raamat on pühendatud minu silmade nuur’ile, Harisele ja Farahile, ning Afganistani lastele.
Tänuavaldused
Olen järgmistele kolleegidele tänu võlgu nende nõuannete, abi või toe eest: dr Alfred Lerner, Dori Vakis, Robin Heck, dr Todd Dray, dr Robert Tull ja dr Sandy Chun. Tänan ka Lynette Parkerit East San Jose kogukonna juriidilisest keskusest, kes nõustas mind adopteerimisprotseduuride puhul, ja mr Daoud Wahabit, kes jagas minuga Afganistani-kogemusi. Olen tänulik kallile sõbrale Tamim Ansaryle juhatuse ja toe eest ning San Francisco Kirjanike Õpikojale tagasiside ja julgustuse eest. Tahan tänada isa kui oma vanimat sõpra ja inspireerijat kõige selle eest, mis Babas on õilist; oma ema, kes palvetas minu eest ja tegi raamatu igas kirjutamisstaadiumis nazr’it; tädi, kes mulle lapsepõlves raamatuid ostis. Läkitan tänusõnad ka Alile, Sandyle, Daoudile, Walidile, Rayale, Zahrale, Robile ja Kaderile mu loo lugemise eest. Tahaksin tänada dr ja mrs Kayoumyt – minu teisi vanemaid – sooja suhtumise ja vankumatu toetuse eest.
Pean tänama oma agenti ja sõpra Elaine Kosterit tema tarkuse, kannatlikkuse ja sõbralikkuse eest, nagu ka Cindy Spiegelit, minu arukat ja terava pilguga toimetajat, tänu tema abile sai minu raamat lõpliku kuju. Ja tahaksin tänada Susan Petersen Kennedyt, kes raamatu avaldamiseks võttis, ning Riverheadi töökat kollektiivi selle kallal vaevanägemise eest.
Lõpuks ma ei tea, kuidas tänada oma armast naist Royat, kelle arvamus on mulle äärmiselt oluline, kes oli nii heatahtlik ja lahke, et luges romaani üksikuid osi korduvalt üle ja aitas mind igati. Jääd mulle igaveseks armsaks, Roya-jan, kannatlikkuse ja mõistmise pärast.
ÜKS
Minust sai see, kes ma olen praegu, kaheteistkümne aasta vanuselt, jäisel lauspilves talvepäeval 1975. aastal. Mäletan täpselt seda hetke, mil küürutasin mureneva mullavalli taga ja piilusin külmunud ojakese lähedasse põiktänavasse. See oli kaua aega tagasi, aga nüüd ma tean, et pole õige, kui öeldakse – mineviku saab maha matta. Sest minevik kraabib end uuesti välja. Praegu tagasi vaadates saan aru, et olen kõik need viimased kakskümmend viis aastat kogu aeg sellesse tühja põiktänavasse tagasi piilunud.
Ühel päeval möödunud suvel helistas minu sõber Rahim-khaan Pakistanist. Ta palus, et tuleksin teda vaatama. Seistes köögis, telefonitoru kõrva juures, teadsin, et see polnud sugugi ainult Rahim-khaan, kes rääkis. See oli minu lunastamata pattudega minevik. Pärast kõne lõppu läksin jalutama Spreckelsi järve äärde Golden Gate’i pargi põhjaservas. Varase pärastlõuna päike sätendas järveveel, kus liikus kümneid tillukesi paate, mida ajas edasi karge briis. Vaatasin üles ja nägin taevas hõljumas kahte punast pika sinise sabaga tuulelohet. Nad tantsisid kõrgel puude kohal pargi lääneservas, üle tuuleveskite, ujudes külg külje kõrval nagu kaks silma, mis vaatavad alla San Francisco peale, linna peale, mida ma praegu oma koduks nimetan. Ja äkitselt kuulsin, kuidas Hassani hääl mu peas sosistas: Sinu jaoks, kas või tuhat korda. Hassan, jänesemokaga lohejooksja.
Istusin paju lähedale pargipingile. Mõtlesin sellest, mida Rahim-khaan oli enne kõne lõpetamist öelnud, peaaegu nagu oleks see talle tagantjärele pähe turgatanud. On üks viis, kuidas kõike jälle heaks teha. Ma vaatasin üles nende kaksiklohede poole. Mõtlesin Hassanist. Mõtlesin Babast. Alist. Kabulist. Mõtlesin elust, mida olin elanud, kuni 1975. aasta talv kõik muutis. Ja tegi minust selle, kes ma olen täna.
KAKS
Kui me olime lapsed, tavatsesime Hassaniga ronida minu isa maja juures sõidutee ääres kasvavate paplite otsa ja vihastada naabreid, peegeldades peeglikilluga nende majadesse päikesevalgust. Me istusime teineteise vastas kõrgetel okstel, paljad jalad kõlkumas, püksitaskud täis kuivatatud mooruspuumarju ja kreeka pähkleid. Me kasutasime peeglit kordamööda, süües mooruspuumarju, pildudes nendega teineteist, itsitades, naerdes. Ma näen veel praegugi Hassanit puu otsas, päike helklemas lehtede vahelt ta peaaegu täiuslikult ümaral näol, näol, mis sarnanes puust tehtud hiina nukuga: tema lame lai nina ja pilusilmad, kitsad kui bambuselehed, silmad, mis sõltuvalt valgusest näisid kuldsetena, rohelistena, isegi safiirsinistena. Ma näen veel ikka ta tillukesi madalal asetsevaid kõrvu ja teravat lõuga, seda lihakat ripatsit, mis paistis olevat lisatud nagu mingi tagantjärele tulnud mõtte tulemusena. Ja ülahuule lõhe, otse keskel, nagu oleks hiina nukumeistri tööriist libastunud või oli ta lihtsalt väsinud ja hooletuks muutunud.
Mõnikord neil puudel istudes keelitasin Hassanit laskma kadast naabri ühesilmalise saksa lambakoera pihta. Hassan ei tahtnud seda kunagi teha, aga kui ma palusin, tõeliselt palusin, ei öelnud ta mulle ära. Hassan ei öelnud mulle kunagi milleski ära. Ja ta oli oma kadaga surmavalt täpne. Hassani isa Ali märkas tavaliselt, millega tegelesime, ja sai maruvihaseks, või õigemini nii vihaseks, nagu Ali-sugune inimene üldse võib saada. Ta vibutas sõrme ja näitas käega, et me puu otsast alla tuleksime. Ta võttis peegli ära ja rääkis meile, mida tema ema oli talle rääkinud, et ka vanakurat kasutab peegleid, segamaks moslemeid palvetamise ajal. „Ja ta naerab seda tehes,” lisas Ali alati, vaadates tigedalt kulmu kortsutades oma poega.
„Jah, isa,” pomises Hassan siis ja vaatas maha oma jalge ette. Kuid Ali ei tõrelnud kunagi minuga. Kunagi ei öelnud Hassan, et nagu peeglimäng, nii ka naabri koera pähklitega tulistamine, oli alati minu mõte.
Paplipuud palistasid punastest tellistest sõiduteed, mille lõpus oli kaks sepistatud raudväravat. Need omakorda avanesid minu isa valdustesse viivale sõiduteepikendusele. Maja ise seisis tellistee vasakul poolel, tee lõpus algas tagaõu.
Kõik olid nõus, et minu isa, minu Baba, oli ehitanud kõige ilusama maja Wazīr Akbar Khāni piirkonnas, Kabuli põhjaosa uues ja jõukas rajoonis. Mõned pidasid seda kogu Kabuli kõige ilusamaks majaks. Lai roosipõõsastega ääristatud tee viis laiutava, marmorpõrandate ja suurte akendega majani. Keeruka mustriga mosaiikkivid, mille Baba ise oli E fah nis välja valinud, katsid nelja vannitoa põrandaid. Seinad olid kaetud kullaga tikitud seinavaipadega, mille isa oli ostnud Kolkatast, võlvlaest rippus alla kristall-lühter.
Ülakorrusel oli minu magamistuba, Baba tuba ja tema töötuba, mida tunti ka „suitsetamistoa” nime all ja mis pidevalt lõhnas tubaka ning kaneeli järele. Baba ja ta sõbrad lesisid seal mustades nahktoolides pärast seda, kui Ali oli õhtusöögi serveerinud. Nad toppisid seal piipusid – ainult et Baba nimetas seda tegevust alati „piipude kosutamiseks” – ja arutasid oma kolmel lemmikteemal: äri, poliitika, jalgpall. Mõnikord palusin, et Baba lubaks ka mul nende juures istuda, kuid Baba seisis uksel ees. „Mine nüüd ära,” ütles ta. „See on suurte inimeste aeg. Miks sa ei lähe mõnda raamatut lugema?” Ta sulges ukse, jättes mind mõtlema selle üle, miks alati oli tema puhul tegu „suurte inimeste ajaga”. Ma istusin ukse kõrval kägaras, põlved vastu rinda. Mõnikord istusin seal tunni jagu, vahel ka kaks, kuulates nende naeru, lobisemist.
Alakorruse elutoas oli kaarsein tellimise järgi sisse ehitatud kappidega. Kappides olid raamitud perekonnapildid: minu vanaisast ja kuningas Nadir-šahhist vana teralise tekstuuriga foto, mis oli tehtud 1931. aastal, kaks aastat enne kuninga mõrvamist; nad seisid surnud hirve kõrval, põlvini saapad jalas, püssid õlal rippumas. Oli ka pilt mu vanemate pulmaõhtust, Baba rabavalt kena oma mustas ülikonnas ja ema nagu naeratav noor printsess valges. Siin oli Baba koos oma parima sõbra ning äripartneri Rahim-khaaniga meie maja ees, kumbki ei naeratanud – sel pildil olen ma beebi ja Baba hoiab mind süles, ise väsinud ning sünge näoga. Olen ta kätel, kuid minu sõrmed hoiavad kinni Rahimkhaani väikesest sõrmest.
Kaarsein viis söögisaali, mille keskmeks oli mahagonist laud; selle taha mahtus lahedasti kolmkümmend külalist – ja tänu mu isa ekstravagantsete pidude armastusele toimus seal koosistumisi peaaegu iga nädal. Söögisaali teises otsas oli kõrge marmorkamin, milles talvel loitis alati oran leek.
Lai klaasist lükanduks viis poolringikujulisele terrassile, kust avanes kahe aakri suurune tagaaed
