ütles Hallgeir. „Kui sa oled Lise, siis on Norral su abi vaja.”
„Kas tõesti?” küsis Lise imestunult.
„Ega meie ka tea,” ütles Helge ja vaatas skeptiliselt ringi tüdruku toas, kus olid plakatid popstaaridega, gloobus ja mõned kaisukarud, kes meenutasid veel vähem superkangelasi kui tüdruk. „Aga keegi näib nii arvavat.”
Kell oli täpselt kakskümmend üks minutit kolm läbi, kui Hallgeir ja Helge kahlasid kõrges rohus, mis kasvas Kanonveieni lõpus asuva viltuse sinise maja hoovis. Nad järgnesid maja tagant kostvatele tumedatele kolksatustele. Ja kui nad ümber nurga jõudsid, nägid nad imelikku vaatepilti. Keset õue pirnipuu all seisis doktorikitlisse mähitud sassis juustega piitspeenike kuju, kellel olid nähtavasti peas ujumisprillid. Ta hoidis ühel jalal tasakaalu. Teise jala, mille otsas paistis olevat vana must tanksaabas, tõstis mees vaevaliselt lõhkumispaku peal seisva puuhalu kohale. Siis lasi ta jalal alla kukkuda. Kõlas kolks, kui saapakand puuhalule pihta läks ja see omakorda kaheks tükiks lõhenes, nii et üks tükk ühele ja teine teisele poole pakku kukkus. Pikk kõhn mees tõstis uuesti jala ja lõi esmalt ühte ja siis teist puuhalgu. Mõlemad lendasid läbi õhu aia teise otsa majaseina juurde, kus nad kenasti puuriita maandusid.
„Doktor Proktor, kui ma ei eksi?”
Kõhn mees ajas selja sirgu ja vaatas Helget ja Hallgeiri laia naeratusega. „Kas te nägite? Piuh-pauh otse puuriita! Ma tegelen hetkel sellise mudeli leiutamisega, millega saaks puid maha võtta. Mõelge, mida see terve puutööstusega teeks. Oodake, kas te oletegi sellepärast siin?” Ja nüüd lõi imeliku mehe nägu veel rohkem särama: „Jaa! Te olete lugenud kirja, mille ma Metsaministeeriumisse saatsin! Te olete mu leiutist ostma tulnud! Ma olen võlgadest prii!”
„Mitte just päris, doktor,” ütles Hallgeir ja kohendas oma tutiga kübarat. „Me oleme siin selleks, et …”
„Las ma arvan! Te olete patendiametist ja tulite selleks, et näha mu uut sihtimiskäpikut, millele ma patenti taotlesin?”
„Ei, me …”
„Sellisel juhul olete te nooleviske rahvuskoondisest. Aga sihtimiskäpiku kasutamine oleks ju sohitegemine, kas teate.”
„Professor,” ütles Helge. „Me oleme siin selleks, et paluda sul päästa Norra sellisena, nagu meie teda tunneme.”
Täpselt kell veerand neli seisid Secret Gardeni kaks esindajat pisikese kollase maja ukse taga Kanonveienil ja helistasid uksekella. Ukse avas teismeliseeas tüdruk.
„Kas Bulle on kodus?”
„Kes Bulle?”
Helge köhatas ja õõtsutas end kandadel. „See Bulle, kes väidetavalt maailma Kuu pealt tulnud olendite invasiooni käest päästis, väike sõbrake?”
Tüdruk vahtis neid sõjakalt. „Ma ei ole su väike sõbrake, pervo, ja jõmpsikas nimega Bulle on kadunud! Kas te olete „Norra valevorstidest”?”
„Norra millest?? Mes sa selle all silmas pead?” küsis Hallgeir ja vaatas üle oma päikeseprillide.
„Kas te olete tulnud meid jälle intervjuuga haneks tõmbama?”
„Haneks tõmbama millega?”
„Et Bulle maailma päästis. Kas te teate, mis juhtus, kui te meid viimane kord üritasite haneks tõmmata? Ema nuttis kolm päeva järjest ja mina ei saanud koolis oma nägu näidata, sest rahvas naeris mu üle. „See on ju selle valevorsti õde” nagu.” Tüdruk oli nii tige, et isegi vistrikud tema näos hakkasid punaselt hõõguma. „Nii et me teeme näo, nagu oleksime kõik Bullega seonduva ära unustanud, saad aru?”
„Ma … ee, usun küll. Aga on äärmiselt tähtis, et me ta üles leiaksime. Kuhu ta on põgenenud?”
„Ma ju ütlesin, et ma ei tea ühtki Bullet! Ja üleüldse olen ma sellele tatikale ema haua nimel lubanud, et ma ei ütle kellelegi, kus ta end peidab.”
„Ema haua nimel?”
Tüdruku suunurgad tõmbusid allapoole koledaks grimassiks.
„See päkapikk andis mulle viiskümmend krooni, et ma ema haua nimel vannuksin.”
Salajased kaardiväelased vaatasid üksteisele otsa.
„Aga kui me annaksime sulle sada?” küsis Helge ettevaatlikult.
„Kelleks te mind peate? Ma olen ikkagi tema õde!”
„Siis küll,” ütles Hallgeir ja mehed keerasid end minekule.
„Oodake!” ütles tüdruk.
Nad keerasid uuesti ümber. „Jah?”
Tüdruk pööritas silmi ja sirutas käe välja.
„Kakssada.”
Vana abielupaar vaatas alla innuka punapäise poisi poole, kes oli nii tibatilluke, et kadus peaaegu leti taha ära poes, kuhu nad sisse astunud olid.
„Ei,” ütles mees. „Me ei taha mingeid deltaplaane, ma ütlesin ju, et me oleme lihtsalt veidi eksinud. Nii et kui sa nüüd palun seletaksid meile, kuhu me sõitma peame, siis pääseksime sellest neetud pärapõrgust tagasi inimeste juurde.”
„Te saate kolmkümmend protsenti allahindlust ja lisaks telgivaiade komplekti, nii et saate deltaplaanist ka telgi teha, kui juhtumisi mägedes maandute …” ütles pisike punapea samal ajal leti peal üles-alla hüpates. „… ja kauba peale veel koti grillsütt!”
„Kuula nüüd, mu naisel on kõrgusekartus ja me ei satu kunagi …”
„Ja see pole veel kõik!” hüüdis poiss. „Te saate lisaks veel Lõuna-Trøndelagi, Lääne-Rootsi ja poole Ida-Norra kaardi!”
„Ei, ei ja veel kord ei! Kus on peatee, poiss?”
„Kui te ostate ühe, vaid ühe deltaplaani, siis saate kaardi, mille abil siit minema pääseda, Göteborgi või Kirde-Totenisse välja. Ja kuna täna on nõnda kaunis päev, otsustasin ma just, et annan teile lisaks veel ühe paki – ei, mitte ühe, vaid KAKS pakki kakaod! Noh?”
„Ei!” kõmistas mees ja virutas rusika nii kõvasti letile, et tema ärevil ja kõrgusekartlik naine võpatas ja tema kübar vajus peas pisut viltu.
Punapäine poiss noogutas. „Ma vaatan, et sul on veel veidi järelemõtlemisaega vaja, kena härra. Heakene küll, mul on hea meel teile selgitada, kuidas te siit minema pääsete. See ei ole just eriti raske, nagu te näete, sellega on ka teised hakkama saanud. Ma mõtlen vaid, kas ma julgen olla nii otsekohene ja paluda teil panna minu eest postkasti see kaart, kui olete tagasi tsivilisatsiooni jõudnud. Jaa, see on minu sõpradele Lisele ja doktor Proktorile.”
Naine noogutas, lükkas kübara taas paika ja võttis vastu kaardi, mille poiss talle ulatas, samal ajal mehele tagasiteed tsivilisatsiooni juhatades. Naine luges, mis kaardile kirjutatud oli.
Lise ja doktor Pr-
oktor
