tihti olen vaadanud inimesi ning mõelnud: “Issand, selline! Mina vähemalt oskan käituda.” Kui vaatan poes võõrast jonnivat last, kes on pulgana maas ja vanem annab talle ikkagi lõpuks soovitud nuku. Kui vaatan bussis lällavat inimest, kes on joonud rohkem kui kaks päeva jutti, püksid täis kustud. Kui vaatan seltskonnas kraaklevat paari ja püüan piinlikku momenti üle elada. Kui olen tunnistaja tobedale armukadedusstseenile. Kui näen suvalist luuserit tänavanurgal. Selliseid hetki on miljoneid, kui soovid näha ja vaadata.
Mitte kunagi pole ma teadvustanud, et äkki nemad olid maskiballist liiga väsinud või lihtsalt üle piiri aetud. Äkki neil polnud enam oluline maski näo ees hoida? Kui polnud enam midagi kaotada? Mina justkui pole selline. Aga kui ühel päeval lööksin ka mina kõigele käega? Milline oleks siis see tõeline pale?
Üldjuhul tahame ju olla paremad, nutikamad, lahkemad inimesed, kui me tegelikult oleme. Mõnikord on see sisseharjunud käitumismuster välistele ootustele vastamiseks. Ma tean, mida pean tegema, et saada soovitud tulemus. Tean, kuidas olla, et minust jääks soovitud mulje. Kannan erinevaid maske koduseinte vahel või väljaspool. Hinnangutekeskses maailmas mõlemal juhul. Ka nelja-aastasel lapsel on arvamus. Tahan, et tütrel oleks eeskuju minu parema mina näol. Tahan, et inimesed võtaksid mind kui enesekindlat ja toimekat naist. Mul on selleks vaja maski.
On see siis mu tõeline mina? Või on see hoopis võimalus iseendale mitte päriselt otsa vaadata? Ma pole valmis vaatama tõtt sellega, mida näen maski langedes. Aga vahel maskid kukuvad. Siis, kui kätes puudub ramm nende hoidmiseks. Ka sinul on olnud neid hetki, olen kindel.
Kui palju olen lugenud artikleid, kus kirjeldatakse maskidega inimesi justkui negatiivses võtmes. Ikka ja jälle mõtlen, miks. Me vajame maske, et jääda väärikaks ja olla eeskujuks. Ehk seostatakse seda valetamisega? Aga maskid on vahel hädavajalikud.
Kui ma oleksin ülemuse rollis, kas tahaksin näida alluvatele nõrk ja kokkuvarisemise äärel? Kindlasti suudaksin end kokku võtta Enesekindluse maski jaoks. Kas ongi vajalik minu päris olemine inimeste jaoks, keda see ei puuduta? Kas on alati hea mõte olla haavatav ja laduda laua peale probleemid? Olla päris?
Olen elus palju maske kandnud. Vägagi. Vähemalt vahel on need vajalikud. Minu arust on kõige suurem vale kanda Headuse maski. Ma pigem ei tahaks seda ette panna, kui see südamest ei tule.
Olen iga päevaga aina rohkem püüdnud olla teadlik sellest, kes ma olen. Mul on veel pikk tee käia, tean. Aga juba praegu usun, et on maske, mis aitavad mul uskuda oma paremasse minasse. Ehkki olen teadlik ka sellest, milline on pilt pärast eesriide langemist.
Olen ju tänagi kodus, ilma ühegi rolli ja mänguta. Lihtsalt olen. Mina. Saan seda endale lubada, sest keegi ei ohusta, ei anna hinnangut. Ma ei pea kellegi ootustele vastama. Mul on turvaline olla. Sellisena, nagu ma olen: soojad sokid jalas ja prillid peas.
Võit enda üle
Pühapäeval kogunes üle üheteistkümne tuhande inimese Tallinna sügisjooksule, et tervitada algavat sügist. Olid ehk sinagi üks neist? Mina olin. Milleks on vaja selliseid üritusi? Miks mitte vudida iga päev oma kilometraaž ja tunda, et päev läks korda?
Kui kevadel esimest korda elus ilma erilise ettevalmistuseta jooksin Tehvandil kilomeetreid koos tuhandete teistega, oli stardijoonel nii kummaline olla. Vaatasin inimesi ja mõtlesin, mis on küll nende põhjus täna siin olemiseks? Oli nii noorukeid kui ka hallipäiseid inimesi. Oli neid, kellest juba peale vaadates võis aru saada, et nemad nalja küll tegema ei tulnud. Oli lõbusaid selle, mõmmikostüümid seljas. Neid, kel jalas tavalised tennised ja villased sokid maha keeratud. Peas müts, mis oli kindlalt paar mäetippu vallutanud. Enamik väga naerusuiste nägudega.
Ja ometi oli miski neid siia kokku toonud.
Käis püstolipauk ja algaski jooks. Kes pani lõikama, otsekui oleks kuri kannul. Kes vajutas kõrvaklapid tihedamini pead ligi ja oli keskendunud nagu olümpiavõitja kindla kulla peale minnes. Mõned seltskonnad jooksid lõbusalt üksteisega eilseid uudiseid arutades. Osad rühkisid niisama omasoodu.
Esimeste kurvide ja sombuste kohtade peal lõid välja igipõlised inimlikud omadused. Kes lükkas suvalt mõne kõrvale, et ise üle lombi hüpata. Kes sisistas midagi kellegi taha toppama jäädes. Kes ütles kõrval vaakuvat sõpra nähes: “Kõnnime veidi, siis jaksad jälle!” Kes tuli tagant sellise jõuga nagu Titanic. Kui elu armas, hüppasid kõrvale rohu sisse.
Rahvajooksudel on alati kaasaelajaid raja ääres. Eriti palju on jooksule saatjaid, umbes sama palju ka finišis tervitamas. Vahepeal oled lihtsalt jooksmas veidras vaikuses. Ümberringi kummaliselt ühtne rütm, higilõhn mööduvast laiast seljast. Kõik justkui nohisevad ja teevad rasket tööd. Kes hingab rütmiliselt selja taga sisse-sisse-välja, sisse-sisse-välja. Kes hingeldab ja kõõksub kõrval. Mõni nagu ei hingakski. Mis nende peas küll toimub, seda ei teagi. Minu oma oli igatahes kuidagi mõistlikult tühi lõpus.
Inimesed justkui vajavad midagi, millele kaasa elada. Millest joovastuda. Kui kirglikke ja julgustavaid hüüdeid ma kuulsin: “Tuuuuuublid, viimased kolm on veel jäänud!”, “Jookseme, jookseme!”, “Sina roosas, pane täiega, sa suudad!”. Ma kujutasin ette, et kõik need hüüded on just mulle mõeldud. See andis nii palju innustust. Kui veel tuli rõõmus päristuttava hõige raja kõrvalt, läks samm iseenesest järsku kiiremaks. Nüüd tean, miks öeldakse, et koduväljakul on parim mängida.
Alati saabub finiš. Ka nende jaoks, kes kunagi koridori lõpuni ei jookse. Neile tuleb see lihtsalt varem. Aga kindlasti on palju mõnusam lõpetada määratud joonel. Viimane kilomeeter on tavaliselt täis pikitud inimesi, kes vaatavad, hõiguvad, klõpsivad kaadreid päris hetkedest.
Need, kes on olnud, need teavad. Need, kes siiani pole – julgustan proovida. Sellist hetke ei unusta niipea! Tunnet, et said hakkama. Sa tegid ära. Tühja sest medalist. See on võit iseenda üle.
Paljud mu tuttavatest käivad vähemalt viis korda nädalas trennis, kombineerides jõusaali, jooksmist, ujumist ja rattasõitu. Nii mõnigi ei lähe iial massiüritusele. Milleks sellise hullusega ühineda? Võib-olla polegi kõigile vaja sellist adrenaliinilaksu, kui oskad seda endas ise püsivalt tekitada ja hoida? Nojah, mul on veel palju arenemisruumi. Mulle meeldivad rahvajooksud. Maijooksul vaatasin raja ääres olevat puhkpilliorkestrit ja mõtlesin: need inimesed ei pidanud paljuks triikida sirgeks oma viigid ja panna lakk-kingad jalga. Teha kiire valik parimast oma repertuaaris. Kas pole see armas ja südamesse minev?
Sügisjooks pole ju ainult kindla sihtpunktini jõudmine. Ma ei lähe proovile panema oma olematuid sportlasevõimeid. Jooksma end inimvrakiks. See võib olla perega koos olemise päev. See võib olla Sinu Enda Päev. See võib olla miniversioon rahvuspühast.
Minagi lähen sinna saama emotsiooni. Ja selle võimsus on selgelt seotud osalejate hulgaga. Sünergia, mis tekib inimeste vahel, kes teevad ühte asja, on uskumatu. Ühtekuulumine, mis tekib justkui eimillestki. Selles on mingi rahvuslik noot, kokkuhoidmise tunne.
Me vajame oma ellu Suuri Hetki.
Inimesed kui vahepeatused
Mu elu on olnud nagu rongisõit teadmata suunas. Ainsana on kindel, et vahelduvad peatuste sildid. Vahel tuleb ümber istuda. Kogu aeg on kuhugi sõit. Isegi Eikuskile on alati mingi suund.
Mõnikord on mu kõrval olnud mõnus reisikaaslane, kelle lahkumisel järgmises peatuses on seletamatult kahju. Teinekord vaatan kramplikult aknast välja ‒ jumala eest, jõuaks
