ja suitsulintide ka igasuguseid vürtse aniisiseemnetest kaneelikooreni, siirupeid, likööre, puuviljanapse, veine Küproselt, Malagast ja Korintosest, mett, kohvi, teed, kuivatatud ja suhkrustatud puuvilja, viigimarju, karamelli, šokolaadi, kastaneid ja koguni sissetehtud kappareid, kurke ja sibulaid ja marineeritud tuunikala. Ja siis veel lõhnavat pitsatilakki, parfümeeritud kirjapaberit, roosiõli järele lõhnavat lembetinti, hispaania nahast kirjamappe, valgest sandlipuust sulepäid, seedripuust kastikesi ja laadikuid, aukliku kaanega portselanvaase ja kausse õielehtede hoidmiseks, messingist viirukianumaid, lihvitud merevaigust korkidega kristallflakoone ja tiiglikesi, lõhnavaid kindaid, taskurätte, muskaadiõitega täidetud nõelapatju ja muskusauruga immutatud tapeete, mis võisid toa rohkem kui sajaks aastaks lõhnaga täita.
Loomulikult ei jätkunud kõigile neile kaupadele pompöösses, tänavale (see tähendab sillale) avanevas poes ruumi, ja nii olid keldri puudumise tõttu peale maja aitade laona kasutusel ka kogu teine ja kolmas korrus ning peaaegu kõik jõepoolsed ruumid alumisel korrusel. Selle tagajärjeks oli, et Baldini majas valitses kirjeldamatu lõhnade kaos. Nii eriline, nagu oli üksikute toodete kvaliteet, sest Baldini ostis vaid parimat –, samavõrd väljakannatamatu oli nende lõhnaline kooskõla, sarnanedes tuhandepäise orkestriga, milles iga muusik mängib fortissimo erinevat meloodiat. Baldini ise ja tema käealused olid selle kaose suhtes nüristunud nagu vananevad dirigendid, kes on ju kõik kõva kuulmisega, ja ka tema naine, kes elas neljandal korrusel ja seda laoruumide edasitungimise eest ägedalt kaitstes, ei tajunud neid paljusid lõhnu peaaegu enam häirivana. Teisiti oli aga lugu kundega, kes esimest korda Baldini poodi astus. Temale lõi seal valitsev lõhnasegu nagu rusikas näkku, muutis ta konstitutsioonist olenevalt eksalteerituks või uimaseks, tekitas aga igal juhul sellise meeltesegaduse, et inimene sageli enam ei teadnud, miks ta üldse siia oli tulnud. Jooksupoisid unustasid oma tellimused. Söakad härrad muutusid ebakindlaks. Ja nii mõndagi daami tabas pooleldi hüsteeria–, pooleldi klaustrofoobiahoog, daam langes minestusse ja teda oli võimalik vaid kõige kangema, nelgiõlist, ammoniaagist ja kampripiiritusest nuusksoolaga toibutada.
Selliste asjaolude tõttu ei olnud tegelikult sugugi imekspandav, et pärsia kellamäng Giuseppe Baldini poeuksel ikka harvemini kõlas ja hõbedased haigrud ikka harvemini sülitasid.
10
„Chénier!” hüüdis Baldini leti tagant, kus ta oli mitu tundi sammasjäigalt seisnud ja ust vahtinud. „Pange oma parukas pähe!” Ja oliiviõlivaatide ja rippuvate Bayonne’i sinkide vahelt ilmus nähtavale Chénier, Baldini sell, veidi noorem kui ta ise, aga ka juba vana mees, ja tuli ette, poe peenemasse ossa. Ta tõmbas kuuetaskust paruka ja vajutas selle endale pähe. „Te lähete välja, härra Baldini?”
„Ei,” ütles Baldini, „ma eemaldun mõneks tunniks oma töötuppa ja soovin, et mind absoluutselt ei segataks.”
„Oo, ma mõistan! Te kujundate uut parfüümi.”
BALDINI Jah, seda küll. Krahv Verhamont’ile hispaania naha lõhnasta-miseks. Ta nõuab midagi täiesti uut. Ta nõuab midagi sellist nagu… nagu… ma usun, et see oli „Amor ja Psyche”, mida ta nõudis, ja teeb seda, nagu räägitakse, see… see vusserdaja Rue Saint-Andre des Arts’ilt, see…see…
CHENIÉR Pélissier.
BALDINI Jah. Pélissier. Õige. Nii selle vusserdaja nimi on. Pélissier’ „Amor ja Psyche”. – Kas te tunnete seda?
CHENIÉR Jajah. Muidugi. Selle järele lõhnab nüüd kõikjal. Igal tänavanurgal võib seda tunda. Aga kui te minu käest küsite – mitte midagi erilist! See pole kindlasti kuidagi võrreldav sellega, mida teie kavatsete komponeerida, härra Baldini.
BALDINI Muidugi mitte.
CHENIÉR See lõhnab äärmiselt tavaliselt, see „Amor ja Psyche”.
BALDINI Vulgaarselt?
CHENIÉR Täiesti vulgaarselt, nagu kõik Pélissier’ kraam. Ma usun, et seal on sees limetiõli.
BALDIN Tõesti? Mida veel?
CHÉNIER Apelsiniõite essentsi võib-olla. Ja võib-olla rosmariinitinktuuri. Aga ma ei või seda kindlalt öelda.
BALDINI See on mulle ka täiesti ükskõik.
CHÉNIER Loomulikult.
BALDINI Mulle on ükspuha, mis see vusserdaja oma parfüümi sisse on seganud. Ma ei kavatse ennast sellest isegi inspireerida lasta!
CHÉNIER Selles on teil õigus, monsieur.
BALDINI Nagu te teate, ei lase ma ennast kunagi inspireerida. Nagu te teate, töötan ma oma parfüümid ise välja.
CHÉNIER Ma tean, monsieur.
BALDINI Sünnitan nad ainult iseendast!
CHÉNIER Ma tean.
BALDINI Ja ma kavatsen krahv Verhamont’i jaoks luua midagi sellist, mis tõesti furoori tekitab.
CHÉNIER Selles olen ma veendunud, härra Baldini.
BALDINI Teie vaadake poe järele. Ma vajan rahu. Hoidke kõik minust eemale, Chénier…
Ja seepeale tatsas ta, nüüd mitte sugugi enam raidkujulikult, vaid nagu tema vanusele kohane, kumaras, isegi peaaegu nagu läbipekstult, leti tagant välja ja läks aeglaselt trepist ülakorrusele, kus oli tema töötuba.
Chénier võttis leti taga koha sisse, jäi samuti seisma, nagu meister ennist oli seisnud, ja vaatas tardunud pilgul ukse poole. Ta teadis, mis lähimate tundide jooksul juhtub: nimelt poes mitte midagi, üleval Baldini töötoas aga tavaline katastroof. Baldini võtab oma sinise, frangi-paniveest läbiimbunud kuue seljast, istub kirjutuslaua taha ja ootab inspiratsiooni. Seda inspiratsiooni ei tule. Siis tõttab ta sadade proovi-pudelikeste kapi juurde ja segab hea õnne peale midagi kokku. See segu ebaõnnestub. Ta vannub, tõmbab akna lahti ja viskab segu jõkke. Ta proovib midagi muud, ka see ebaõnnestub, ta karjub ja märatseb ja saab juba uimastavalt lõhnavas toas nutukrambid. Kella seitsme paiku õhtul tuleb ta hädisena alla, väriseb ja nutab ja ütleb: „Chénier, mul ei ole enam nina, ma ei suuda seda parfüümi sünnitada, ma ei saa krahvile hispaania nahka ära saata, ma olen kadunud, ma olen seesmiselt surnud, ma tahan surra, palun, Chénier, aidake mul surra!” Ja tema, Chénier teeb ettepaneku, et kedagi Pélissier’ juurde pudeli „Amori ja Psyche” järele saadetaks, ja Baldini nõustub tingimusel, et ükski inimene sellest häbist teada ei saa, Chénier tõotab seda, ja öösel lõhnastavad nad salaja Verhamont’i tellitud naha võõra parfüümiga. Nii see läheb, ja mitte teisiti, ja Chénier soovis ainult, et kogu see teater oleks juba möödas. Baldini ei olnud enam suur parfümöör. Jah, varem, oma nooruses, kolmekümne-neljakümne aasta eest, oli ta leiutanud „Lõuna roosi” ja „Baldini galantse buketi”, kaks tõesti suurt lõhna, millele ta võlgnes tänu oma varanduse eest. Aga nüüd oli ta vana ja kulunud ja ei tundnud enam kaasaja moode ja nüüdsete inimeste uutmoodi maitset, ja kui ta üldse veel mingi oma lõhna kokku klõpsis, siis oli see täielikult vanamoeline ja müügikõlbmatu, ja nad tegid selle aasta pärast kümme korda lahjendatult purskkaevuvee lisandina rahaks. Kahju temast, mõtles Chénier ja kontrollis peeglist, kuidas parukas istub, kahju vanast Baldinist; kahju tema ilusast ärist, sest ta viib selle põhja; ja kahju minust, sest kui ta selle põhja on viinud, olen mina juba liiga vana, et seda üle võtta…
11
Ja Giuseppe Baldini oligi oma lõhnava kuue seljast ära võtnud, kuid ainult vanast harjumusest. Frangipanivee lõhn ei seganud teda juba ammu enam haistmisel, ta kandis seda ju juba aastaid
