>August Kitzberg
Püve Peetri «riukad»
Püve Peetri “riukad”
Kui hakkad juttu kirjutama, siis on peaasi, et temale hea pealkirja leiad, mis «tõmbab». See on vana tuttav asi ja kõik jutukirjutajad teavad, et kui hea pealkiri juba leitud, siis jutu enesega enam suurt vaeva ei ole.
Oh sa heldene aeg ja kirivene kimbatus! Mis selle eestlase elus nüüd suuremat imet ja imelikku juhtub, et sa, kui hakkad külajuttu eesti elust kirjutama, jutu enese juhtumustest tõmbava pealkirja leiaksid! Ja hakkad sa pealkirja kasuks imelikkude juhtumustega maal ja merel tembutama – kohe hakatakse küsima: «Kas ei ole võõraid «aineid» tarvitatud? Kelle säluga saks sõidab?»
Ja siis veel tulevad nad ja nõuavad: kirjuta selget eesti keelt, hoia end kohalikkude kõnekäändude eest, mida igal pool Eestis ei tunta! Mingu nüüd ja tehku jutukirjutaja vaesekene, just kui külarahvas kirjakeelt kõneleks!
«Püve Peetri riukad!» Jumala eest, see mees oli tükke täis nagu viljapea teri, kuidas ma siis teisiti pean ütlema? Kolm tütart pani mehele, ilma et punast krossi kaasraha valmis seismas oli. Kas sellega saab mõni teine toime, kellel «riukaid» ei ole?
Jajah, see ei ole naljaasi ja see jutt ei ole ka kellegi naljajutt. Need on tõelikud sündmused, mida tõelikul toonil peab jutustama.
Püve talu seisab keset Mulgimaad.
See on üks halb lugu, et selle nõndanimetatud Mulgimaa kindlaid piire keegi ei tea ja kodumaa kaardi pealgi neid ei seisa; ühe teada on Pikasilla parvest üle tulles maa siinpool parve kõik selge Mulgimaa, teised teevad vahet Pärnu- ja Viljandimaa vahel – mine võta kinni, missugune see päris eht Mulgimaa on, see, millele Holstre, või see, millele Abja keskkohaks. Abjakad muidugi nõuavad Mulgi nime tingimata enestele, sest Abjas on Mulgi-nimeline talu, kust «ajalooliselt» esimene mulk Tartumaale olla läinud, tartlase tare läve ette seisma jäänud ja käest äragi ostnud Tartu velje talu. Pärast olla sellele esimesele mulke järele rännanud kui rahet, ja ikka Tartumaale talusid ostma. Sellest sündinud mulgi nimi, esiti sõimu-, pärast aunimi.
Jah, eks neil «rahva rändamistel» ole alati suured tagajärjed olnud, kui ka selle rahvarändamise ainus tagajärg ehk vahest kõigest mulgi nime sündimine oli.
Kui ma nüüd ütlesin, et Püve talu keset Mulgimaad seisab, siis ei tea ma aga ometi isegi, kas ta seisab Pärnu- või Viljandimaal. Püve Peetri ümbrus loeb Viljandit oma maakonnalinnaks, aga oma nekrutid saadab ta liisku võtma iga aasta Pärnu. Sillakohtu «sirguläärid» tulid sinna ennevanasti aga kõik Viljandist. Mine tea. Nüüd uuemal ajal on sihukesed ametlikud asjad muidugi kõik venekeelsed, ja mina kui vanem inimene, kes vene keelt veel ei oska, ei ole neist sirgulääridest, kui külakubjas neid ümber kannab, enam kunagi aru saanud, kas nad Viljandist või Pärnust pärit. Pisike poeg Kustas mul, tema on koolitatud, tema loeb neid küll võrinal, aga ega tema käest ka selget aru kätte ei saa.
Kuid Vakuste külas seisab Püve Peetri talu ja Vakuste küla mehed on esimesed üle valla. «Eludmajad», nagu meie pool öeldakse, on neil kõigil ehitatud, marjaaiad istutatud – linu kolgivad nad hobusemasinatega, s. o. hobustega käima pandavate masinatega, ja kive ei leia nende põldudelt enam koeragi visata. Neil on, sest et talud lähedalt koos seisavad, üle hulga rehepeksumasingi soetatud ja nad peksavad oma vilja auruga. Mõned peremehed räägivad juba ühise piimatalituse sisseseadmisest, asi ehk oleks juba ammugi teoks tehtud, aga Vakuste küla perenaised on asjale kangesti vastu. Nemad kardavad õigusega või ja piima koduses äratarvitamises kitsendust, ja – millest peavad nad siis tulevikus veel «korpe» tegema? Ning oma korpide poolest on Vakuste küla perenaised kuulsad: nende korbid nagu sulavad suus. Ja ilma palju paksu piimata ja võita ometi häid korpe teha ei saa. Mannapudru appivõtmine on ju selge jumalaanni võltsimine.
«Püve Peeter!» Mõni ehk mõtleb, Püve Peeter on mõnest vanast, ajaloosse üles tähendamata jäänud ajaloolisest eesti perekonnast pärit, mil eestlased alles oma lastele lindude ja loomade nimed andsid, sest mulgikeelne «püvi» on ju kirjakeeles «püü», «põldpüü». Kuid vale puha. Selle priinimega on lugu seesama, nagu kõigi muude eesti priinimede saamisega. Kui suurema hariduse ja muude tarviduste mõjul vanasti eestlastega enam teisiti toime ei olla saadud, vaid neid juba tarvis olnud kirja panna ja üles tähendada, kui ainult Mats ja Madis neile nimedeks ei olla mõjunud ja perekonnad ilma priinimeta käes segi läinud, siis olla – nõnda jutustas minu isaisa – mehed mõisa kokku aetud ja neile «priinimed» antud. Juba sõna «priinimi» tähendab, et küll prii olnud endale nime ise valida, aga vähem osa olla seda priiust tarvitada osanud. Kui opman ütelnud, igamees pidavat enesele oma igapäevase nime kõrvale veel priinime võtma, kohkunud mehed üsna ära. Olnud neil küll ennegi oma «sohi-» või sõimunimed – nende järg ei ole praegügi veel kadunud aga neid sohinimesid tohitud ennevanasti ja tohitakse nüüdki ainult tagaselja nimetada. Ning siis ei olla mehed enestele midagi nime valinud, vaid jätnud opmani asjaks igaühele nimi anda ja kirja panna, kuidas ise tahab.
Kui nüüd opman toores inimene oli, andis ta oma orjadele toored nimed, nagu «Härg», «Oinas», «Orik», nagu neid Eestis palju leitakse. Oli aga opman peenemaitselisem saks, andis ta eestlastele armu poolest saksa nimed, nagu «Langholz», «Birkholz», «Kosenkranius», «Gerberson» jt.
Püve Peetri isaisaaegne opman aga olnud asjalik mees ja andnud meestele asja- ja ametikohased nimed. Püve Peetri isaisa olnud metsavaht ja kange mees «püvesid pillitama», s. o. väikese luust vilega püü häält tegema ja linde püüdma; sellepärast antud temale ka nimeks Juhan Püvi.
See on, ärgu pandagu pahaks, et jutu sisse pikki seletusi sõlmin – eesti priinimede ajalugu. Seda polnud veel õieti kirja pandud, ja ükskord pidi see ometi sündima.
Püve Peeter oli, nagu inglased ütlevad, self-made man1, tema oli ise enesest mehe teinud, ise raha kogunud, ise talu ostnud ja peremeheks hakanud. Vanematest pärinud ei olnud ta midagi. Isaisa oli küll metsavaht olnud ja metsavahti arvatakse ikka natuke raha koguda võivat, aga Peetri isaisa ei olnud enesele midagi kogunud. Tema ei olnud sellest rahva hulgas valitsevast arvamisest lahti saada jaksanud, et metsavargus vargus ei ole, vaid et mets on kõikide päralt. Nõnda oli ta ilma loata puuvõtjatele sagedasti läbi sõrmede järele vaadanud ja hea kõhutäie ja suutäie viinaga alati ennast lepitada lasknud. Kord oli ta naabri juures tuliuue, kõige sirgematest ja pikematest roovikutest kopliaia leidnud. Et naaber mõisast puutähte ei olnud toonud, oli ju selge, et roovikud nõnda ütelda varastatud olid. Kuidas oli metsavaht karjunud ja sõimanud ja ähvardanud asja mõisas üles anda. – «Jäta,» oli naaber vaigistanud. – «Jäta, jäta,» pahandanud Püvi, «sa ütled: jäta! Kelle pea peale? Ppuhhas see ppunane ppedajas!» oli Püvi karjunud, oma täit põlgust sellega avaldades, et iga sõna peale kahevõrdse rõhu pani. – Aga leppinud oli ta siiski. – Säärased leppimised olid aga temal viimaks ameti ja koha maksnud, ja metsavahist ja tema pojast olid jälle teomehed saanud.
Pojapoeg aga, meie Püve Peeter, oli juba noorelt nikri peaga mees olnud, esiti mõisas puusepa-ametit pidanud ja pärast vallas majasid ehitama hakanud. Nõnda oli ta enesele mõnegi hea kopika kogunud.
Iseenesest oli Peeter aeglase loomuga, aga kaval ja visa. Tema au oli tema habe. Peeter oli lüheldane mees, aga tema habe oli pikk, iseäranis suur ja pikk. See kattis kogu rinna. Kui Peeter tuulise ilmaga kodunt läks, pidi ta habeme alati vesti alla panema, muidu oleks selle lainetamine temale igal pool tülinaks ees olnud.
Habe oli, nagu öeldud, Peetri au. Igal pool äratas see habe tähelepanu ja terve Vakuste küla oli oma habemiku peremehe peale uhke.
Kui ma juba kaks korda ütlesin, et habe oli Peetri au, siis oli mul sellega täitsa õigus. Habeme tõttu oli Peetrist peremees saanud. Oleks Peeter juba noorelt oma habet kärpima ja lühemaks lõikama hakanud, nagu teised vanemad mehed tegid, kes igal laupäevaõhtul saunast tulles habet kääridega pügasid või ta koguni noaga maha nühkisid, – Peeter oleks ehk alles praegugi puusepp olnud. Asi oli aga nõnda tulnud: Peetri habe oli
L.:
