üht Bobby lõugadest lõunaks süüa.»
Brian neelatab valusalt. «Need inimesed… Nad… Elasid siin.»
Philip ohkab. «Enam mitte.»
Brianil õnnestub viimaks ringi vaadata. Siis tõstab ta pilgu venna poole. Ta nägu on pisaratest märg. «Aga nad olid ju nagu… Perekond.»
Philip noogutab sõnagi lausumata. Ja mis siis sellest, tahaks ta õlgu kehitada, aga piirdub lihtsalt noogutamisega. Ta ei mõtle äsja maha löödud zombiperele ega viimase kolme päeva jooksul korda saadetud rabava veretöö tagamaadele, talle ei tule pähe, et ta tapab inimesi, kes olid alles äsja jalkaemad, postiljonid ja bensiinijaama töötajad. Eelmisel päeval oli Brian alustanud mingit debiilset intellektuaalset tiraadi moraali ja eetika erinevustest: moraalses mõttes ei tohiks mitte kunagi kedagi tappa, eetika seisukohast aga, mis on midagi pisut erinevat, võiks elu võtta ainult enesekaitseks. Philip aga ei pea nende tegevust tapmiseks. Pole ju võimalik tappa midagi, mis on juba surnud. Nad tuleb puruks litsuda nagu putukad ja sealjuures ei tohi nii palju mõelda.
Praegu ei mõtle Philip isegi oma väikese kamba järgmisele sammule, mis jääb tõenäoliselt tema otsustada (pole mõtet eitada, et temast on saanud seltskonna de facto juht). Praegu on Philip keskendunud ainult ühele eesmärgile. Sellest ajast peale, kui nende õudusunenägu vähem kui seitsmekümne kahe tunni eest algas – siiani teadmata põhjustel –, pole Philip Blake suutnud mõelda millelegi muule peale Penny kaitsmise. Just seepärast ta kaks päeva tagasi oma kodulinnast Waynesborost lahkuski.
Väike talunike linnake Kesk-Georgia idaosas vajus kiiresti kaosesse, kui inimesed hakkasid surema ja tagasi tulema, aga just Penny turvalisus veenis Philipit lõpuks kodust põgenema. Just Penny pärast kutsus ta appi oma keskkoolisõbrad ja asus teele Atlanta poole, kus pandi uudiste järgi püsti põgenikekeskuseid. Ta tegi seda kõike Penny pärast. Philip Blake’il pole enam kedagi peale Penny. Ainult tütar annab talle jõudu jätkata ja leevendab südamevalu.
Juba ammu enne seletamatu epideemia puhkemist katkestas Philipi unetuid öid kella kolme paiku valusööst murtud südames. Just sel ajal kaotas ta vihmamärjal maanteel Athensist lõunas oma naise – uskumatu, et juba peaaegu nelja aasta eest. Sarah läks külla sõbrale Georgia ülikoolis, napsitas pisut ja tema auto kaotas Wilkesi maakonnas käänulisel teel juhitavuse.
Kohe, kui Philip laiba tuvastas, mõistis ta, et ta elu on igaveseks muutunud. Ta ei kahelnud hetkekski, mis olnuks õige otsus, ja hankis endale kaks töökohta, et Pennyt toita, riietada ja tema eest hoolt kanda, aga ta ise polnud enam kunagi endine. Võib-olla sellepärast see kõik juhtuski. Jumala väike nali. Kui tirtsuparved lähenevad ja jõgede vesi vereks muutub, saab juhiks mees, kellel on kõige rohkem kaotada.
«Enam pole tähtis, kes nad olid,» ütleb Philip oma vennale. «Või mis nad olid.»
«Jah. Küllap sul on õigus.» Brian on nüüd suutnud end istukile ajada, ta kössitab rätsepistmes ja hingab sügavalt ning kähinal. Ta jälgib Bobbyt ja Nicki, kes toa teises otsas suuri koormakatteid lahti rullivad ja prügikotte raputavad. Nad hakkavad ikka veel verest tilkuvaid laipu katteriietele veeretama.
«Tähtis on ainult see, et me lõime siin platsi puhtaks,» sõnab Philip. «Täna õhtuks võime siia jääda ja kui hommikul bensiini leiame, jõuame homme Atlantasse.»
«Aga see pole üldse loogiline,» pomiseb Brian ühelt laibalt teisele vaadates.
«Millest sa räägid?»
«Vaata neid.»
«Mida?» Philip heidab üleõlapilgu pereema jõledatele jäänustele, mida parajasti riide sisse keeratakse. «Mis nendega on?»
«Ainult nende perekond.»
«Ja siis?»
Brian köhib varrukasse ja pühib suud. «Ma mõtlen… Siin oli ema, isa, neli teismelist last… Ja ongi kõik.»
«Ja mis sellest?»
Brian vaatab üles Philipi poole. «Kuidas pagan see juhtuda sai? Kas nad kõik… muutusid koos? Kas üks sai hammustada ja tõi nakkuse sisse?»
Philip mõtleb hetkeks järele, sest lõppude lõpuks üritab ka tema alles sellest hullumeelsusest sotti saada, aga viimaks väsib ta juurdlemisest ja käsutab: «Tule nüüd, aja oma laisk perse maast lahti ja aita meid.»
Neil kulub maja koristamiseks umbes tund aega. Penny istub kogu selle aja kapis. Philip toob talle ühest lastetoast pehme mängulooma ja lubab, et varsti võib välja tulla. Brian küürib aeg-ajalt köhahoogude käes vappudes põrandalt verd, samal ajal kui ülejäänud kolm meest riidega kaetud laibad minema tassivad: kaks suuremat ja neli väiksemat, tagumisest terrassiuksest välja ja üle seedripuust veranda.
Septembrilõpu öötaevas on pea kohal selge ja külm nagu mustav ookean, mille särav tähekülv narritab neid oma kõigutamatult lõbusa sädelusega. Kolme mehe hingeõhk aurab pimeduses, kui nad oma kandameid üle härmatisega kaetud terrassi lohistavad. Nad kannavad vööl kirkasid. Philipil on püksivärvli vahele torgatud püstol, vana 22-kaliibriline Ruger, mille ta aastate eest kirbuturult ostis, aga praegu ei taha keegi laskudega koolnute tähelepanu äratada. Tuul kannab nendeni elavate surnute iseäraliku mantra, katkendlikud oigavad hääled ja lohisevad sammud, mis kostavad kusagilt naaberaedade pimedusest.
Varasügis on Georgias olnud ebatavaliselt külm ja täna peaks elavhõbedasammas jääma napilt üle nulli, võib-olla näitama paari miinuskraadigi. Vähemalt nii ennustas kohalik raadiojaam, enne kui ülekanne äkki staatilise müra puhanguga katkes. Siiani on Philip ja tema kaaslased Briani BlackBerry kaudu televiisoril, raadiol ja internetil silma peal hoidnud.
Keset üleüldist kaost üritavad uudistesaated inimestele kinnitada, et kõik on kõige paremas korras, vanal heal valitsusel on kõik kontrolli all ja see väike ebameeldiv vahejuhtum saab vaid mõne tunniga lahendatud. Tsiviilkaitse kanalitel edastatakse regulaarselt hoiatusi, mis manitsevad inimesi kodudesse jääma, hõredalt asustatud piirkondadest hoiduma, sageli käsi pesema, ainult pudelivett jooma ja bla-bla-bla.
Muidugi ei tea keegi vastuseid. Kõige kurjakuulutavamaks endeks on üha kasvav vaikivate jaamade arv. Õnneks on tanklates veel kütust, poodides leidub küllaga kaupa ja elektriliinid, valgusfoorid, politseijaoskonnad ning muu tsiviliseeritud maailma infrastruktuur näib vastu pidavat.
Philip aga kardab, et elektrivoolu katkemine tõstab panused kujuteldamatult suureks.
«Viskame nad garaaži taha prügikasti,» ütleb Philip väga tasa, peaaegu sosinal ja veab kaks riidesse mässitud tompu kolme autoga garaaži kõrvale puitaiani. Ta tahab sellega kiiresti ja vaikselt ühele poole saada, et zombisid mitte ligi meelitada. Ei mingit tuld, valju müra või laske, kui tema sinna midagi parata saab.
Kahemeetrise seedripuust aia taga on kitsas kruusatee, mis viib tagaaedade ruumikate garaažide reani. Nick lohistab oma koorma tugeva raudriiviga puitväravani. Ta paneb pambu käest ja avab värava.
Teisel pool ootab teda seisev laip.
«ETTEVAATUST, POISID!» hüüatab Bobby Marsh.
«Jää vait, kurat,» sisistab Philip, kes on juba poolel teel väravani, käsi kirka järele sirutumas.
Nick põrkab tagasi.
Zombi sööstab matsutades tema poole ja Nicki rinnast jääb puudu vaid paar millimeetrit. Kollased hambad klõbisevad jõuetult nagu kastanjetid. Kuuvalgel näeb Nick, et tegu on eaka
