kunstide järgi.
Joome kakaod, mängime Hiina kabet ja müüme deltaplaane nii et tuul taga!
Tervitab Bulle
Punapäine poiss seisis poe kõrval ja lehvitas autole, mis kadus enda järel tolmu üles keerutades mööda külateed. Mootorimüra kadus ja oli kuulda vaid ettevaatlikku linnulaulu suurtest metsadest, mis ümbritsesid maja ja angaari, mida ehtis suur silt, kus oli kirjas: ALLAHINDLUS! DELTAPLAANID -30 %. OSTA KOHE! Samal ajal kui Bulle seal seisis, kuulis ta veel midagi. Üht häält. See kostis kõrgelt õhust tema pea kohalt.
„Hoo, hoo, Bulle! BULLE! Vaata!”
Bulle tõstis käe päikese kaitseks silmade kohale ja vaatas üles deltaplaani poole, mis tema kohal õhus ringe tegi. Deltaplaani all rippus kitsasse punasesse treeningtrikoosse riietunud inimene, kelle kõhu ümber trikoo eriti kitsalt istus ja kelle peas olid nii paksude klaasidega prillid, et neid võis klaaskuulideks pidada.
„Vaata mind! Ma olen Petter! Ainult mina olen Petter! Uus rekord, Bulle! Ma lendasin peaaegu Taani ja tagasi! Hurraa Petterile!”
Inimene, kelle nimi oli tõenäoliselt Petter, naeratas laialt alla Bulle poole, kes talle ägedalt lehvitas:
„Hästi, Petter,” hüüdis Bulle vastu. „Aga vaata ette, et sa ei …”
Kõlas kõva mürts ja ragin, kui deltaplaan vastu majaseina kihutas, TV-antenni pooleks murdis ja maha kukkus.
Bulle jooksis Petteri juurde, kes oli end juba vrakist püsti ajanud ja pühkis oma punnkõhu pealt kruusa ja rohtu.
„Oh sind küll, Petter, sa pead ju ette vaatama!”
„Mispärast, ma nagunii ei näe midagi,” vastas Petter ja kohendas prille. „Ma lendasin rannikule, Bulle! Varsti suudan ma Kopenhaagenisse lennata ja osta meile kakao kõrvale Viini saiakesi. Mis puudutab kakaod …”
„Ma lasen meie hommikuse kakao soojaks,” ohkas Bulle.
Pool tundi hiljem istusid nad köögis ja jõid kumbki omast kruusist, samal ajal kui Petter kõvasti keskendunult Hiina kabe lauda jõllitas.
„Ma olen mõelnud,” alustas Petter.
„Jah,” ütles Bulle. „Sa oled üle kahekümne minuti juba mõelnud ja pole ikka veel esimest nuppu liigutanud. Võib-olla oleks aeg …”
„Ma ei räägi Hiina kabest. Ma mõtlen, et sa oled siin juba kaua olnud. Mitte et selles oleks midagi halba, kui keegi külas on, aga …”
„Alandus, Petter, alandus. Kõik naeravad mu üle nii koolis kui ka kodus. Kõik mu sõbrad …”
„Kõik? Kui palju …”
„Olgu, mõlemad sõbrad… Nad hoiatasid mind. Ütlesid, et ma peaksin suu pidama selle kohta, et me päästsime maailma mingite nähtamatute kuukoletiste käest, et keegi ei usu meid nagunii. Aga mina, selline idioot, nagu ma olen …”
„Ära ole enese vastu nii karm, Bulle! Sa ei ole mingi idioot!”
„Just see ma olen!”
„Ei, ei! Sa oled palju targem kui … kui näiteks mina.”
„Ei, seda ma küll pole.”
„No oled ikka küll, Bulle!”
„Ei.”
„Jah!”
„Olgu, ju ma siis olen,” ütles Bulle ja lürpis kakaod.
„Tasa,” ütles Petter ja vaatas üles. „Mis heli see on?”
„Seda kutsutakse lürpimiseks,” vastas Bulle.
„Ei, mitte see heli, vaid SEE!” Ta osutas lakke.
Bulle kuulatas. Ja tõepoolest. Kõlas floppeti-floppeti-flopp-heli, mis läks aina valjemaks.
Bulle vaatas köögiaknast välja. Äkitselt tekkinud tuul pani kuusepuud kõikuma, keerutas külateelt tolmu üles ja surus rohu maa ligi. Heli vaid valjenes ja valjenes ja üle õue laotus vari.
Ja samal ajal kui nad seal kahekesi kakaod jõid, laskus taevast sõiduriist, mis jäi otse köögiakna ees õhku rippuma, samas kui rohututid, kanad ja käbid ringi lendasid.
„Mis asi see veel selline on?” küsis Petter ja võttis lonksu kakaod.
„Näeb välja nagu helikopter,” vastas Bulle.
Silt kirjaga ALLAHINDLUS! DELTAPLAANID –30 %. OSTA KOHE! rebis end seina küljest lahti ja lendas minema.
„Ma näen ise ka, aga kes need seal sees istuvad?”
„Kui päikeseprillide ja kübarate järgi oletada, siis on need salateenistuse kaardiväelased.”
„Heakene küll. Siis peame kakaod juurde keetma.”
Neljas peatükk
Bulle võtab vastu otsuse
„Ei,” ütles Bulle.
„Mis ei?” küsis Hallgeir, kohendas oma kübarat, luristas kakaod ja vaatas köögis ringi.
„Ei, ma ei taha sellises ettevõtmises osaleda.”
„Aga miks mitte?” küsis Helge ja kuivatas vuntsidelt kakaod. „Kuningas isiklikult palub sul päästa Norra majanduslikust hävingust!”
„Tänan, aga ma olen Norra juba ühe korra päästnud ja vaata nüüd ise, mis see mulle andnud on.”
„Aga … nad on kulla ära röövinud ja rahvas vajab su abi, Bulle!”
„Kas tõesti?” ütles Bulle. „Võib-olla tahavad nad hoopis mu üle naerda.”
„Naerda? Mida sa silmas pead?”
Bulle asetas käed rinnale risti. „Minge koju, kulla mehed. Minge koju ja öelge kuningale ja rahvale, et isegi kui nad on Bullelt riisunud tema ebatavaliselt hea nime ja maine, siis on tal endiselt ta uhkus alles.” Bulle hääl värises kergelt. „Et sel korral on nad omapäi, mingi Bulle neid sel korral päästma ei tule ja et NORRA võib kukele käia! Ma lähen nüüd metsa!”
Ja nende sõnade juures tõusis Bulle püsti ja marssis uksest välja.
Hallgeir ja Helge vaatasid üksteisele küsivalt otsa. Ja seejärel Petteri poole.
„Te pole seda siis näinud,” ütles Petter.
„Mida näinud?” küsis Helge.
„Kas see on salastatud?” küsis Hallgeir.
„Ei, see on juba YouTube’is,” vastas Petter.
„Me vaatame vaid seda, mis on salastatud,” ütles Hallgeir. „NRK2 ja muu säärane.”
„See oli teleris ka,” ütles Petter. „„Norra valevorstides”.”
