi maatööde peale mihkel olnud, kuigi hommikune lüpsisoe, nõrkadele kopsudele sobiv piim kõlbas juua küll.
Ta luges lehti edasi ja ma tegin oma tallitöid, sõda polnud tädipoega üldse muutnud. „Meil kõigil on veel meeles, milliste metslastena kujutas bolševike propaganda Saksa natsionaalsotsialiste ja nende Juhti. Tegu polnudki justkui inimestega.” Edgari hääl kerkis, ta tahtis, et ma kuulaksin.
