nimetult oma mälus: ambra, tsiibet, patšuli, sandlipuu, bergamott, vetiver, opoponaks, bensoe, humalaõied, kopranõre…
Ta ei olnud valiv. Ta ei teinud vahet üldiselt heaks või halvaks peetud lõhnade vahel, veel mitte. Ta oli ablas. Tema jahiretkede eesmärgiks oli lihtsalt omandada kõik, mis maailmal lõhnade osas pakkuda on, ja tema ainuke tingimus oli, et lõhnad oleksid uued. Higistava hobuse lehk oli talle niisama tähtis nagu paisuvate roosipungade õrn roheline hõng, lutika terav hais mitte halvem kui pikitud vasikaprae aroom, mida hoovas härraste köökidest. Ta ahmis, imes endasse kõike, kõike. Ja ka tema fantaasia sünteesivas lõhnaköögis, kus ta pidevalt uusi lõhnakombinatsioone koostas, ei valitsenud veel esteetiline printsiip. Need olid kummalised segud, mis ta lõi ja varsti jälle hävitas nagu laps, kes ehitusklotsidega mängib, leidlikult ja destruktiivselt, ilma selge loova printsiibita.
8
1. septembril 1753, kuninga troonileasumise aastapäeval, korraldas Pariisi linn Pont Royali juures ilutulestiku: see ei olnud nii vaatemänguline ilutulestik nagu kuninga abiellumise auks või niisugune nagu legendaarne ilutulestik dofääni sünni puhul, kuid see oli ikkagi väga muljetavaldav ilutulestik. Laevamastidesse olid monteeritud kuldsed päikeserattad. Sillalt sülitasid niinimetatud tulehärjad põlevat tähevihma jõkke. Ja sellal kui kõrvulukustava lärmi saatel lõhkesid igal pool petardid ja üle sillutise sähvisid paukkonnad, tõusid taevasse raketid ja maalisid mustale laotusele valgeid liiliaid. Mitmetuhandepealine rahvahulk, mis oli kogunenud nii sillale kui ka kaidele mõlemal pool jõge, saatis vaatemängu vaimustatud ah-ide ja oh-ide ja bravo-de ja isegi vivat-hüüetega olgugi et kuningas oli troonile asunud juba kolmekümne kaheksa aasta eest ja oma populaarsuse haripunkti ammu ületanud. Nii suur mõju on ühel ilutulestikul.
Grenouille seisis tummalt Pavillon de Flore’i varjus paremal kaldal Pont Royali vastas. Ta ei tõstnud käsi plaksutamiseks, ta ei vaadanud isegi üles, kui raketid taevasse tõusid. Ta oli välja tulnud, kuna ta uskus midagi uut haista võivat, varsti selgus, et ilutulestikul polnud lõhnaliselt midagi pakkuda. Kõik, mis seal pillavas külluses sätendas ja sädemeid pildus ja paukus ja vilistas, jättis endast maha äärmiselt ühetoonilise lõhnasegu väävlist, õlist ja salpeetrist.
Ta kavatses juba igavalt etenduselt lahkuda, et Louvre’i galeriist mööda kodu poole minema hakata, kui tuul midagi ninani kandis, midagi pisikest, vaevumärgatavat, ainult ühe kübekese, lõhna-aatomi, ei, veel vähem: pigem aimuse lõhnast kui tegeliku lõhna – ja samas ometi kindla aimuse millestki senitundmatust. Ta astus jälle tagasi seina äärde, sulges silmad ja paisutas sõõrmeid. See lõhn oli nii erandlikult õrn ja peen, et ta ei suutnud seda kinni hoida, ikka jälle kadus see tema tajuväljast, kattus petardide püssirohusuitsuga, takerdus rahvahulga lehkadesse, purunes ja pihustus linna tuhandes lõhnas. Aga siis äkki oli see jälle kohal, väike jupike vaid, üheksainsaks lühikeseks sekundiks nagu oivaline märguanne, et nuusuta… ja kadus kohe jälle. Grenouille piinles. Esimest korda ei olnud see mitte ainult tema ablas iseloom, mida tabas solvang, vaid tema süda, mis kannatas. Talle aimus kuidagi kummaliselt, et see lõhn on võtmeks kõikide teiste lõhnade süsteemile, et see, kes sellest ühest aru ei saa, ei ole üldse lõhnadest aru saanud, ja et tema, Grenouille, on kogu oma elu ära rikkunud, kui tal ei õnnestu seda omandada. Ta pidi selle kätte saama, mitte pelga omamise pärast, vaid oma südamerahu pärast.
Tal hakkas erutusest peaaegu paha. Ta ei olnud isegi veel selle jälile saanud, mis suunast lõhn üldse tuleb. Vahel kestsid intervallid, enne kui talle taas üks räbalake ninna kandus, mitu minutit, ja iga kord haaras teda kohutav hirm, et ta on selle igaveseks kaotanud. Lõpuks leidis ta pääsu meeleheitlikus usus, et lõhn tuleb jõe teiselt kaldalt, kusagilt kagu poolt.
Ta eemaldus Pavillon de Flore’i seinast, sukeldus rahvasumma ja rajas endale seal teed üle silla. Iga paari sammu järel jäi ta seisma, tõusis kikivarvule, et üle inimeste peade nuhutada, ei haistnud aga esialgu suurest erutusest midagi, siis lõpuks ometi veidike, sai lõhna jälle ninna, tugevamana isegi kui enne, teadis, et ta on õigetel jälgedel, sukeldus taas, puges edasi läbi ammuli sui vahtijate ja ilutulestiku tegijate, kes iga hetk oma tõrvikuid ikka uute rakettide süütenööride juurde torkasid, kaotas teravas püssirohutossus selle lõhna, sattus paanikasse, nügis ja tõukles ja trügis edasi, jõudis lõputute minutite järel teisele kaldale, Hôtel de Mailly juurde, Malaquesti kaile, Rue de Seine’i algusesse…
Siin jäi ta seisma, kogus end ja nuusutas. Ta sai selle kätte. Ta hoidis sellest kinni. Nagu lint tuli lõhn mööda Rue de Seine’i alla, selgelt äravahetamatu, kuid ikka veel väga õrn ja väga peen. Grenouille tundis, kuidas ta süda klopib, ja ta teadis, et see ei ole jooksmise pingutus, mis selle kloppima paneb, vaid tema erutatud abitus selle lõhna ees. Ta püüdis meenutada midagi võrreldavat ja pidi kõik võrdlused kõrvale heitma. Selles lõhnas oli värskust, mitte mürri või kaneelikoore või käharmündi või kaskede või kampri või männiokaste värskust, mitte maivihma või põhjatuule või allikavee värskust… ja selles oli ühtaegu ka soojust; aga mitte nagu bergamotis, küpressis või muskuses, mitte nagu jasmiinis ja nartsissis, mitte nagu roosipuus ja mitte nagu iirises… See lõhn oli segu mõlemast, hajuvast ja raskest, isegi mitte segu, vaid tervik, ja sealjuures napp ja hõrk, ja siiski soliidne ja tugev nagu tükk õhukest sillerdavat siidi… ja samas jälle ka mitte nagu siid, vaid nagu mesimagus piim, milles sulab küpsis, – mis ju küll parimagi tahtmise juures kokku ei sobinud: piim ja siid! See lõhn oli arusaamatu, kirjeldamatu, mitte kuidagi liigitatav, seda ei oleks tohtinud tegelikult üldse olemas olla. Ja ometi oli ta olemas, kõige oivalisema iseenesestmõistetavusega. Grenouille järgnes, kartlikult põksuva südamega, sest ta aimas, et mitte tema ei järgne lõhnale, vaid et lõhn on ta vangi võtnud ja tõmbab teda nüüd vastupandamatult enese poole.
Ta läks mööda Rue de Seine’i üles. Tänaval ei olnud kedagi, majad olid tühjad ja vaiksed. Inimesed olid all jõe ääres ilutulestikul. Siin ei seganud ei palavikuline inimeselõhn ega terav püssirohuhais. Tänav lõhnas nagu tavaliselt vee, rooja, rottide ja aedviljajäätmete järele. Selle kohal hõljus aga õrnalt ja selgelt lint, mis juhtis Grenouille’d. Mõne sammu järel neelasid kõrged majad taeva napi öövalguse ja Grenouille läks edasi pimedas. Tal polnud tarviski midagi näha. Lõhn juhtis teda kindlalt.
Viiekümne meetri järel pööras ta paremale Rue des Marais’sse, isegi veel pimedamasse, vaevalt paari-kolme küünra laiusesse põiktänavasse. Kummalisel kombel ei muutunud lõhn eriti palju tugevamaks. Ta muutus vaid puhtamaks, ja seeläbi, oma ikka suuremaks muutuva puhtuse läbi, omandas ta ikka tugevama külgetõmbejõu. Grenouille liikus nagu sunnitult. Ühes kohas tõmbas lõhn teda järsult paremale, otsekui läbi majaseina. Seal avanes madal käik, mis viis tagahoovi. Nagu kuutõbine läbis Grenouille selle käigu, läbis tagahoovi, keeras ümber nurga, jõudis teise, väiksemasse tagahoovi, ja siin oli nüüd lõpuks valge: nelinurkne õu oli vaid paari sammu laiune. Müürist eendus kallakas puust katus.
Laual selle all seisis küünal. Laua ääres istus üks tüdruk ja puhastas mirabelle. Ta võttis neid korvist oma vasakul käel, eemaldas noaga varre ja kivi ja viskas nad seejärel ämbrisse. Ta võis kolmteist-neliteist aastat vana olla. Grenouille jäi seisma. Ta teadis otsekohe, mis allikast pärines lõhn, mida ta rohkem kui poole miili kaugusele jõe teisele kaldale oli tundnud: mitte sellest räpasest tagahoovist ja mitte mirabellidest. Allikaks oli tüdruk.
Ühe hetke oli ta sellises segaduses, et mõtles korraks koguni, et ta ei ole oma elus veel kunagi midagi nii ilusat näinud. Sealjuures nägi ta vaid tüdruku siluetti, tagantpoolt, küünlavalguses. Loomulikult oleks ta pidanud mõtlema, et ei ole midagi nii ilusat enne haistnud. Aga kuna ta ju tundis inimeselõhnu, paljusid tuhandeid, meeste, naiste, laste lõhnu, oli tal raske mõista, et niisugune erakordne lõhn võiks välja voolata inimesest. Tavaliselt lõhnasid inimesed mittemidagiütlevalt või halvasti. Lapsed lõhnasid läägelt, mehed uriini, terava higi ja juustu järele, naised räästunud rasva ja halvaks läinud kala järele. Kõik inimesed lõhnasid täiesti ebahuvitavalt, eemaletõukavalt… Ja nii juhtus, et Grenouille
