inimene kõige kallim vara.” Mu ruuna kõrvad liikusid.
„Aitab küll,” ütlesin. „Sa ajad hobusele hirmu peale.”
„Roland, kas sa ei pane tähele, et kindralkomissar on leidnud just õiged sõnad selle jaoks, mida rahvas igatseb?”
Ma ei vastanud, viha oli mind soolasambaks muutmas. Arvasin, et tädipojal on fritsude maine poleerimiseks omad põhjused, võibolla soovis ta, et ma tema sahkerdamistes kaasa lööksin. Aga mida ta täpsemalt tahtis ja miks? Mäletasin hästi, kuidas Edgar istus saunas, kõrvad lidus, kui Punaarmee taganes ja ümbruskond oli tihedalt täis surmahirmus peitu pugenud hävituspataljoni mehi ja nende sabas täristavaid sakslasi. Omakaitsest eraldati eriüksused, kes tormasid koos teistega siia-sinna, kuusikud suitsesid püssirohuvines. Siis märkasingi kaht meest meie sauna lähedal ringi tuhnimas. Tundsin neis kohe ära tšekistid, kes teiste hulgas Rohelise Kapteni rühma ümber piirasid, tundsin nad ära, sest siis oli olnud minu vahikord ja ma olin neid nägusid sedasi vahtinud, et need ei lähe mul kunagi meelest. Toona oli nad mu käest pääsenud, teist korda mitte. Kui Edgar märkas õuel lamavate surnukehade alla tekkivaid laike, tõstis ta käe suu ette ja nägi välja täpselt samamoodi nagu poisist peast, kui esimest korda oma silmaga tapetud siga tunnistas. Ta oli just meile toodud; tädi Alviine oli saatnud oma poja maale kosuma, kui Edgari isa suri difteeriasse ja poisi kehvveresus kõigile muret tegi. Edgar oli minestanud. Mina ja isa olime siis kindlad, et selline memmekas maal küll hakkama ei saa. Aga läks teisiti, mu ema hõlma all sai ta kenasti hakkama. Ema oli omakorda saanud seltsiks kauaigatsetud teise lapse, kaks ebahaiget leidsid teineteist. Meil oli maal selle kohta teine sõna ja see oli laiskus.
Kui Edgar kahe surnukeha vaatepildist toibus, ilmutas ta üllatavat toimekust ja ütles, et ta aitab laibad ära toimetada. Ma kahtlesin, kas ta saab ikka ülesandega hakkama, aga me tõstsime surnud vankrile ja Edgar viis nad kuhugi ära. Tagasi tuli ta järgmisel päeval, põskedel lipitsevalt libe ja halvasti varjatud naeratus. Seni kuni metsad rahunesid, polnud tal linna enam kiiret. Võimalik, et tädipoeg oli mõelnud nende kahe surnu abil välja sobiva loo, tänu millele jäeti meid rahule. Ajapikku võivad sakslased siiski imeks panna, et mida me, Soomes koolitatud nuhid, seal metsas õige kükitame, aga võimalik, et Edgar oli jõudnud sakslastega juba mingile kokkuleppele, nii et meil polnud vaja peljata. Võib-olla oli nüüd õige hetk küsida, mis kasu ta sellest sakslastega sahkerdamisest saab. Siiski tundus võimatu pärima hakata. Kui ma Edgari asjade vastu huvi üles näitaksin, valmistaks see talle suurt rõõmu, ja ma ei tahtnud näha tema meelitatud sihverplaati. Märkasin, et ohjad olid sõlmes, harutasin sõlme lahti, läksin tuppa, leidsin rasvanööri ja naaskli, et liitekohta teha. Katsusin mädinahka, rakmed vajasid määrimist, ja sellest mõeldes tundsin igatsust põldude järele, tundsin enda kasutust. Nii kaua kuni fritsud pole suutelised bolševike varastatud maatükke tagasi andma ja tooma tagasi inimesi, pole neil minu silmis mingit väärtust, öelgu tädipoeg mida tahes. Mulle meenus jälle tubakapõld, kuhu mingi punane mölakas oli teab mille tarvis kemmergupasa laiali kallanud, ja sovhoosi hobune, kelle küljed olid näljast nii aukus, et ma ei saanud aru, kuidas ta jaksas vankrit vedada. Edgar ei pannud selliseid asju tähele, rikutud tubakapõllu ääres märkas ta ka ainult haisu. Põld oli olnud meie maa peal, Simsonite talu maal, ja see hobune oli minu hobune, kelle kõrvade küljes olid läikinud põllumajandusnäitustelt korduvalt saadud sinised lindid. Oleksin oma hobuse ükskõik kus ära tundnud ja tema tundis mind, aga me pidime jätma rikutud põllu, laskma hobusel minna.
Edgar tuli mu järel tuppa, süütas lambi, hõõrudes enne kuplist pisut tahma maha, ja jätkas valjusti lugemist kohast, kus tal tallis pooleli oli jäänud. Kas ta tahtis, et just nimelt mina tema tegemised heaks kiidaksin? Midagi ta soovis, midagi ta tahtis, aga mida?
„Sa ei kuula,” noomis Edgar.
„Mida sa tahad?”
„Et me hakkaksime mõtlema, mis elus edasi saab.”
„Mis see kindralkomissar siia puutub?”
„Sa pead endale uued dokumendid hankima, nagu kõik teisedki. Selle kohta on antud käsk. Ma võin aidata.”
„Kuule, Vorst, sinu nõu mul küll tarvis ei lähe.”
„Mammale oleks väga vastumeelt, kui ma sul silma peal ei hoia.”
See mõte ajas mind naerma. Edgar oli muutunud ninakaks.
„Sa sobiksid hästi politseisse. Praegu on kasulik nende ridadesse astuda, seal on hädasti uusi mehi vaja,” ütles Edgar.
„See pole minu jaoks.”
„Roland, plats on bolševikest puhas. Töö on kerge ja sa ei pea Saksa armeesse minema. Kas sa just sellepärast siin ei istu? Mida sa veel loodad?”
Mulle jõudis lõpuks pärale, milles oli asi. Kõige rohkem lihaseid ja püssirohtu nõudnud ajajärk oli möödas, meie politseijõudude ridades haigutas tühjus ja Edgar nägi, et tema hetk on koitnud. Vaatasin teda ja nägin, kuidas ta pilgus läikis ahnus: nii baltisaksa parunid, bolševikud kui ka vabariigi juhtkond olid läinud, tühjad juhikohad ainult ootasid teda. Sellepärast oligi siis tädipoeg nii tähtsust täis, seda ta siis enda sees hoidiski. Tädipoeg oli alati pidanud saksasid teistest paremaks, imetlenud Berliinist toodud jalgrattaid, sattunud vaimustusse kaugnägemise aparaadist ja väänanud nii mõnigi kord oma sõnajärge saksapärasemaks. Ikkagi ei taibanud ma, miks ta mulle oma kavatsustest rääkis. Mida oskaksin mina tema plaanide peale kosta? Tartusse gümnaasiumi ja ülikooli saadetud Edgaril oli ilma minutagi küllaga võimalusi. Mulle meenus, kuidas ta vaheaegadel uhkelt õues patseeris. Kui Edgar tahtis tellida Berliinist raamatuid lennundusest, saksa lennuässade ja lennukite pilte, leidis ema alati mõned kroonid, ning sel ajal, kui teised heina tegid, puhkas nõrkusehoo käes kannatav ema toas ja Edgar istus ta sängi veerel, rääkides õhusõitudest ja Ernst Udeti vigurlendudest, kuigi maal peeti sellist käitumist imelikuks. Ema ja Edgar, võta üks ja viska teist. Kumbki ei tahtnud mu arvamust kuulda, aga ometi pidin mõlema eest hoolt kandma. Soovisin juba, et Edgar läheks oma karjääri tegema, kannaks ise enda eest hoolt.
„Mine ise politseisse, miks seal mind veel vaja on,” kähvasin.
„Tahan, et sa tuleksid minuga kaasa, ühiste aegade nimel. Et sa saaksid hea võimaluse uuesti alustada.”
„Sa Vorst muretsed kangesti mu tegemiste pärast, aga miks sa ise oma naise juures pole? Või oled leidnud uue kallima, kellest on manöövritel rohkem kasu?”
„Mõtlesin, et sean kõigepealt oma elu rööbastele. Siis naisel lihtsam küüti hüpata. Kui elujärg paigas. Vaata, tal on alati olnud palju nõudmisi.”
Hakkasin naerma, Edgari hääl läks ägedaks, aga ta hammustas oma ägeduse pooleks, kõrisõlm käis üles ja alla, kuni jäi paigale. Edgar pööras näo ära ja ütles:
„Tule lihtsalt kaasa. Sõpruse nimel.”
„Oled oma kavatsusest emale rääkinud?” küsisin.
„Alles siis, kui kõik on kindel. Ma ei taha, et mamma tühje lootusi hellitab.”
Edgar tõstis jälle häält. „Me ei saa lõputult siin Leonida saunas passida. Ma andsin juba teada, et mul on politsei jaoks käepärast sobiv, vastava koolitusega mees. Sina. Sind on vaja. Eestil on sind vaja!”
Otsustasin, et lähen tagasi talli, joodan õige ruuna. Lootsin, et Edgar ei tule järele. Mul olid omad plaanid, kuigi tädipoeg arvas teisiti. Ma kogusin oma ülestähendusi edasi, korrastasin neid, ja kui mõne eesti mehega kokku juhtusin, korjasin andmeid juurde ega unustanud Edgari jutu põhjal tehtud järeldusi. Kavatsesin minna tööle kas Tallinna sadamasse või Tartusse raudteele
