ei ole kindlasti äärmusliberaal. Ta näeb riigile ette ülesanded, mis ületavad öövalvuri rolli, ja kurdab, et tööõiguslike normide ja kvalifitseeritud administraatorite nappus, kes neid reegleid kasutanuks ja nende järgimise üle valvanuks, olevat pikendanud paljude inimeste kannatusi tööstusliku revolutsiooni aegadel. Kuid ta rõhutab seda positiivset mõju, mida avaldas toona Adam Smith majandusteadlase ja moraalifilosoofina. Keskmine tööstur ei vastanud Ashtoni järgi mingil juhul väiklase ja jõhkra, teiste kannatuste arvel rikastuva egoisti karikatuurile. Ashtoni 1948. aastal kirjutatud raamat sarnaneb rohkem poleemilise kirjutise kui ammendava teadusliku uurimusega. Kergesti mõistetav kirjutamislaad muudab tema sõnad veelgi veenvamaks.
„[…] kui riigimehed oleksid pööranud tähelepanu sellele, et kindlustada stabiilne väärtuse mõõt ja tõeline raha, kui poleks olnud hindu üles pressivaid sõdu, kerkivaid intressimäärasid ja ressursside suunamist purustamiseks, oleks tööstusliku revolutsiooni kulg olnud sujuvam ja tagajärjed ei oleks nii vaieldavad nagu need on seda praegu.” (lk 156–157)
„Idee, et inimesed on nii või teisiti enesekesksed, saamahimulised ja seltsimatud, on veidram kõikidest legendidest, millega tööstusliku revolutsiooni lugu on hägustatud.” (lk 127)
Majanduspoliitilised vead
Ashton vaidleb neljal moel vastu levinud arusaamale, nagu oleks tööstuslik revolutsioon olnud üksnes kannatuste aeg. Ta näitab, et tööstusliku revolutsiooni ajal enamiku tööliste elatustase tõusis. Ta seletab suremuse langust üldise elatustaseme vähemalt mõõduka paranemisega, mis tegi võimalikuks rahvaarvu kiire kasvu. Lisaks meenutab ta lugejale, et tööstusliku revolutsiooni moonutusi ei tohi võrrelda mitte talupoegliku idülliga, vaid neid tuleb käsitleda võrdluses alamkihtide varasema tõelise eluga. Paljude ühiskonna serval olnud inimeste, iseäranis laste jaoks olevat elu varem olnud veelgi armetum. Ennekõike näitab aga Ashton, et viletsuse faasidel, mida sageli seostatakse tööstusliku revolutsiooniga, polnud pistmist ei kiire tootlike jõudude arengu ega kurjade kapitalistide kuritegudega. Põhjus oli pigem majanduspoliitikas ja sõdades, mis tööstuslikku revolutsiooni ikka ja jälle aeglustasid.
Seejuures viitab Ashton eelkõige Napoleoni sõdade pärandiks olnud teraviljaseadustele (Corn Laws). Teravilja võis importida ainult siis, kui selle hind oli Inglismaal tõusnud üle absurdselt kõrge läviväärtuse. Tugevasti ülehinnatud viljahinna tõttu olid normaalsed konjunktuurikõikumised paljude inimeste jaoks eluohtlikud. Ilma teraviljaseadusteta poleks olnud masinapurustajate ülestõusudele viinud ekstreemse viletsuse faase. Ashton tegeleb ka kapitali akumuleerumise teemaga. Ta kummutab kapitali esialgse akumulatsiooni marksistliku kujutamise de facto vargusena ja kirjeldab selle asemel edasipüüdlike käsitööliste säästlikkust, millele ajapikku lisandusid kaupmeestelt ja aegamisi tekkinud finantsinstitutsioonidelt saadud laenud. Mitte kõik Ashtoni analüüsi detailid pole pidanud vastu ajaproovile. Paljud teadlased näevad näiteks suremuse ja viljakuse koosmõju rahvastiku kiirele kasvule tööstusliku revolutsiooni alguses mõneti teistsuguses valguses. Kuid Ashtoni teedrajava teose põhjapanevad väited on kriitika üle elanud, kuigi veel mitte läbi löönud laia avalikkuse silmis.
Thomas S. Ashton. The Industrial Revolution 1760–1830. Oxford: Oxford University Press, 1997, 144 lk.
Claude Frédéric Bastiat
Der Staat – der grosse Fiktion (Riik – suur fiktsioon)
Claude Frédéric Bastiat sündis 1801. aastal Prantsusmaal Bayonne´is. Ta kaotas varakult vanemad, teda kasvatas vanaisa ja 17-aastaselt hakkas ta tööle oma onu kaubandusfirmas. Igapäevase majanduse kõrval hakkasid teda huvitama filosoofia ja majandusteadus, ta uuris klassikaliste majandusteadlaste ja prantsuse füsiokraatide töid. Pärast vanaisa surma 1825. aastal andis pärandus talle materiaalse vabaduse intellektuaalseks tegevuseks, aga ka uute viljelusmeetodite ja tehnika proovimiseks põllumajanduses. 1831. aastal oli lühikest aega abielus Marie Clotilde Hiartiga, seejärel tõusis tema elus esiplaanile poliitika. Mugroni kantoni peanõunikuna [1833–1850] astus Bastiat välja vabakaubanduse eest resp. protektsionismi vastu ja, olles vastava üleriigilise ühenduse eesotsas, võttis praktiliselt üle vabakaubandusliikumise juhtimise Prantsusmaal. 1845. aastal ilmus tema majanduslike sofismide esimene ja 1848. aastal teine osa. Oli eestvedajaks majandusajalehtede väljaandmisel ja tegutses samuti ülikoolides. Bastiat suri 1850. aastal tuberkuloosi.
„Sest, mu härra, mul pole küll au Teid tunda, aga ma vean kümme ühe vastu kihla, et Te mõtlete juba kuus kuud välja teostumatuid unistusi, ja kui Te midagi olete välja mõelnud, vean ma kümme ühe vastu kihla, et Te kohustate riiki neid unistusi teostama.” (lk 61)*
„On veel olemas türann ja ohver, aga nende vahele seab end vahendaja – riik –, see tähendab, et seadus ise.” (lk 64)*
Ei mingit riigi personifitseerimist
„L´Etat” (Riik), mis on üks kõnealuses kogumikus käsitletavast kuuest artiklist, kuulub Bastiat´ hilisemate kirjutiste hulka. See ilmus revolutsiooniaastal 1848, seega sellel murrangute aastal, mil Bastiat – nördinud aastakümneid kestnud protektsionismi üle Prantsusmaal – sai Asutava Kogu liikmeks, pidi aga seal tunnistama, et poliitikat määravad tugevalt traditsioonilised protektsionistid ja uued interventsionistid. Anda nimetatud huvigruppide kätte selline instrument nagu ümberjaotav riik näis talle saatusliku ohuna. Bastiat´ artiklid teemal „riik” ning sellele lähedastel teemadel nagu „seadus” ning „õiglus ja vendlus”, mis ilmusid samal aastal, näitavad tema umbusku kollektiivsete otsustus- ja ümberjaotamismehhanismide ning inimeste vastu, kes näevad riiki mingit laadi organina, tegutsejana või „salapärase isiksusena”. Ta hoiatab, et „riigi selline personifitseerimine oli minevikus ja on tulevikus katastroofide ja revolutsioonide helde allikas”. Niisugune arusaam riigist viib tema arvates nii kaugele, et sellisena konstrueeritud riiki kasutatakse liialdatud ümberjaotamismängude huvides. Liiga kergelt andvat „riik” nõudvatele huvigruppidele kaitset, eeliseid ja raha ning võtvat selleks teistelt ära vahendid ja tegevusvabaduse. Riik – see on tema üks markantsemaid lauseid – on suur fiktsioon, mille poole igaüks püüdleb, et igaühe kulul elada. Orjuse ja rõhumise puhul olevat barbaarsus ilmselge, ent samas kerkivat küsimus, mida arvata rahvast, kes ei näi aimavat, et vastastikune rüüstamine on samuti rüüstamine, niisama kuritegelik, pealegi põhjustab riik raiskava vahendajana veel lisakulusid.
„Riik on suur fiktsioon, mille poole igaüks püüdleb, et igaühe kulul elada.” (lk 64)*
„Meie omaltpoolt mõtleme, et riik ei ole ega tohiks olla midagi enamat kui institutsionaliseeritud ühisvägivald, mitte kõikide kodanike instrument vastastikuseks allutamiseks ja rüüstamiseks, vaid vastupidi, et tagada igaühele talle kuuluv ning lasta valitseda õiglusel ja kindlustundel.” (lk 71)*
Omast ajast ees
Bastiat´ tekstid on isegi tõlkes nii originaalsed, sirgjoonelised ja kujukad, vahel lausa satiirilised ja poleemilised, et nende lugemine pakub ka meelelahutust. Ja ikka ja jälle jõutakse mõttele, et „tänapäeval on ju täpselt samamoodi”. Vaatamata sellele, et riiki oli tol ajal vähem kui tänastes heaoluriikides, on toimemehhanismides olnud vähe muudatusi. Lisaks on ajatu Bastiat´ didaktiline instrument „Mida nähakse ja mida ei nähta”. Protektsionistidele heidab ta alati ette, et need rõhutavad üksnes seda, „mida nähakse”: suuremaid sissetulekuid kodumaistele tootjatele, näiliselt päästetud töökohti ja tootmisharusid. See aga, „mida ei nähta”, olevat vähemalt sama tähtis: kõrgemad hinnad tarbijatele, tõusvad maksud, vähenev töötahe, vähem innovaatilisust, mahamagatud võimalused. Bastiat´d peeti ikka ja jälle ka hiilgavaks majanduspublitsistiks, ent tema vaist kõige eestkostetava ja vabadustvõtva suhtes ning kriitika kollektivistlike seisukohtade aadressil on andnud palju sellist, mis näiteks poliitika
