hästi.”
Suure ekraani ühelt ruudult paistab Jurek, kes istub voodil, pea kätel. Teleka ja jooksulindiga elutuba on tühi.
5
ÜLEJÄÄNUD PÄEVA kohaneb Anders Rönn uue töökoha tavadega, üleval 30. osakonnas toimuvate korraliste koosolekute, individuaalsete raviplaanide ja väljakirjutamistaotluste menetlemisega, aga mõtted naasevad kogu aeg taskus lebava kirja ja Jureki sõnade juurde.
Kümme minutit pärast viit astub Anders kohtupsühhiaatriaosakonnast välja jahedasse õue. Valgustatud haiglakompleks on mähkunud talvisesse pimedusse.
Anders hoiab käed jopetaskutes soojas ja kiirustab mööda kivisillutist haigla peasissekäigu ette parkimisplatsile.
Hommikul oli parkla autosid täis, nüüd on plats peaaegu tühi.
Ta kissitab silmi ja näeb, et tema auto taga seisab mees.
“Halloo!” hüüab ta ja lisab sammu.
Mees keerab ringi, tõmbab käega üle suu ja astub autost eemale. See on peaarst Roland Brolin.
Anders läheb viimase jupi aeglasemalt ja tõmbab taskust võtme.
“Ma parem ei tahaks haigla juhtkonnaga rääkida sellest, mis juhtus,” sõnab ta.
Brolin vaatab talle silma, sirutab vasaku käe välja ja avab peo.
“Anna kiri,” ütleb ta rahulikult.
“Mis kiri?”
“Kiri, mille sa pidid Jureki tahtmise järgi leidma,” vastab peaarst. “Paberileheke, natuke ajalehte, papitükk.”
“Ma sain kätte selle noa, mille järele ma läksin.”
“See oli peibutis,” ütleb Brolin. “Sa ei arva ometi, et ta on nõus kannatama sellist valu lihtsalt niisama?”
Anders vaatab Roland Brolini, kes pühib käega ülahuulelt higi.
“Mis me teeme, kui patsient soovib kohtuda advokaadiga?” küsib Anders.
“Mitte midagi,” sosistab Brolin.
“Aga kas ta on seda sinult kunagi palunud?”
“Ma ei tea, ma ei ole kuulnud, mul on alati tropid kõrvas,” naeratab Brolin.
“Aga ma ei saa aru, miks …”
“Sul on seda tööd vaja,” katkestab peaarst teda. “Ma kuulsin, et sa olid oma aastakäigust kõige kehvem, sul on suured laenud kaelas, kogemused puuduvad, soovitusi pole.”
“Oled lõpetanud?”
“Anna mulle lihtsalt see kiri,” vastab Brolin ja surub lõuad kokku.
“Ma ei leidnud mingit kirja.”
Brolin vaatab talle hetke silma.
“Kui sa kunagi kirja leiad,” ütleb ta. “Siis ei tohi sa seda lugeda, vaid tood kohe mulle.”
“Arusaadav,” vastab Anders ja avab autoukse.
Talle tundub, et peaarsti ilme on veidi kergendunud, kui Anders rooli taha istub, ukse kinni tõmbab ja mootori käivitab. Ta ignoreerib Brolini koputust aknale, lükkab lihtsalt käigu sisse ja hakkab liikuma. Tahavaatepeeglist paistab Brolin, kes vahib autole tõsise näoga järele.
6
KOJU JÕUDES SULEB Anders kiiresti välisukse, keerab lukku ja lükkab turvaketi ette.
Süda taob kõvasti, mingil põhjusel tuli ta autost majja joostes.
Agnese toast kostab Petra rahulik hääl. Anders naeratab. Petra loeb tütrele “Tjorvenit, Pootsmanit ja Moosest”. Tavaliselt jõuab magamaminekurituaal unejutuni tunduvalt hiljem. Ju siis oli jälle üks hea päev. Tänu Andersi uuele töökohale võis Petra kohe oma tööaega vähendada.
Esikuvaibal Agnese poriste talvesaabaste ümber on märg plekk. Müts ja krae lebavad kummuti ees maas. Anders astub kööki, paneb lauale šampanjapudeli ja jääb siis seisma, pilk pimedal aial.
Ta mõtleb Jurek Walteri kirjale ega tea enam, mida teha.
Vastu akent kraabivad suure sireli oksad. Ta vaatab musta klaasi, näeb köögi peegeldust, kuuleb okste kriipimist ja mõtleb, et peaks kuurist hekikäärid tooma.
“Oota, oota,” kostab Petra hääl. “Las ma loen kõigepealt lõpuni.”
Anders hiilib Agnese tuppa. Laes põleb printsessikattega lamp. Petra tõstab pilgu raamatult ja vaatab Andersile silma. Naine on tõmmanud oma helepruunid juuksed kuklasse kõrgesse hobusesabasse ja kannab tavalisi südamekujulisi kõrvarõngaid. Agnes istub tal süles ja kordab, et jälle läks valesti ja nad peavad koerakohast uuesti alustama.
Anders läheb naise ja lapse juurde ning põlvitab nende ette maha.
“Tere, kullake,” ütleb ta.
Agnes vaatab talle kiiresti otsa ja libistab siis pilgu kõrvale. Anders paitab tüdruku pead, silub juukseid natuke kõrva taha ja tõuseb püsti.
“Toitu jäi alles, tee soojaks,” ütleb Petra. “Ma pean peatüki uuesti lugema, siis tulen.”
“Koeraga läks valesti,” kordab Agnes, pilk põrandal.
Anders läheb kööki, võtab külmkapist taldriku toiduga ja paneb mikrolaineahju kõrvale köögikapile.
Ta tõmbab püksitaskust aeglaselt kirja ja mõtleb, kuidas Jurek korrutas, et on inimene.
Jurek on pisikeses kaldus kirjas pannud õhukesele paberile paar peaaegu värvitut lauset. Üleval paremal nurgas seisab ühe Tenstas asuva advokaadibüroo nimi, kellele kiri on adresseeritud, tekst ise sisaldab üksnes ametlikku taotlust. Jurek Walter palub juriidilist abi, et aru saada kohtuotsusest, millega ta on kohtupsühhiaatrilisele sundravile määratud. Tal on vaja, et talle selgitataks tema õigusi ja teavitataks võimalustest kohtuotsus tulevikus vaidlustada.
Andersil tekib äkki ebamäärane halb tunne, kirja toonis, selle korrektses sõnavalikus ja samas peaaegu düsgraafilistes kirjavigades on midagi imelikku.
Töötuppa minnes ja ümbrikut võttes kihutavad läbi pea Jureki sõnadega seotud mõtted. Ta kirjutab ümbrikule kirja nurgalt loetud aadressi, lükkab kirja ümbrikusse ja kleebib margi peale.
Ta läheb välja jäisesse pimedusse, astub otse üle muru kioski poole ringtee juures. Paneb kirja posti, seisab hetke ning vaatab Sandavägenit ja mööduvaid autosid, siis pöördub tagasi koju.
Tuul paneb jäätunud rohu veena lainetama. Vanade aedade poole hüppab jänes.
Anders avab värava ja vaatab köögiaknasse. Elamu meenutab nukumaja. Täistuledes ja kõigile nähtav.
Ta vaatab koridori ja näeb sinist maali, mis seal alati rippunud on.
Magamistoa uks on lahti. Põrandal vedeleb tolmuimeja. Pistik on ikka veel
