ise olid viibinud. Reporter sosistas irvitades kaamerasse: „Täna on „Norra Valevorstid” kohale tulnud ühte majja Oslos, kus kuulujuttude järgi elab Norra suurim ja samas nähtavasti ka kõige väiksem valevorst. Me teeskleme nagu tavaliselt, et oleme tõsiseltvõetavast saatest ja usume kõike, mida ta räägib. Tulge, lähme sisse ja tervitame tema ema ja õde …”
Järgmises stseenis on näha kahte inimest, kes istuvad sassis elutoas diivanil. Üks neist oli tüdruk, keda Helge ja Hallgeir Bulle kodus olid kohanud, teine oli naisterahvas, kes oli mähitud vateeritud roosasse hommikumantlisse.
„See kõik algas väikestest liialdustest,” ütles naine ja vaatas süngel pilgul kaamerasse. „Mõne aja pärast muutusid need aina suuremaks ja suuremaks. Ja viimasel ajal on ta väitnud, et ta päästis koos oma sõpradega maailma ja rändas ajavanniga ringi.”
„Kust on ta teie arvates pärinud oma valetamisvajaduse?”
„Igatahes mitte minult. See tuleb isa poolt. Tema vanaisa kirjutas raamatu pealkirjaga „Loomad, kelle olemasolust sa teada ei soovi”. Otsast lõpuni üks suur vale.”
„Lõpust otsani,” lisas tüdruk ja haigutas kaamerasse.
Järgmises stseenis oli näha Bullet, kes kõndis jutusaate lavale, mõlemad käed üles tõstetud, et võtta vastu publiku metsik juubeldamine.
„Ta ei pane üldse tähele, et nad tema üle irvitavad,” ohkas Petter.
„Tere tulemast „Norra va… köhh!.. vorstidesse”,” ütles reporter, kes oli nüüd kenasse ülikonda riietatud. „Kas see on tõesti tõsi, et sa oled ajas tagasi rännanud ning viibisid Waterloo lahingus?”
„Aga muidugi.”
Publik vastas sellele tormilise aplausiga ja Bulle keeras end nende poole ja kummardas galantselt.
„Järelikult kohtusid sa ka Napoleoniga?”
„Otse loomulikult,” naeratas Bulle armuliselt ja asetas sõrmeotsad üksteise vastu. „Jah, üheks hetkeks sain ma tegelikult ise Napoleoniks. Nõnda ma ju lahingu ära hoidsingi.”
„Tähendab, sa olid Napoleon ja sa peatasid Waterloo lahingu, nii et seda pole kunagi toimunud?”
„Keegi pidi ju seda tegema ja juhuslikult olin ma ise kohal,” ütles Bulle nii tagasihoidlikult, kui suutis, ja uuris oma näritud sõrmeküüsi.
Publikust kostis taas metsikut juubeldamist. Aga lähivõtted näitasid, et nad naersid nii kõvasti, et pidid peaaegu toolidelt maha kukkuma.
„Ja nende sõnadega täname me Bullet alias Napoleoni!”
Kõlas mürisev aplaus ja kena naisterahvas väljus koos Bullega, kes terve tee naeratades publikule lehvitas.
Kui Bulle oli pildilt kadunud ja kuuldekaugusest väljas, keeras saatejuht end kaamera poole ja sosistas: „Ja nüüd oleme minu arvates leidnud tugeva kandidaadi Norra suurima valevorsti tiitlile. Aga see jääb otsustada teile, head vaatajad, kui te nüüd hakkate hääletama, kes …”
Petter pani arvuti kinni.
„Pole ime, et ta on muserdatud ega taha missioonist osa võtta,” ütles Helge.
„Kuidas me ta ümber veename?” küsis Hallgeir.
„Me peame rääkima võitlusest kodu ja perekonna ja kuninga ja isamaa eest.”
„Jah, ja Norra rahaühiku, krooni eest.”
„Hästi, Hallgeir! Ja me võime samal ajal taustaks mängida väga liigutavat muusikat, kui me neist asjadest räägime ja muusika nagu kasvaks ja meie räägiksime valjemini ja valjemini ja lõpus nagu natuke nutuselt.”
„Head mõtted, Helge. Lähme metsa ja otsime pisipoisi üles ja …”
Aga samal sekundil kiiksatasid uksehinged haledasti, kui keegi ukse lahti lükkas.
Ja järgmisel sekundil kääksatasid uksepiidad koledasti, kui keegi ukse taas kinni pani.
Nende ees seisis Bulle, seljakott seljas.
„Me arvasime, et sa läksid metsa,” ütles Hallgeir.
„Ma mõtlesin ümber,” vastas Bulle.
„Pane liigutav muusika käima,” sosistas Helge Petterile. „Siis ma alustan kõnega kodust ja isamaast ja …”
„Kui te olete kakaoga ühele poole saanud, siis olen ma nüüd valmis Oslosse tulema,” ütles Bulle.
„Mida? Aga ma pole jõudnud veel sinnani, kus mul hääl nutuseks läheb …”
„Pole vajagi. Nagu ütlesin, ma olen ümber mõelnud.”
„Ja?”
Bulle kehitas õlgu ja nokkis musta küünega esihammaste vahet. „Ja, ja, ja. Deltaplaanid ja Hiina kabe on vahvad küll, aga kullarööv kõlab igatahes põnevamalt. Ja kakaost saab ka ükskord isu täis, või mis?”
Ja nii oligi, et täpselt kolmkümmend kolm minutit ja kakskümmend neli sekundit pool seitse läbi, Zulu aja järgi, kõlasid taas floppeti-floppeti-flopp-helid üle inimtühja asula. Künka otsas seisis Petter ja lehvitas neile järele.
Piloodi kõrval istus Bulle, peas kõrvaklapid, mis katsid peaaegu täielikult tema pisikese punase pea ja tedretähnide ning püstise ninaga näo. Bulle anus ja palus, et saaks korrakski juhtimise üle võtta, sest ta vandus – ema haua nimel –, et oli mõlemas maailmasõjas sõjalennukitega lennanud ja peale selle oli olnud esimene noorem kui kaheksateistaastane inimene, kes oli mehitamata kosmoseraketiga Saturni juurde lennanud ja selle ümbruses ringi tiirutanud.
Viies peatükk
Meie sõbrad saavad operatsiooni kohta kõik teada. Nojah, mitte just kõike …
Kuningas kohendas närviajavalt pingul ordenilinti, köhatas ja lükkas oma IKEA kontoritooli tahapoole. Ta oli üritanud siia kontorisse ka oma trooni kolida, aga see oli nii kõrge, et põlved jäid kirjutuslaua ja istme vahele kinni. Tema ees seisid kuningriigi ainsad inimesed, kes teadsid, et Norra kullavaru oli varastatud. Hallgeir ja Helge Secret Gardenist, Norra Panga direktor Tor. Ja doktor Proktor, Lise ja Bulle.
„Kuld peab olema tagasi Norra Panga seifis enne järgmist esmaspäeva, kui Maailmapank inspekteerima tuleb,” ütles kuningas. „Kui ei ole, siis läheb riik pankrotti ja me peame hakkama elama nagu idaausterlased. Kas me tahame seda? Jah või ei?”
„Ee…” ütles Lise ja vaatas doktor Proktorit, kes oli ühe kulmu üles tõstnud, ja Bullet, kes oli ühe silma kinni pigistanud ja sügas mõtlikult oma põskhabet.
„Kas rohkem variante ei ole?” küsis Bulle.
„Õige vastus on ei!” põrutas kuningas. „Ja Norra loodab nüüd teie kolme peale. Hea uudis on see, et Secret Gardeni hoolikas uurimistöö on andnud meile informatsiooni, mis teeb alguse teie jaoks lihtsamaks.”
Hallgeir köhatas. „Eksperdid on uurinud pangaseifis olevat auku. Röövlid kasutasid teemantpuuri, mille otsas oli koletu suur teemant. Ja ainus, mis sellele suurusele vastab, varastati hiljuti Lõuna-Aafrikast
