Acton ajaloolise raamatukogu „projekti”, mis pidi saama aluseks „Vabaduse ajaloole”. See projekt nurjus üksnes seetõttu, et Acton oli teinud endale ülesandeks koguda kokku vabadusajaloo kõik originaalallikad alates antiikajast. Olles katoliiklaste jaoks liiga liberaalne ja liberaalide jaoks liiga katoliiklik, jäi Lord Acton väljaspool Inglismaad, ja seda kuni tänaseni, peaaegu tundmatuks.
„Sellele nelja sajandi pikkusele konfliktile [kiriku ja riigi vahel Õhtumail; R.H.] võlgneme tänu kodanikuvabaduse kasvu eest. Kui kirik oleks jätkanud kuningate troonide kindlustamist lipitsemisega või kui võitlus oleks lõppenud kiiresti jagamatu võiduga, oleks kogu Euroopa langenud bütsantsliku või moskoviitliku despotismi alla. Mõlema võitleva poole püüdluseks oli absoluutne võim. Kuigi vabadus polnud eesmärk, mille pärast nad võitlesid, oli see vahend, millega nii ilmalik kui vaimulik võim kutsusid rahvaid endale appi.” (History of Freedom in Christianity, lk 35) [Vabaduse ajalugu kristluses; kõnest Bridgnorth Institute´i liikmetele 28. mail 1877]
Vabadus rajaneb südametunnistusel
Vabaduse ideega saab seletada maailma ajalugu, mõistes vabadust iga inimese õiguse ja kohustusena järgida oma südametunnistust, pöördumata seejuures autoriteetide, enamuse või tavade poole. Vabadus ei ole seega omavoli. Vabadus on seotud südametunnistusega, mis on kõrgem kõikidest – ka kiriklikest – autoriteetidest. Seda ütleb katoliiklane ajal, mil paavst Pius IX mõistab oma teoses „Syllabus Errorum” (1864; Eksituste kataloog) liberalismi nagu ka sotsialismi moodsa eksimusena hukka. Südametunnistuse rõhutamine Actoni poolt muudab suhteliseks ka demokraatia enamuspõhimõtte. Juba Ateena allakäik õpetas, et demokraatia vajab tsiviliseerimist õigusriiklike institutsioonide kaudu. Halb oleks, kui sind rõhuks vähemus, ütleb Acton, veel halvem aga, kui su vabadust piirab enamus.
Vabaduse ajalugu on Actoni jaoks religiooni- ja kristluse ajaloo keskmes. Inimene Jumala loominguna ja Jumala-näolisena leiab vabaduse pinnase iseendas, Acton saab seejuures tugineda Aquino Thomasele, kelle järgi on mõistlik alluda loomuseadustele, millele peab kuuletuma ka kogu riiklik seadusandlus. Kristlus tsiviliseerib poliitilise võimu, mida Acton näeb väga kriitiliselt („Võim korrumpeerub ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt”). Tema poliitilise ökonoomia kohaselt näitab konkurents poliitilise ja religioosse süsteemi vahel kummalegi kätte oma võitlusvälja. Seetõttu saab Acton eksimatuse dogma küll radikaalselt kõrvale heita, kuid samas propageerida kirikuriigi eksistentsi, kuivõrd religioonivabadus seadvat piirid riigi kõikvõimsusele, sest katoliku kiriku pea ei allu ühegi üksiku riigi seadustele, teda on vaja n.ö pandina. Actoni kirjutised on uudsed ja provotseerivad. Katoliku usk annab kodanikule ruumi distantseerumiseks kehtivatest poliitilistest oludest ja õiguse neist igal ajal väljuda. Ajal, mil protestantlus arvas, et peab Roomast emantsipeerumise hinnana liibuma riigi külge, võib katoliiklane distantseeruda poliitikast, ilma et peaks sellepärast olema ultramontaanse [Kesk-Euroopast vaadatuna Alpide taguse] paavsti poolehoidja.
John Emerich Edward Dalberg Acton. The History of Freedom and Other Essays. London: Macmillan, 1907, 636 lk
Johannes Althusius
Politica (Poliitika)
Johannes Althusius (õieti Althaus) oli üks tähtsamaid 17. sajandi saksa õigusõpetlasi. Ta sündis 1557. aasta paiku Diedenshausenis, õppis juurat Genfis ja Baselis, kus promoveeriti 1586. aastal doktoriks. Seejärel õpetas Herborni Academia Nassauensis´es, kus avaldas ka oma peateose „Politica”. Kalvinistina sai Althusius 1604. aastal kalvinistlikus, Madalmaade garnisoni poolt kaitstud Emdenis poliitiliselt mõjuvõimsa linnasündiku ameti, milles oli kuni surmani 1638. aastal.
„See riigi- või suveräänsusõigus ei saa osaks üksikule, vaid kõikidele riigi liikmetele koos ja tervele kogukonna kehandile. Samamoodi nagu riiki ei saa rajada üksik, vaid üksnes universaalse kogukonna kõik liikmed korraga, öeldakse, et see ei ole mitte üksiku asi, vaid, vastupidi, kõikide ühinenud liikmete asi.” (IX.18)*
Kalvinistlik föderalism
Althusiust kujundasid tugevalt õpingud Genfis ja Baselis, kus ta ei vastandunud mitte ainult uutele poliitilistele ideedele, vaid pöördus ka kalvinismi. Selle detsentraliseeritud kiriku seisund inspireeris kindlasti Althusiuse poliitilist mõtlemist, mis avaldub tema küpses teoses „Politica methodice digesta et exemplis sacris et profanis illustrata” (1603; Poliitika esitatuna metoodiliselt ning illustreeritult pühade ja ilmalike näidete varal), millest ilmusid juba autori eluajal mitmed kordustrükid. Iseäranis 19. sajandi lõpul mõjutas tema idee defineerida riiki ühistegelikuna ja kommuuni kogukonna tuumikuna paljusid liberaalseid riigiõiguslasi (näiteks Otto von Gierket), kes nägid selles kantsi tsentralismi vastu. See teeb „Politica´st” Saksamaa föderalistliku traditsiooni ühe tähtsaima teose. Tõsi, tänapäeval pigem alahinnatakse Saksamaal selle raamatu tähtsust, samas kui Hollandis ja USA-s on see kõrgelt tunnustatud.
„Ka ei eksisteeri ühiskond või riik mitte kuninga tõttu, vaid kuningas ja iga muu kõrgem magistraat riigi ja kogukonna pärast […]. Sest rahvas eelneb nii loomu poolest kui ka ajalisest vaatenurgast nähtuna oma valitsejatele, ta on võimsam ja seisab kõrgemal kui need […], nii nagu on iga ametisse määraja suhe sellesse, kelle ta ametisse määrab.” (XVIII.8)*
Moodsa konstitutsiooni eelkäija
Althusiuse poliitilist eneseteadvust võiks moodsa terminoloogia järgi nimetada radikaal-subsidiaarseks. Toetudes kalvinistlikele ettekujutustele kiriku olemusest, mille kohaselt on kogudus tegelik suverään, näeb ta igasugust riiklikku suveräänsust ülesöeldavana ja tingimusliku siirdatud õigusena, mis lähtub algselt väikestest ja isiklikel sidemetel tuginevatest kogukondadest, nagu seda on perekond. Seetõttu peab tema järgi iga terve poliitiline kord toetuma lõppude lõpuks föderaalsele või seisuslikule struktuurile. Kogukond ehitab ühistegelike liitude kaudu end ise kõige paremini „altpoolt” üles. Samas nägi Althusius keskvõimu vajalikkust killustunud Saksa Riigis, kuid kontroll ning kaasarääkimis- ja lõpuks ka otsustav vetoõigus pidid siiski jääma osajaotistele, mis pidanuksid säilima piisava esindatuse näol, kuhu kuulujaid nimetas ta efoorideks. Althusiuse jaoks on riigi puhul subsidiaarse arusaama kohaselt väga tähtis ühelt poolt ühehäälsuse või siis vähemalt kvalifitseeritud enamuse põhimõte, teisalt aga vastupanu osutamise ja väljaastumise õigus. Seetõttu ei saa riigi ükski efooridest või seisustest ilma teiste nõusolekuta teha seda, „mis on ainult kõigile ühiselt lubatud, nimelt võtta magistraadilt valitsusvõim, magistraati kuuluvaid isikuid eraisikuks kuulutada või tappa või osutada neile vastupanu väljaspool oma territooriumi või neile omistatud valdkonda või neid jälitada. Seda, mis puudutab kõiki koos, ei või üksikud ilma ülejäänute heakskiiduta või vähemalt suurema osa nõusolekuta kasutada. Küll on aga lubatud riigi ühel osal või üksikutel efooridel või seisustel end türanliku magistraadi eest päästa ja kaitsta.” (XXXVIII.53)* Ainult nii on Althusiuse jaoks piisavalt võimude lahusust. Iga türanlik valitseja õigustab seetõttu konsensusliku vastupanu osutamise õiguse instituuti või siis – kui ainult üksikud osajaotised näevad end oma õigustes kahjustatuina – liitunud osa väljaastumist.
Vastupidiselt tolle aja absolutistlikele uuendajatele (näiteks Jean Bodin) mõjus Althusiuse mõtlemine tema kaasaegsetele esialgu vananenud ja seisusliku sammuna tagasi. Alles mõju, mida ta avaldas Madalmaade Vabariigi ja Saksamaa friisi alade konstitutsioonidele, näitas, et paljuski, mis on kirjas „Politica´s”, oli jõutud ette moodsast konstitutsiooniideest.
Johannes Althusius. Politica methodice digesta et exemplis sacris et profanis illustrata. Herborn: Corvina, 1603 (uustrükk: Aalen: Scientia, 1981). Saksakeelne tõlge: Johannes Althusius. Politica. Berlin: Duncker & Humblot, 2003, 449 lk. Ingliskeelne tõlge: The Politics of Johannes Althusius. Boston: Beacon Press, 1964, 232 lk.
