ja napilt sisustatud, ainsa akna ees rippus tekk, puust laual põles üksainus küünal. Ruum sarnanes ajutise kohtumispaigaga, võib-olla tuldi sinna ainult tänaseks, mõtles ta. Eakas mees, peas ümmargune valge taqiyah ja seljas gallabiya, istus laua taga, klaas münditeed ees, ning hämarusest hoolimata sai Palestiinlane aru, et mees on pime.
„Salaam aleikem, Imam,” ütles ta.
„Wa aleikem es-salaam,”vastas eakas mees, viibates, et ta istuks. „Sa jood shai atai.” See polnud küsimus. Vanamehe käed värisesid, kui ta otsis kobamisi mõlkis metallteekannu, kallas münditeed klaasi, lisas tükk tüki järel suhkrut ja segas seda oma klaasist võetud lusikaga. Mõlemad rüüpasid vaikides.
„On olemas prohveti hadith,23rasul sallahu alayhi wassalam, rahu olgu temaga, mis õpetab meid, et pole usku nende jaoks, keda ei usaldata, ega religiooni neile, kes ei täida oma lubadusi. Sa ei pea mulle rääkima, miks pidid Kairos poodniku tapma,” ütles vanamees kätt kergitades. „Tean, et see oli vajalik, sest muidu poleks sa seda teinud. Sul ei tarvitse seda mulle selgitada praegu ega ka hiljem.”
„See oli hädavajalik.”
„Pole oluline,” vastas vanamees käega lüües, nagu tõrjuks ta tüütut kärbest. „Aga kas sa oled järgnevaks valmis?” küsis ta, pimedad silmad kaaslase poole suunatud.
„Mõistan sinu hadith’i tähendust. Hoiatus on edastatud. Peame täitma oma lubaduse,” ütles Palestiinlane.
„Anname uskmatutele õppetunni, mida nad kunagi ei unusta. Kas oled ettevalmistustega lõpule jõudnud?” küsis vanamees, klaas värisevas käes.
„Esimene faas Ameerikas on läbi viidud.”
„Kuidas see edenes?”
„Kõik läks hästi. Sisenesin Californiasse Mehhikost ja saatsin paki New Yorki. Ameeriklased ei jälgi siseriiklikke saadetisi.”
„Arvasin, et nad on valvsust süvendanud.”
„Iga päev saadetakse kümneid miljoneid pakke. Neid on võimatu kontrollida. Pärast läksin tagasi Mehhikosse. Oli üksainus ohver. Narco, uimastikuller. Ta tundis minu seljakoti vastu liiga suurt huvi. Alates hetkest, kui ma tema palkasin, teadsin, et pean ta tapma. See oli vältimatu.”
„Sa tegutsesid nõnda, nagu oligi tarvis. Ameeriklased õpivad hirmu tundma. See saadab neid nüüdsest nende enda kodus. Kuidas on lood teise faasiga?”
„On veel paljugi teha, kuid Insallah, me jõuame valmis,” vastas Palestiinlane.
„Ja peamine sihtmärk?”
„See on kõige raskem. Valvsust süvendatakse. Kõikjale paigutatakse valvepostid. Lähedale jõudmine on peaaegu võimatu.”
„Kas see on võimatu?” sosistas vanamees väreleva häälega.
„Insallah, kui Jumal tahab, siis on kõik võimalik. Kõige olulisem on see, et minust pole ainsatki fotot. Keegi ei tea, kes ma olen,” ütles Palestiinlane.
„Mitte keegi,” kinnitas vanamees. „Sa oled neile nähtamatu, kuid viid Ameerikas ja Euroopas lõpule islamivastase sõja.”
„Insallah, kui Jumal tahab, siis saab kõik teoks.”
„Hästi. Sina otsustad, kuidas seda teha. Saad kõik vajaliku. Kõik sinu käsud meie meestele täidetakse küsimusi esitamata. Kui pead rohkem kulutama, ükskõik kui palju, siis on raha sinu käsutuses. Kui on vaja distsipliini tugevdada, siis toimi nõnda, nagu sa õigeks pead. Olgu Allahi õnnistus sinuga.”
Palestiinlane rüüpas magusat münditeed ega öelnud midagi. Ta silmitses küünlakumas klaasis tiirlevaid mündilehtede kübemeid.
„Kas lähed järgmiseks Venemaale?” küsis vanamees.
„Mitte veel. Pean kõigepealt nii mõndagi tegema. Siis on järg Venemaa käes.”
„Ära usalda seal kedagi. Venelased on jumalat eitavad olendid. Neile on määratud jahannam’is24 eriline paik.” Vanamees kõhkles. „Sa pole veel pärinud kõige olulisema järele. Pean su diskreetsusest lugu, kuid peaksid siiski rääkima. Me ei kohtu enam.”
Palestiinlane pilk püsis vanamehe pimedates silmades.
„Sa tead, mida ma tahan,” ütles ta. „Kuidas naine ennast tunneb?”
„Temaga on kõik korras.”
„Vannu seda. Vannu, et ta tunneb ennast hästi.”
„Vandumine ei ole lubatud. Kuid ma kinnitan sulle, et ta tunneb ennast hästi,” sõnas vanamees. „Võta.” Ta ulatas ümbriku. Tema käsi värises, vahakollast, peaaegu läbikumavat nahka katsid kõrgest east põhjustatud laigud, veresooned paistsid küünlakumas selgesti silma. „Siin on sinu kontaktisikute informatsioon. Jäta see meelde ja põleta siis.”
Palestiinlane võttis ümbriku ja tõusis.
„Ma’s salaama. Inshallah, me kohtume tulevases maailmas, Jannatu al-Khuld’is,” ütles ta.
„Alla ysalmak, mu vend,” lausus eakas mees, pööranud pimedad silmad ülespoole. „Sellest hetkest alates oled sa kõige tähtsam mees maailmas.”
Süüria, Damaskus
Nad takerdusid Choukry Kouwalty avenüül liiklusummikusse, õhk väreles kuumusest, mida kerkis pasundavatest sõidukitest, Kollase Tähe taksodest ning liinitaksodena kasutatavatest väikebussidest, mis palava päikese all vaevu edasi nihkusid.
„Ma’alesh. Damaskuse liiklus on alati hull,” arvas taksojuht õlgu kehitades.
„Mafi mushkila, pole viga,” lausus Skorpion külgaknast välja vaadates. Taamal majade taga nägi ta linna kohal kõrguva Jabal Qassiouni pruunikaid nõlvu. Just selles maailma ühes vanemas linnas olevat Kain tapnud Aabeli. Liiklus teda ei häirinud, ülesanne polnud oluline. Ta oli teel 17. aprilli väljakule, et võtta Süüria keskpanga direktorilt Le Figaro ülesandel intervjuu. Ta oli seda palunud, sest Koenig kordas ikka ja jälle: „Varikate ei ole võltsidentiteet; varikate on see, kes te olete.” Direktor arvatavasti ootas juba oma kabinetis, kuid Skorpioni huvitasid hoopis kaks teda jälitavat sõidukit, üks neist kolm autot tagapool liikuv valge Toyota sportuniversaal, milles istus neli meest, teine sinine Renault Megane paar autot eespool. See oli tavaline kahe autoga jälitamisviis ning ta oli märganud, et üks Renault’s istuv tüüp oli toosama valge särgiga vuntsikandja, kes oli teda möödunud ööl hotellini jälitanud. On vaja selgusele jõuda, kes nad on, mõtles Skorpion, sest tema sisekell tiksus väärtuslikke sekundeid, kui ta jälitajatele aega raiskas, aga Palestiinlane, kes tõenäoliselt polnudki palestiinlane, sedaaegu samm-sammult oma sihtmärgile lähenes.
Takso nihkus edasi, juhi kombolói25 kõlkus tahavaatepeegli küljes, kui nad vähehaaval lähenesid ummiku põhjusele, ristmikule, kus Choukry Kouwalty lõikus kolme peatänavaga. Sellest kaugemal kerkisid vanalinna sissepääsul Damaskuse tsitadelli kivitorn ja müür. Kaheteistkümnendal sajandil oli sellest tsitadellist võitlust juhtinud Salah ad-Din, keda moslemid austasid araabia maad ristisõdijatest vabastanud juhina.
