see juhtub. Jutt pole Golanist, iisraellastest ega sellest, kes tappis Hariri.27 Arvad meist õigesti. Me võime olla juhmid,” ütles Skorpion, sõrmed laual lebaval püstolil.
„Kui sa kellelegi ei teata… muidugi mõjuks see negatiivselt. Sa oleksid võinud lihtsalt kohtumist taotleda,” ütles al-Hafez.
„Ei oleks.”
„Ei, ei oleks,” nentis al-Hafez. „Meil polnud Budawiga midagi pistmist. Aga sa juba tead seda, sest muidu sa poleks siia tulnud. Isegi see ei ole kindel, et süüdi on Hezbollah.”
„Pidime just jutule saama,” ohkas Skorpion. „Räägi mulle Islami vastupanuliikumisest Al-Muqawama al-Islamiyya.”
„Müüt,” kostis al-Hafez kohmetult toolil niheledes. „Niisugused ennast valenimega varjavad abitud grupid, mis koosnevad mõnest ennast suusamaski taha peitvast džihaadivõitlejast ja lobisemishimulisest imaamist, on Lähis-Idas tavalisemad kui võltskaubad souk’il.”
„Ütlesid, et sina ei teinud seda, Hezbollah samuti mitte, ning et Islami vastupanuliikumist pole olemaski. Jääb üksainus probleem. Budawi ei surmanud ennast ise. Mida sa tead Palestiinlasest?”
„Kellest?”
„Nüüd pakud lõhki, Najah. Mees varjunimega Palestiinlane tappis Budawi.”
Al-Hafez kallutas ennast lähemale.
„Kas oled kindel? Kuidas sa seda tead?”
Skorpion ei vastanud. Nad vaatasid hetke lihtsalt teineteisele silma, kostis ainult kliimaseadme tasast suhinat ja nõrka liiklusmüra tänavalt. Telefon kirjutuslaual helises.
„Ära vasta,” keelas Skorpion. Lõpuks kutsungid lakkasid.
„Mind tullakse otsima,” ütles al-Hafez.
„Ei tulda. Sa oled häirimiseks liiga tähtis isik,” sõnas Skorpion.
Al-Hafez kehitas õlgu. „Kas oled Kairo suhtes kindel?”
Skorpion ei vastanud. Al-Hafez vaatas kabinetiaknast välja. Vanalinna suunas avanes sealt vaimustav vaade linnale. Ta nägi tsitadelli ja Umaijaadide mošeed, kuhu olid sängitatud nii kristlaste kui ka moslemite austatud Ristija Johannese pea ning Salah ad-Dini surnukeha. Kõige selle kohal paistis läbi hämu Jamal Qassiouni kauge seljandik.
„Näib, et meil mõlemal on saladusi,” lausus al-Hafez lõpuks. „Kas tohin suitsetada?”
Skorpion tõstis relva ja viipas nõusoleku märgiks. Al-Hafez asus sigaretti läitma ja küsis: „Kas shai sobiks? Ehk lasen tuua?”
Skorpion raputas keelavalt pead. Al-Hafez süütas sigareti ja tõmbas suitsu sisse.
„Palestiinlasest tean ma õige pisut. Väga vähe ja sellegi teadasaamiseks pead mu maha laskma,” ütles al-Hafez.
Skorpion tulistas, kuul tungis valju laksatusega al-Hafezi jalgade vahel istmesse. Al-Hafez põrnitses teda jahmunult, silmad pärani.
„Palestiinlane,” ütles Skorpion. Ta vinnastas relva uuesti28 ning al-Hafez võpatas tahtmatult, kuulnud klõpsatust. „Kas ta on tõepoolest palestiinlane?”
„Pole aimugi. Räägitakse, et ta olevat võidelnud iisraellastega Liibanonis 2006. aasta juulis.”
„Mis on ta nimi?”
„Seda ma ei tea, aga isegi siis, kui teaksin, ei ütleks ma seda,” lausus al-Hafez kätt kergitades. See värises, pisut küll, aga siiski häiris see teda. Ta tõmbas sügavalt hinge. „Isegi siis, kui sa mu maha laseksid, ei oska ma sulle vastata. Olen vist niigi juba liiga palju rääkinud.”
„Kuidas sa siis ei tea? Sa ju toetad Hezbollah’d, teed seda koos iraanlastega.”
„Loomulikult iisraellaste vastu. Liibanonis on meil seaduspärased rahvuslikud huvid. Liibanon oli aastatuhandeid Süüria osa, kuni prantslased 1920. aastatel selle iseseisvaks riigiks kuulutasid. Ent me pole egiptlaste ega ameeriklaste vastu.”
„Miks mitte?”
„Sest meid ümbritsevad teie liitlasriigid, kusjuures otse meie piiril paikneb Lähis-Ida tugevaim, Iisraeli sõjavägi. Meil pole satelliite ega muid tehnikavahendeid nagu teil, kuid sellegipoolest ei ole me rumalad. Egiptlaste ja ameeriklaste vastu sõdimine pole meie huvides, nagu pole ka Budawiga juhtunu. Palun, kus on minu BlackBerry, mille sa ära võtsid?”
Skorpion asetas al-Hafezi sahtlist leitud BlackBerry kirjutuslauale.
„Ma ei saa lubada, et sa selle ära viiksid,” ütles al-Hafez.
„Sul pole võimalik mind takistada. Kui just…” Skorpion kõhkles.
Al-Hafez noogutas, võtnud vihjamisi pakkumise vastu. „Kuulsime Hezbollah’s puhkenud võimuvõitlusest,” ütles ta. „Islami vastupanuliikumine on vägivalda pooldava radikaalse kildkonna võitlusrakk. Just sellepärast me ei üllatunud, kui sa meie radarile ilmusid, ning sellepärast ma praegu sinuga räägin. Sosistatakse, et on juhtumas midagi suurt, kuid me ei tea, millega on tegemist, ja meie pole sellega seotud. Kui tagastad minu BlackBerry, siis vastutasuks luban sul siit lahkuda ja annan dr Abadi aadressi. Islami vastupanuliikumises on tema nom de guerre Abu Faraj.” Ta tõusis, astus kirjutuslaua juurde ja kirjutas aadressi lehekesele. Ta oli seda juba Skorpionile ulatamas, kuid peatus. „Kus on minu alluv Fawzi al-Diyala?”
Skorpion ütles talle võõrastemaja nime.
„Kas ta on elus?”
„Ta on köidetud, saab ränga pohmeluse ega mäleta kuigi palju, kuid muud häda tal pole.”
Al-Hafez sirutas paberi, kuid Skorpion ei võtnud seda. „Kutsu oma mehed ära. Kui veel keegi mind jälitab, siis ma tapan nad,” ütles Skorpion paberit taskusse pistes.
„See koht on Al Mouhajarine rajoonis. Ole ettevaatlik. Tal on tõhus kaitse,” ütles al-Hafez.
„Nagu sinulgi.”
„Erakordselt tõhus kaitse.”
„Pean meeles,” sõnas Skorpion ja tõusis, jätnud BlackBerry lauale.
Al-Hafez tuli kirjutuslaua ümbert ringi ja laskus oma toolile. Skorpion pistis püstoli vöö vahele, tõmbas särgi selle peale ja suundus ukse poole.
„Muide,” lausus Skorpion ukse juures peatudes. „Mis valdkonna doktor Abadi on?”
„Ta on meditsiinidoktor.”
„Mis on tema eriala?”
„Nakkushaigused. Miks sa seda pärid?”
„Lihtsalt uudishimust. Oota viis minutit, enne kui sa lauaserva varjus olevale nupule vajutad, Najah,” soovitas Skorpion. Miski al-Hafezilt kuuldus pani peas häirekella helisema, kuid ta ei taibanud, mis seda põhjustas.
„Tahan, et lahkud minu riigist, monsieur Leveque,” ütles al-Hafez Skorpioni varjunime kasutades, silmad vidukil. „Sul on kakskümmend neli tundi. Pärast seda, bi ‘idni allah, ei lahku sa kunagi Süüriast. Isegi
Rafic Hariri oli Liibanoni äritegelane ja peaminister, kes tapeti 14. veebruaril 2005. –
Tegelikult vinnastub püstol pärast lasku automaatselt. –
