kalalõhna tema häbemel, ja ta haistis suurima mõnuga. Tüdruku higi lõhnas nii värskelt nagu meretuul, tema juuste rasv nii magusalt nagu pähldiõli, tema häbe nagu kimp valgeid vesiroose, nahk nagu aprikoosiõis… ja kõigi nende koostisosade ühendus andis parfüümi, mis oli nii rikas, nii tasakaalus, nii nõiduslik, et kõik see, mis Grenouille seni parfüümidest oli haistes kogenud, kõik, mis ta ise oma sisemuses lõhnaehitiste alal mängeldes oli loonud, alandus korraga täielikuks mõttetuseks. Tundus, et sada tuhat lõhna ei ole selle lõhnaga võrreldes enam midagi väärt. See üks oli ülim printsiip, mille järgi teised pidid end seadma. See oli puhas ilu.
Grenouille’le oli selge, et ilma seda lõhna omamata ei ole tema elul enam mõtet. Ta pidi seda tundma õppima viimse üksikasjani, viimse peene hargnemiseni; pelk kompleksne mälestus sellest ei olnud piisav. Ta tahtis selle apoteoosse parfüümi nagu reljeefpitsatiga oma musta hinge segadikku pressida, selle ülitäpselt läbi uurida ja nüüdsest peale veel vaid vastavalt selle võluvormeli sisemisele struktuurile mõelda, elada, haista.
Ta läks aeglaselt tüdruku poole, ikka lähemale, astus varikatuse alla ja jäi temast sammu kaugusele seisma. Tüdruk ei kuulnud teda.
Tal olid punased juuksed ja seljas hall käisteta kleit. Tema käsivarred olid väga valged ja tema käed lõhkilõigatud mirabellide mahlast kollased. Grenouille seisis tema kohale kummardunult ja hingas tema lõhna nüüd sisse puhtana, nii nagu see kerkis tüdruku kuklast, tema juustest, tema kleidi väljalõikest, ning laskis sel enesesse voolata nagu mahedal tuulel. Tal ei olnud veel kunagi nii hea olnud. Tüdrukul hakkas aga jahe.
Ta ei näinud Grenouille’d. Aga teda haaras ärevus, kummaline judin, nagu siis, kui äkki meenub mingi vana, ammune hirm. Ta tundis oma selja taga nagu külma tõmbust, otsekui oleks keegi lahti lükanud ukse, mis viib hiiglasuurde külma keldrisse. Ja ta pani oma kööginoa käest, surus käsivarred rinnale ja pööras ringi.
Kui ta Grenouille’d nägi, oli ta hirmust nii kange, et tollele jäi küllalt aega, et oma sõrmi tüdruku kaela ümber panna. Tüdruk ei püüdnudki karjuda, ei rabelnud, ei teinud ühtegi tõrjuvat liigutust. Ja Grenouille ei vaadanud talle otsa. Ta ei näinud tüdruku peent, tedretähnidega ülekülvatud nägu, punast suud ja suuri säravrohelisi silmi, sest ta hoidis tüdrukut kägistades oma silmi kõvasti kinni ja tema ainus mure oli, et tüdruku lõhnast natukestki kaduma ei läheks.
Kui tüdruk oli surnud, pani Grenouille ta mirabellikivide vahele maha, rebis tema kleidi lõhki, ja lõhnavoog muutus tulvaks, ujutades ta oma aroomiga üle. Grenouille surus näo vastu tüdruku nahka ja libistas seda pärani sõõrmetega tema kõhult rinnale, kaelale, tema näole ja läbi juuste tagasi kõhule, alla häbemele, tema reitele, tema valgetele säärtele. Ta nuhutas teda pealaest jalatallani, ta korjas tüdruku lõhna viimseid riismeid lõualt, nabaaugust ja küünarvarre kortsudest.
Kui ta oli ta närbunuks nuhutanud, jäi ta veel natukeseks tema kõrvale kükakile, et end koguda, sest ta oli tüdrukut pilgeni täis. Ta ei tahtnud tema lõhnast kübetki üle ääre loksutada. Käigupealt pidi ta oma sisemised lüüsid tihedalt sulgema. Siis tõusis ta püsti ja kustutas küünla.
Sel ajal tulid esimesed kojupöördujad lauldes ja „vivat” karjudes mööda Rue de Seine’i üles. Grenouille nuhutas end läbi pimeduse põiktänavale ja edasi Rue des Petits Augustins’ile, mis viis paralleelselt Rue de Seine’iga jõe äärde. Veidi hiljem avastati surnu. Tõusis kära. Süüdati tõrvikud. Tulid linnavahid. Grenouille oli ammu teisel kaldal.
Sel ööl tundus tema varjualune nagu palee ja laudadest nari nagu baldahhiinvoodi. Ta ei olnud oma elus seni veel kogenud, mis on õnn. Äärmisel juhul oli ta väga harva tundnud ebamäärast rahulolu. Nüüd aga värises ta õnnest ja ei saanud suurest õndsusest und. Talle tundus, nagu sünniks ta teist korda, ei, mitte teist, vaid esimest korda, sest seni oli ta vaid animaalselt olemas olnud ja end äärmiselt uduselt tunnetanud. Tänasest päevast aga näis talle, nagu teaks ta lõpuks, kes ta tegelikult on: nimelt ei midagi muud kui geenius; ja et tema elul on mõte ja eesmärk ja siht ja kõrge kutsumus: nimelt mitte midagi vähemat kui lõhnade maailma revolutsioneerimine; ja et ainult temal kogu maailmas on selleks kõik vahendid: nimelt tema erakordselt peen nina, tema fenomenaalne mälu ja, mis kõige tähtsam, selle Rue des Marais’ tüdruku vermiv lõhn, milles nagu võluvormelis sisaldus kõik, mis moodustab suure lõhna, mis moodustab parfüümi: õrnus, jõud, püsivus, mitmekesisus ja ehmatav, vastupandamatu ilu. Ta oli leidnud kompassi oma tulevaseks eluks. Ja nagu kõik geniaalsed koletised, kelle hinge spiraalsesse kaosesse seab mingi väline sündmus sirged rööpad, ei kaldunud ka Grenouille sellest, mida ta uskus oma saatuse suunana ära tundnud olevat, enam kõrvale. Nüüd sai talle selgeks, miks ta nii visalt ja kangekaelselt elu küljes on rippunud: temast pidi saama lõhnade looja. Ja mitte ükskõik missugune. Vaid kõigi aegade suurim parfümöör.
Veel selsamal ööl, algul ärkvel olles ja siis unes, vaatas ta üle oma mälestuste tohutu varemetevälja. Ta uuris miljoneid ja miljoneid lõhnaehitus-klotse ja korrastas neid süstemaatiliselt: hea hea juurde, halb halva juurde, peen peene juurde, labane labase juurde, hais haisu juurde, ambroosialik ambroosialiku juurde. Järgmiste nädalate jooksul muutus see süsteem ikka peenemaks, lõhnade kataloog ikka rikkalikumaks ja diferentseeritumaks, hierarhia järjest selgemaks. Ja juba varsti võis ta hakata esimesi plaanipäraseid lõhnaehitisi püstitama: maju, müüre, astmeid, torne, keldreid, tube, salakambreid… iga päevaga avarduvat, iga päevaga kaunimaks muutuvat ja perfektsemalt kokkupandud oivalisemate lõhnakompositsioonide sisemist kantsi.
See, et selle õevasuse alguses oli toimunud mõrv, oli talle, kui see üldse teadvusse jõudis, täielikult ükskõik. Rue des Marais’ tüdruku kuju, tema nägu, tema keha ei suutnud ta enam meenutada. Oli ta ju parima temast säilitanud ja omandanud: tema lõhna printsiibi.
9
Sel ajal oli Pariisis tubli tosin parfümööri. Kuus neist elas paremal kaldal, kuus vasakul kaldal, ja üks täpselt nende vahel, nimelt Pont au Change’il, mis ühendas paremat kallast Île de la Citéga. See sild oli mõlemalt poolt nii tihedalt neljakorruselisi maju täis ehitatud, et sellest üle minnes ühestki kohast jõge ei näinud, vaid võis end tunda nagu täiesti tavalisel, kindlal ja pealegi veel äärmiselt elegantsel tänaval. Tegelikult peeti Pont au Change’i üheks linna peenemaks äritänavaks. Siin asusid kõige kuulsamad poed, siin resideerisid kullassepad, peentislerid, parimad parukategijad ja nahakunstnikud, kõige peenema naistepesu ja sukkade valmistajad, raamitegijad, ratsasaapakaupmehed, epoletitikkijad, kuldnööbivalajad ja pankurid. Ja siin asus ka parfümööri ja kindategija Giuseppe Baldini äri- ja elumaja. Tema vaateakna kohal kummus tore, roheliseks lakitud baldahhiin, selle kõrval rippus Baldini vappkuldne flakoon, millest kasvas välja kimp kuldseid lilli, ja ukse ees oli punane vaip, ka sellel Baldini vapp, seekord kuldse tikandina. Kui uks lahti tehti, siis kõlas pärsia kellamäng, ja kaks hõbedast haigrut hakkasid oma nokast sülgama kannikesevett kullatud anumasse, millel oli samuti Baldini vapi kujutis.
Heledast pukspuust leti taga seisis aga Baldini ise, vana ja jäik nagu sammas, peas hõbedaseks puuderdatud parukas ja seljas sinine kuldtressidega kuub. Ta lõhnastas end igal hommikul frangipaniveega, mille pilv ümbritses teda lausa nähtavalt ja nihutas tema isiku udusesse kaugusesse. Oma liikumatuses nägi ta välja nagu oma poe inventar. Ainult kui kellamäng kõlas ja haigrud sülgama hakkasid – seda ei juhtunud mitte eriti tihti –, tuli temasse järsku elu, ta vajus nagu kokku, muutus väikeseks ja sebivaks, tõttas rohkete kummarduste saatel leti tagant välja, nii kiiresti, et frangipaniveepilv vaevu järele jõudis, ja palus kundel kõige valitumate lõhnade ja kosmeetikumide tutvustamiseks istet võtta.
Baldinil oli neid tuhandeid. Pakutava hulka kuulusid essence absolue’d, õieõlid, tinktuurid, tõmmised, nõred, palsamid, vaigud ja muud droogid kuivatatud, vedelas või vahataolises olekus, mitmesugused pumatid, pastad, puudrid, seebid, kreemid, lõhnapadjakesed, bandoliinid, briljantiinid, habememäärded, soolatüükatilgad ja iluplaastrikesed
