tegi Hezbollah Moslemi Vennaskonnale sõbraliku žesti. Kausitäis viigimarju tehingu kinnituseks.” Harris kehitas õlgu.
„Või siis sõnumi saatmiseks, nagu sa ütlesid.”
„Kellele? Kas egiptlastele, iisraellastele või meile?”
„Teistele araabia režiimidele. Teadaanne, et mängu on astunud uus jõud.”
„Huvitav, nõnda ütles ka Rabinowich,” lausus Harris.
„Arvasin, et sa ei salli Rabinowichit.”
Harris krimpsutas nägu. „Ei salligi. Ta pole meeskonnamängija. Sina samuti mitte.”
„Ei ole,” kinnitas Skorpion. Nüüd oli see selgesti välja öeldud. „Mida sa tahad, Bob?”
„Sa oled nutikas poiss. Ütle parem ise,” lausus Harris ja vajus vastu istmeleeni, käed rinnal ristatud.
„Rabinowichil on õigus. Ja kui nõnda, siis on sinul tuli tagumikus, mis ei häiri mind põrmugi. Eriti pärast Araabiat mitte.”
„Ainult et seekord pole jutt meist,” nentis Harris.
Mõlemad vaikisid hetke. Skorpion rüüpas sõõmu õlut ja asetas pudeli lauale.
„Kas Rabinowich arvab, et see mees on palestiinlane? Aga Hamas?”
„Seda me ei tea. Üldiselt ei peeta seda tõenäoliseks. Võib-olla on tegemist varjunimega, mis peab meid jälgedelt eksitama. Tõsi on see, et meil pole midagi! Ainult hääl! See on kõik!”
„Ja see häirib sind rohkem kui miski muu, eks?” Skorpion jäi vait. Kuskilt laevast kostis terasekolksatus, kui konteiner luugiserva vastu lõi. See on otsekui ettekuulutus, mõtles ta. Kõik kipub käest minema. Tal oli juba pikka aega vedanud, kuid kellelgi ei saa edu igavesti kesta. Miski temas tõmbus pingule, ärgitades loobuma. Ta silmitses, kuidas Harris rüüpas õlut, teeseldes, nagu oleksid nad ametivennad, mitte aga mehed, kes teineteist vihkavad. Harris ei olnud tahtnud üldse tulla. Ta tegi seda ainult sellepärast, et puudus valikuvõimalus. Skorpion tõmbas sügavalt hinge. „Mis on ülesanne?” küsis ta.
„Tegemist on eriti salastatud kriitilise tähtsusega operatsiooniga. Koordineerime seda NSA, DIA, FBI ja Riigidepartemangu ning maailma kõikide välisluureorganisatsioonidega, kaasa arvatud nendega, kellega me Kongressi otsuse kohaselt ei tohiks üldse suhelda. Mina isiklikult juhin seda. Foley koordineerib Langleyga. Anderson FBI-ga. Kindral Massey sõjaväe luureagentuuriga. Igas suuremas USA linnas ja maailma kõikides pealinnades tõhustatakse julgeolekut. Oleme juba alustanud kõige suurejoonelisemat üleilmset inimjahti, millest keegi on kunagi kuulnud. Iga agentuur, samuti kaitseministeerium, töötab puhkepäevadeta 24 tundi järjest, analüüsides kokkuvoolavaid andmeid.”
„Ja kõike seda Budawi pärast? See on jama. Mida sa mulle rääkimata jätad?”
„Mitte midagi,” kostis Harris sõrmeküüsi takseerides. Kui mõni Harrise-sugune petlik mees oma tõelisi emotsioone ilmutab, siis öelnuks Skorpion, et Harris kardab.
„Ma pole neitsi, Bob. Eelmängu pole vaja. Millega on tegemist?”
„Kuuled ainult seda, mida sul on vaja teada.” Harris raputas pead. Tegelikult on tal õigus informatsiooni varjata, mõtles Skorpion. „Ei mingit liigset pagasit,” nõnda kõlas reegel. Väliagendile öeldi ainult seda, mida tal oli tõepoolest tarvis teada. Ainult et Skorpionile jäi sellest halb tunne. Ta vaatas kajuti illuminaatorist välja taamal lainemurdja taga paistvale sinisele Araabia merele. Springsteen jätkas pimedas tantsimist.14 Mõlemad vaikisid.
„Sul on siin ohtralt tulejõudu. Milles probleem?” küsis Skorpion lõpuks.
„Sellest pole abi. See palestiinlane tekitab minus iseäraliku tunde. Ta on osav. Liiga osav ja absoluutselt halastamatu. Ükspuha mida me teeksime, leiab ta väljapääsu. Just siin astud sina mängu. Tahan, et tegutseksid sõltumatult, korraldaksid oma operatsiooni, eralduksid täielikult Agentuurist ja igaühest, kes selles töötavad. Sul on piiramatu juurdepääs kõigele, mida me teame, igal hetkel, kui sa seda vajad. Kui soovid, annan sulle staabiülemate ühendkomitee esimehe mobiiltelefoni eranumbri. Kutsu kas või kuramuse merejalaväelased appi. Sul on üksainus ülesanne. Peata Palestiinlane. Ükspuha, kuidas sa seda teed. Küsimusi ei esitata.”
„Lugu läheb räpaseks. Kas sa tead, millega meil on tegemist?”
„Ma ei hooli sellest.”
Skorpion ootas. Ta võttis õllepudeli, kuid ei joonud. Peale Springsteeni oli kuulda ainult sadamamehhanismide töömüra ning kellegi urdukeelseid hõikeid tekil. Sõltumatu agendina huvitus Skorpion alati tasust. Lõpuks tegi Harris selle teatavaks.
„Kahekordne tavaline tasu pluss kolmekordne boonus, kui… Palestiinlane pole enam probleem,” lisas ta kõheldes. „Esimene pool kantakse tunni aja jooksul Luxembourgi kontole.”
Püha taevas, nad on endale sita püksi ehmatanud, mõtles Skorpion. Harris ei pilgutanud nii suurest summast rääkides silmagi. Mida põrgut see peaks tähendama?
„Hezbollah tähendab Liibanoni. Ma ei usalda Beiruti residentuuri,” ütles Skorpion õllepudelit lauale asetades.
„Rabinowich on sellega päri. Tegutse omaette. Tee nõnda, nagu sulle meeldib. Seljakotis on kümmekond passi, krediitkaardid, raha, kontaktisikute andmed ja pisut varustust nagu alati. Leiad selle 13. tänava peidikust,” ütles Harris ning teatas kasutatava veebisaidi, eriolukorra parooli ja vastumärgi, mida Koenig „piloodi katapulteerimisnupuks” nimetas. „Kas veel midagi?” küsis ta.
Skorpion tõusis. „Pean lennukile jõudma.”
„Sul on aega kaks nädalat, võib-olla vähemgi,” nentis Harris.
Liibanon, Beirut
Fouad istus Café de Paris’s akna juures, café au lait laual. Ta teeskles, nagu loeks ajakirja Spécial, mille kaanel ilutses sügava dekolteega kleiti kandva seksika Liibanoni näitlejanna foto, kui Skorpion kohvikusse sisenes. Ajakiri oli signaal, et Fouad on puhas. Kui tema grupil „14. märtsi druusid” olnuks mis tahes kokkupõrge mõnega teda vaenavast Liibanoni kümmekonnast kildkonnast, siis lebanuks ajakiri suletuna laual. Skorpion istus Fouadi vastu ja vaatas ringi. Oranžide markiiside ja mitmevärviliste toolidega kohvik asus Hamra tänaval ning suurem osa selle kliente olid eakad. Hallipäised mehed, kes ikka veel kandsid ülikonnapintsakut, ja ebamäärases eas en vogue15 naised, kes olid oma figuuri säilitanud. Näis, nagu pärineksid nad üheksakümnendatest, kui see kohvik oli olnud poliitikute, ajakirjanike ja spioonide taimelava.
„Salaam aleikem,” ütles Fouad Skorpionil lõdvalt kätt surudes, andes seejuures üle väikese mälupulga.
„Wa aleikem es-salaam. See koht on ikka endine,” vastas Skorpion. „Un café turc, s’il vous plaît,” ütles ta kelnerile.
„Üliõpilased käivad nüüd Starbucksis. Vana Liibanon on surnud,” sõnas Fouad sigaretti läites. Ta rääkis druuside aktsendiga araabia keeles, mida iseloomustas qaf, kurguhäälne k. „Foto on mälupulgal,” sosistas ta end lähemale kallutades ning avas mobiiltelefoni, et näidata Skorpionile läänelikes rõivastes meest, kaela ümber ruuduline kaffiyeh,16 kes korterirõdul
Vihje Springsteeni muusikavideole „Dancing in the Dark”. –
