style="font-size:15px;"> „Tati… ee, vabandust, tutimütsi pärast.”
„Ma arvan, et me peaksime sellel tarkpeal rohkem silma peal hoidma. Või mes sa arvad, Helge?”
„Ma arvan, et sul on õigus, Hallgeir,” ütles teine mees ja näppis oma rippvuntsi. „Pealegi ei kutsuta seda enam Vahtkonna salateenistuseks. Selle nimi on Secret Garden. Vabandust, parandus: kui salateenistus olemas oleks, oleks sel nüüd nimeks Secret Garden.”
„Täpipealt,” ütles rõngasvunts. „Aga see on salajane, seega ära kõssa sellest kellelegi. Ja pea meeles, et me pole öelnud ühtki sõna selle kohta, et töötame Secret Gardenis. Või mes, Helge?”
„Ma pole piuksu kah kuulnud, Hallgeir. Sest see on Secret Gardeni esimene reegel. Me ei ütle sõnagagi, et me seal töötame. Vabandust, parandus: Nad ei kõssagi, et nad seal töötavad. Aga ka see on salajane, said aru?”
„Sain aru, Helge.”
„Ma ei räägi sinuga, vaid selle tsiviilisikuga, Hallgeir.”
„Sain aru,” ütles pangadirektor Tor. „Kas te olete teada saanud, mis juhtus?”
„See on salajane,” vastas Helge. „Nii see, mis juhtus, kui ka see, kas me oleme sellest teada saanud.”
Samal hetkel avanes uks ja kuningas astus sisse. Helge ja Hallgeir hüppasid valveseisangusse.
„Tere hommikust, kaardiväelased.”
„Tere hommikust, Teie Kuninglik Kõrgus. Loodetavasti oli hommikusöök maitsev.”
„Tjah, pošeeritud munad läbiklopitud faasaniseljaga röstitud näkileival. Aga mul on kõht täis, hambad pestud ja ma olen valmis vaatama, kes aitab meil kulla üles leida.”
Rõngasvunts pani toas tuled kustu ja rippvunts käivitas projektori. Seinale ilmus pilt pikka kasvu mehest, kelle näos laius suur arm.
„Esimene valik on see mees. Tema nimi on Harry ja ta on esmaklassiline uurija. Kahjuks ei viibi ta hetkel riigis.”
„Räägitakse, et ta on Hong Kongis ja suitsetab oopiumi. Halb harjumus, Teie Kõrgus.”
„Jah, see ta tõepoolest on. Siis on meil selline naine …”
Pilt seinal kujutas piitspeenikest mustajuukselist naist. Ühes jalas oli tal rulluisk.
„Tema nimi on Raspa ja ta oskab nähtavasti ajas rännata. Me mõtlesime, et kui ta rändaks tagasi röövile eelnenud päeva, siis võiks ta ju lihtsalt kullakangi kindlamasse kohta viia.”
„Kahjuks ei ole keegi teda juba kaua näinud. Keegi teadis rääkida, et ta on ajas ja ruumis kaduma läinud umbes Prantsuse revolutsiooni ajal.”
„Ja siis veel see mees …”
Pilt seinal oli hägune. Seal oli näha kõrget maja, mille ees paistis midagi rohelist.
„Pildi on teinud amatöör. Aga see on ainuke pilt mehest, kellel olevat supervõimed. Ta võib muutuda inimkonnaks, kes suudab hüpata kümne meetri kõrgusele ja sirutada välja veel vähemalt sama pika keele. Me mõtlesime, et ta saaks kulla tagasi napsata. Kahjuks ei tea me, kes ta on või kus ta viibib.”
„Aga me uurime selle kindlasti välja, kui Teie Kõrgus seda soovib.”
Vaikus.
„Teie Kõrgus?”
Kostis tasast norskamist.
Rippvunts pani tuled põlema.
Kuningas ärkas võpatusega. „Kes ma olen? Kus ma olen? Ega ometi Austrias!? Palun mitte Ida-…”
„Kelle me Norrat päästma valime, Teie Kõrgus?”
„Norrat päästma, jaa!” Kuningas tõstis nimetissõrme. „Rahvas, sellel maal leidub vaid üks inimene, kes saab Norra päästa.”
„Ainult üks, Teie Kõrgus?”
Kuningas tõstis veel kaks sõrme. „Või siis kolm. Tegelikult on neid kolm. Ja te peate nendega juba täna ühendust võtma.”
„Ja mis on neis kolmes nii erilist, et Teie Kõrgus arvab, et nad suudavad Norra päästa?”
„Need kolm päästsid maailma suurest kuuinvasioonist.”
„Ee… mis invasioonist?”
„Te ei mäleta seda, sest te olite hüpnotiseeritud nagu ülejäänud Norragi. See on pikk lugu, aga see on tõsi, uskuge mind. Ma olin nendega koos ja nad päästsid maailma.”
„Kes nad on? Salajased superagendid? Ülitreenitud superkangelased? Norra jääkeeglimeeskond?”
Kuningas tõusis toolilt püsti, kõndis akna juurde ja kõõlus kandadel, samal ajal kui ta juba teist korda oma riigi pealinna vaatas. Inimesed käitusid endiselt täiesti tavaliselt. Aga see ei kesta kaua. Mitte siis, kui kullarööv avastatakse. Ja see juhtub järgmisel nädalal, kui Maailmapank inspekteerima tuleb. Ida-Austria. Oh sa mu meie!
„Doktor Viktor Proktor,” vastas kuningas. „Ja Lise ja Bulle.”
Kolmas peatükk
Suur värbamine
Kell oli täpselt kuusteist minutit kolm läbi pärast lõunat, kui Hallgeir (rõngasvuntsiga salavahtkondlane) ja Helge (rippvuntsiga sama salajane vahtkondlane) helistasid Oslos Kanonveienil ühe pisikese punase maja uksekella. Linnud laulsid ja kõik tundus rahulik. Nojah, kõik oligi rahulik.
Üks suure vatsaga mees avas ukse ja põristas sõbraliku komandandihäälega: „Jessuke, vaata aga vaata, salajased vahtkondlased on külla tulnud. Millega saan teile kasulik olla?”
Rippvunts hammustas ärritunult oma vuntsiotsa. „Kust sa tead, et …”
„Unusta ära, Helge,” ütles Hallgeir. „Kas teie tütar on kodus, komandant?”
„Lise? Ta …”
Samal hetkel kõlas majast õudne kiunuv karje.
„See on tema!” hüüdis rõngasvunts ja nügis komandandi kõrvale. „Keegi on meist ette jõudnud! Me peame ta päästma!”
Kaks kaardiväelast tormasid majja ja trepist üles sinnapoole, kust oli kostunud hirmus piinatud karje. Nad rebisid lahti ukse, mis viis nähtavasti tüdruku tuppa, ja jäid seejärel kangestunult seisma, silmis ehmunud pilk ja käed kõrvade peal.
Keset tuba istus toolil üks tüdruk. Ta ei meenutanud kuidagi superagenti, vaid üht täiesti tavalist tüdrukut, kellel on pruunid patsid, mõned tedretähnid ja sinised sõbralikud silmad, mis imestunult kahte vahtkondlast vaatasid. Tema ees seisis noodipult ja tema suust turritas välja midagi pikka ja musta, mis tõi kuuldavale neid jubedaid helisid.
„Mes … mes toimub?” hüüdis Hallgeir.
Tüdruk võttis pika asjanduse
