pole seda elu seeski olnud. „Lõuna roosi” oli ta oma isalt päranduseks saanud ja „Baldini galantse buketi” retsepti ühelt läbisõitvalt Genua vürtsikaupmehelt ostnud. Tema ülejäänud parfüümid olid ammutuntud segud. Leiutanud ei olnud ta kunagi midagi. Ta ei olnud leiutaja. Ta oli hoolikas äraproovitud lõhnade tegija, ta oli nagu kokk, kes rutiini ja heade retseptidega suurepäraseid toite valmistab ja ealeski mingit oma rooga ei ole leiutanud. Kogu seda hookuspookust laboratooriumi ja eksperimenteerimise ja inspiratsiooni ja salapäratsemisega tegi ta ainult sellepärast, et see kuulus maitre parfumeur et gantier kindla ametipildi juurde. Parfümöör, see oli pool alkeemikut, kes imesid teeb, nii tahtsid inimesed – hea küll! Seda, et tema kunst on käsitöö nagu iga teinegi, teadis ainult tema ise, ja ta oli selle üle uhke. Ta ei tahtnudki leiutaja olla. Leiutamine oli tema meelest väga kahtlane, sest see tähendas alati mingi reegli rikkumist. Ta ei kavatsenud ka krahv Verhamont’ile uut parfüümi leiutada. Aga ta ei mõelnud lasta end ka õhtul Chénier’i pehmeks rääkida, et tuua „Amor ja Psyche” Pélissier’ juurest. Tal oli see juba olemas. Seal see seisis, akna all kirjutuslaual, väikeses lihvitud korgiga klaasflakoonis. Juba paar päeva tagasi oli ta selle ära ostnud. Muidugi mitte isiklikult. Ta ei saanud ju ometi isiklikult Pélissier’ juurde minna ja parfüümi osta! Ikka vahemehe kaudu, ja see omakorda teise vahemehe kaudu… Ettevaatust oli vaja. Sest Baldini ei tahtnud parfüümi lihtsalt hispaania naha lõhnastamiseks kasutada, selleks ei oleks nii väikesest hulgast ka üldse piisanud. Tal oli midagi hullemat mõttes: ta tahtis seda kopeerida.
See ei olnud muide keelatud. See oli vaid erakordselt ebapeen. Konkurendi parfüümi salaja järele teha ja oma nime all müüa oli kohutavalt ebapeen. Aga veel ebapeenem oli sealjuures vahele jääda, ja sellepärast ei tohtinud Chénier sellest midagi teada, sest Chénier oli lobiseja.
Ah, kui hirmus, et temasugune ausameelne mees oli sunnitud nii kõveraid teid käima! Kui hirmus, et ta pidi kõige kallimat, mis inimesel on, – oma au – nii näruselt rüvetama! Aga mis tal üle jäi? Krahv Verhamont oli ikkagi kunde, keda ta ei tohtinud mingil juhul kaotada. Tal ei olnud ju niigi enam peaaegu ühtegi kundet. Ta pidi ju kundedele jälle järele jooksma nagu kahekümnendate aastate alguses, kui ta oma karjääri alustas ja, kandekast kõhul, mööda tänavaid liikus. Jumal teab, et tema, Giuseppe Baldini, Pariisi kõige suurema lõhnapoe omanik, parimas äriseisus, rahaliselt veel vaid siis omadega välja tuli, kui ta, kohvrike käes, majast majja käis. Ja see ei meeldinud talle sugugi, sest ta oli juba kaugelt üle kuuekümne ja vihkas seda, et pidi külmades eestubades ootama ja vanadele markiisidele tuhandelillevett või neljaröövliäädikat tutvustama või neile migreenisalvi kaela määrima. Pealegi valitses neis eestubades lausa õudne konkurents. Kasvõi see tõusik Brouet Rue Dauphine’ilt, kes väitis, et tal on kõige suurem pumativalik Euroopas; või Calteau Rue Manconseil’lt, kes oli tõusnud Artois’ komtessi õuevarustajaks; või see täiesti ettearvamatu Antoine Pélissier Rue Saint André des Arts’ilt, kes laskis igal hooajal käiku uue lõhna, mille järele oli hull kogu maailm.
Selline parfüüm Pélissier’ ärist võis kogu turu segamini lüüa. Kui ühel aastal oli moes ungari vesi ja Baldini oli sellele vastavalt varunud lavendlit, bergamotti ja rosmariini, et nõudlust rahuldada, siis tuli Pélissier välja „Air de Musciga”, eriliselt raske muskuselõhnaga. Kõik inimesed pidid järsku loomalikult lõhnama, ja Baldini võis oma rosmariini juukseveeks töödelda ja lavendli lõhnakotikestesse õmmelda. Kui ta oli aga järgmiseks aastaks vastaval hulgal muskust, tsiibetit ja kopranõret tellinud, siis tuli Pélissier’le pähe luua parfüüm nimega „Metsalill”, mis kohe edu saavutas. Ja kui Baldini oli lõpuks öödepikkuste katsetamiste või suurte pististe abil jälile saanud, millest „Metsalill” koosneb, siis tuli Pélissier taas välja „Türgi ööde” või „Lissaboni aroomiga” või „Bouquet de la Couriga” või kurat teab millega veel. See inimene oli oma ohjeldamatu kreatiivsusega igal juhul ohuks kogu ametialale, tuleks vaid vana tsunftiõigus oma täies karmuses tagasi. Võetaks vaid kasutusele kõige rangemad abinõud selle korrarikkuja, selle lõhnainflatsiooni tekitaja vastu! Patent tuleks talt ära võtta, töötamine keelata… ja üldse peaks see tüüp kõigepealt väljaõppe läbi tegema! Sest õppinud parfümöör- ja kindategijameister ta ei olnud, see Pélissier. Tema isa ei olnud midagi muud kui äädikakeetja, ja äädikakeetja oli ka Pélissier, ei midagi rohkemat. Ja ainult tänu sellele, et tal kui äädikakeetjal oli õigus tegelda alkoholiga, võis ta üldse tõeliste parfümööride jahimaadele tungida ja seal möllata nagu haisuloom. – Milleks oli igal hooajal vaja uut lõhna? Kas seda oli tarvis? Publik oli varem väga rahul olnud kannikeseveega ja lihtsate lillebukettidega, mida võib-olla iga kümne aasta järel natuke muudeti. Aastatuhandeid olid inimesed leppinud viiruki ja mürriga, mõne palsami, õli ja kuivatatud vürtsirohuga. Ja isegi siis, kui nad olid õppinud kolbidega ja keeruliste meetoditega destilleerima, veeauru abil rohttaimedest, lilledest ja puidust eeterliku õli kujul nende lõhnaprintsiipi eraldama, seda tammepressidega seemnetest ja kividest ja viljakoortest välja pigistama või hoolikalt filtreeritud rasvade abil õielehtedest välja meelitama, oli lõhnade hulk ikka veel tagasihoidlik. Tollal ei oleks selline tüüp nagu Pélissier üldse võimalik olnud, sest siis vajati isegi lihtsa pumati valmistamiseks oskusi, millest see äädikasegaja undki polnud näinud. Siis ei pidanud mitte ainult destilleerida oskama, pidi olema ka salvitegija ja apteeker, alkeemik ja käsitööline, kaupmees, humanist ja aednik ühtaegu. Pidi oskama eraldada lambaneerurasva värskest veiserasvast ja viktooria kannikest parma kannikesest. Pidi valdama ladina keelt. Pidi teadma, millal tuleb koguda heliotroopi ja millal õitseb pelargoon ja et jasmiiniõied kaotavad päikese tõustes oma lõhna. Sellistest asjadest ei olnud sel Pélissier’i enesestmõistetavalt aimugi. Tõenäoliselt ei olnud ta kunagi Pariisist väljas käinud, kordagi oma elus õitsvat jasmiini näinud. Rääkimata siis sellest, et ta oleks teadnud midagi tohutult rängast tööst, mida oli vaja, et sajast tuhandest jasmiiniõiest väike tükike concrète’i või paar tilka essence absolued välja väänata. Võib-olla tundiski ta ainult seda, tundis jasmiini vaid kui kontsentreeritud tumepruuni vedelikku, mis seisis suletud kapis väikeses pudelikeses paljude teiste pudelikeste kõrval, millest ta oma moeparfüüme segas. Ei, selline tüüp nagu see jultunud Pélissier ei oleks vanal heal käsitööliste ajal mingil juhul jalgu alla saanud. Tal puudus kõik selleks vajalik: iseloom, haridus, vähenõudlikkus ja arusaamine tsunfti subordinatsioonist. Oma parfümöörlike edusammude eest võlgnes ta tänu ainuüksi ühele avastusele, mille oli teinud rohkem kui kahesaja aasta eest geniaalne Mauritius Frangipani – itaallane muide! – ja mis seisnes selles, et lõhnaained lahustuvad alkoholis. Oma nuuskpulbrikesi alkoholiga segades ja seega nende lõhna haihtuvale vedelikule üle kandes oli Frangipani vabastanud lõhna mateeriast, oli lõhna hingestanud, leiutanud lõhna kui puhta lõhna, lühidalt: loonud parfüümi. Milline tegu! Milline epohhiloov edusamm! Võrreldav tõesti vaid inimsoo suurimate saavutustega, nagu kirja leiutamine Assüürias, eukleidiline geomeetria, Platoni ideed või viinamarjade veiniks muutmine Kreekas. Tõeliselt prometheuslik tegu!
Ja ometi, nii nagu kõik suured vaimuteod peale valguse ka varju heidavad ja inimestele naudingu kõrval ka meelehärmi ja õnnetust toovad, nii olid ka Frangipani oivalisel avastusel halvad tagajärjed: sest nüüd, kus oli õpitud lillede ja rohtude, puidu, vaikude ja loomsete sekreetide hinge tinktuuridesse aheldama ja pudelikestesse valama, libises parfümeerimise kunst järk-järgult väheste universaalsete käsitöömeistrite käest ära ja oli avatud šarlatanidele, kui neil oli vaid piisavalt peen nina, nagu näiteks sellel haisuloomal Pélissier’l. Muretsemata, kuidas tema pudelikeste imeline sisu kunagi oli tekkinud, võis ta lihtsalt oma olfaktoorilisi tujusid järgida ja kokku segada, mis talle parajasti pähe tuli või mida publik parajasti soovis.
Kindlasti oli sel värdjal Pélissier’l oma kolmekümne viie eluaastaga juba praegu suurem varandus, kui oli temal, Baldinil, õnnestunud kolmandas põlves visa ja ränga tööga lõpuks kokku kraapida. Ja Pélissier’ oma kasvas iga päevaga, sellal kui tema, Baldini oma iga päevaga kahanes. Midagi niisugust ei oleks ju varem üldse võimalik olnud! Seda, et üks lugupeetud käsitööline ja tuntud commercant peab oma pelga olemasolu eest võitlema, tuli ette ju alles viimastel aastakümnetel! Sestsaadik, kui kõikjal ja kõigil aladel on puhkenud palavikuline uuendamiskirg, see ohjeldamatu tegutsemistung,
