mitte nood igavad raamatud ajaloost, need ei ole mind kunagi vaimustanud, vaid romaanid, eepika –, hakkasin taskuraha raamatutele kulutama. Ma ostsin iga nädal ühe raamatu Cinema Parki lähedal olevast poest ja kui raamaturiiul sai täis, panin köited pappkastidesse.
Muidugi, abielluda luuletajaga oli üks asi, aga olla isaks pojale, kes eelistas istuda, nina luuleraamatutes, oh… arvan, et Baba polnud asja küll niiviisi ette kujutanud. Tõelised mehed ei loe luulet – ja Jumal hoidku selle eest, et nad seda veel kirjutaksid! Tõelised mehed – tõelised poisid – mängisid jalgpalli just nagu Baba noorena. See oli midagi, mis vääris kirge. 1970. aastal võttis Baba orbudekodu ehitamisest puhkust ja lendas kuuks ajaks Teherani jälgima televiisorist maailmakarika mänge, sest sel ajal polnud Afganistanis veel televisiooni. Ta pani mind kirja jalgpallimeeskondadesse, et äratada sama kirge ka minus. Kuid mina olin omaenese meeskonna jaoks haletsusväärne koperdav äpu, kogu aeg hea söödu teel ees või tahtmatult blokeerimas vaba läbipääsu. Ma looberdasin kondistel jalgadel mööda väljakut ringi, karjusin, et mulle söödetaks, aga seda ei tehtud kunagi. Ja mida rohkem ma üritasin, vehkides ägedalt kätega pea kohal ning kriisates: „Olen vaba! Olen vaba!”, seda rohkem mind kõrvale jäeti. Kuid Baba ei andnud alla. Kui oli juba täiesti selge, et ma polnud pärinud kübetki tema füüsilistest annetest, hakkas ta minust kasvatama kirglikku pealtvaatajat. Kindlasti saan ma ju sellega hakkama, eks ole? Teesklesin huvi, niikaua kui vähegi suutsin. Hõiskasin koos temaga, kui Kabuli meeskond võitis Kandahāri oma, ja karjusin solvanguid kohtuniku aadressil, kui see oli meie meeskonna vastu penalti määranud. Kuid Baba tajus mu tõelise huvi puudumist ja leppis faktiga, et tema pojast ei saa kunagi ei jalgpallurit ega jalgpallivõistlustele kaasaelajat.
Mäletan korda, kui Baba võttis mu kaasa iga-aastasele buzkaš’iturniirile, mis toimus kevade esimesel päeval, uusaastapäeval. Buzkaš oli ja on ka praegu Afganistani rahvuslik kirg. Üks chapandaz, ülimalt osav ratsanik, keda tavaliselt toetasid rikkad tulihingelised austajad, peab rahvamöllus haarama kitse või vasika korjuse, kandma selle täies galopis ümber staadioni ja heitma maha kindlasse ringi, sel ajal kui teised chapandaz’id ajavad teda taga ja teevad kõik mis võimalik – löövad, küünistavad, piitsutavad, tõukavad –, et talt korjust ära võtta. Sel päeval rahvahulk möirgas erutusest, ratsanikud platsil aga lõugasid võitlushüüdeid ja tunglesid korjuse pärast võideldes tolmupilves. Maapind värises hobusekapjade plaginast. Jälgisime ülemiselt tribüünilt, kuidas ratsanikud täiel kiirusel kihutasid meist mööda, kiljudes ja kriisates, vaht lendamas hobuste suudest.
Siis näitas Baba mulle ühte meest. „Amir, kas näed seda meest, kes istub seal teiste meeste keskel?”
Ma nägin.
„See on Henry Kissinger.”
„Oh,” ütlesin. Ma ei teadnud, kes on Henry Kissinger, ja oleksin võinud küsida. Kuid just sel hetkel nägin õudusega, kuidas üks chapandaz kukkus sadulast ja arvukad kabjad trampisid temast üle. Ta keha loobiti ja tuuseldati nagu kaltsunukku, kuni see lõpuks paigale jäi. Rahvamöll liikus edasi. Ta tõmbles veel korra ja jäi siis liikumatult lamama, jalad ebaloomulikult kõveras ja verelomp valgumas liiva sisse.
Hakkasin nutma.
Nutsin kogu kodutee. Mäletan, kuidas Baba käed pigistasid rooliratast. Pigistasid ja lõdvenesid. Kõige paremini mäletan aga Baba sangarlikke jõupingutusi varjata tülgastust, kui ta vaikides kodu poole sõitis.
Õhtul hiljem isa töötoast möödudes kuulsin teda rääkimas Rahim-khaaniga. Surusin kõrva vastu suletud ust.
„…tänulik, et ta on terve,” sõnas Rahim-khaan.
„Tean, tean. Kuid ta on kogu aeg ninapidi raamatutes ja tuiab mööda maja ringi, nagu näeks und.”
„Ja siis?”
„Mina niisugune ei olnud.” Baba kõlas ärritunult, peaaegu vihaselt.
Rahim-khaan naeris. „Lapsed pole värviraamatud. Sa ei saa neid värvida oma lemmikvärvidesse.”
„Ma räägin sulle,” sõnas Baba, „et mina polnud üldse selline, ja ka ükski poiss, kellega koos kasvasin, ei olnud niisugune.”
„Kas tead, et mõnikord oled sa kõige enesekesksem mees, keda tunnen,” ütles Rahim-khaan. Tema oli ainus mulle tuttav inimene, kes võis Babale midagi niisugust öelda.
„Need asjad pole üldsegi omavahel seotud.”
„Pole või?”
„Ei.”
„Milles siis asi?”
Kuulsin, kuidas Baba istme nahk nagises, kui ta asendit muutis. Panin silmad kinni ja surusin kõrva veel tugevamini vastu ust, tahtes samal ajal nii kuulda kui ka mitte kuulda. „Mõnikord vaatan aknast välja ja näen, kuidas ta tänaval teiste poistega mängib. Näen, kuidas nad teda tõukavad, talt mänguasju käest võtavad, togivad teda siia ja toksavad sinna. Ja tead, ta ei anna kunagi vastu. Mitte kunagi. Ta lihtsalt… laseb pea norgu ja…”
„Järelikult pole ta vägivaldne,” ütles Rahim-khaan.
„Ma ei mõtle seda, Rahim, ja sa saad aru küll,” kähvas Baba vastu. „Midagi on selles poisis puudu.”
„Jah, pahatahtlikkus.”
„Enesekaitsel pole midagi pistmist pahatahtlikkusega. Kas tead, mis alati juhtub, kui ümbruskonna poisid teda narrivad? Hassan astub vahele ja ajab nad minema. Olen näinud seda oma silmaga. Ja kui nad koju tulevad ning ma temalt küsin: „Kuidas Hassan selle kriimu oma näole on saanud?” vastab ta: „Ta kukkus.” Ma ütlen sulle, Rahim, midagi on selles poisis puudu.”
„Sa lihtsalt pead laskma tal oma tee leida.”
„Ja kuhupoole ta suundub?” küsis Baba. „Poiss, kes ei suuda iseenda eest seista, kasvab meheks, kes ei suuda mitte millegi eest seista.”
„Nagu alati, esitad sa asju liiga lihtsalt.”
„Mina nii ei arva.”
„Sa oled vihane, sest kardad, et ta ei hakka kunagi sinu äriga tegelema.”
„Kes siis nüüd asju liiga lihtsalt esitab?” küsis Baba. „Vaata, ma tean, et sina ja tema meeldite teineteisele, ja mul on selle üle hea meel. Olen kade, aga õnnelik. Ja ma ka mõtlen nii. Tal on vaja kedagi, kes… teda mõistab, sest Jumal näeb, et mina temast aru ei saa. Kuid midagi Amiris teeb mulle muret, midagi, mida ma ei oska sõnastada. See on nagu…” Võisin kuulda, kuidas ta otsis, kuni leidis õiged sõnad. Ta hääl kõlas vaiksemalt, kuid kuulsin teda ikkagi. „Kui ma poleks oma silmadega näinud, kuidas arst ta mu naise kehast välja tõmbas, poleks ma kunagi uskunud, et ta on mu lihane poeg.”
Järgmisel hommikul, kui Hassan mulle hommikueinet valmistas, küsis ta, kas miski teeb mulle muret. Nähvasin, et tegelgu oma asjadega.
Rahim-khaan oli eksinud selle pahatahtlikkuse suhtes.
NELI
Aastal 1933, sel aastal, kui Baba sündis ja Zahir-šahh alustas oma neljakümne aasta pikkust valitsemisaega Afganistanis, ronis kaks venda jõukast ja lugupeetud Kabuli perekonnast oma isa Ford-maasturisse. Purjus hašišist ja Prantsuse veinist, sõitsid nad Paghmāni teel otsa ühele hazarale ja tolle naisele ning tapsid nood. Politsei tõi veidi rusutud noormehed ja surnud paari orvuks jäänud
